Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
-
Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata
Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.
Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉
Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.
Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.
Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.
Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.
-
Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum
Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.
Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.
Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.
Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉
-
Läti – Leedu trip. Liepaja
Mingil hetkel jõudsime tagasi Lätti. Ilm oli kuidagi päris tuuline ja aegajalt tibas vihma, seetõttu jätsime ära osa vaatamisväärsusi mis tee ääres paistsid. Põikasime korraks sisse ainult ühe tuletorni juurde, seal pidavat olema ka midagi meie RMK puhkekoha laadset. Esimene Pape tuletorn ehitati 1889 aastal puidust ja mitte sugugi randa vaid veidi eemale 4-5 meetrise düüni otsa. Tol ajal kutsuti seda igapäevaselt piirimajakaks, selle põhjuseks oli lähedal asuv Tsaari-Venemaa piir Preisimaaga, selle valgus näitas laevadele teed Liepaja sadamasse. Praegune raudtorn valmis 1910 aastal. Tänapäeval on Pape majakas merele kõige lähem majakas Lätis. Ja siinsamas on tõesti düünide varjus terve hulk lõkkekohti koos laudade ja pinkidega. Lisaks on siin veel veidi säilinud nõukaaegsete militaarrajatiste jäänuseid.
Edasi kimasime uurima Karosta vanglat, see on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Algselt ehitati see hoone umbes 1900 aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi algsel otstarbel. Hoone ehitati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997 aastani. Võimud muutusid kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite kinnipidamiseks. Praegu on siin päris arvestatav muuseum mida saab külastada ainult giidiga. Väga äge kohake mida soovitan kindlasti külastada.
Tegelikult ei ole siinkandis mitte ainult vangla vaid siin asus omalajal igavesti suur sõjaväelinnak millest annavad aimu kõikvõimalikud ehitised. Vaatasime üle ka kunagise sõjaväe spordihalli varemed, mnjaa see on muljetavaldava suurusega. Kahju, et laguneb aga loodame, et keegi puhub elu sisse. Tundub, et see on päris aktuaalne kuna nii mõnigi hoone on juba taastatud. Veel vaatasime üle veetorni, see oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, eeldatavalt ehitati ajavahemikus 1903 – 1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski. Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten.
Ajam käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Pumbad pumpasid vee torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse. Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989 aastast veetorn ei toimi. Tänapäeval on torn seest metallist üsna lagedaks tehtud. Aga sisse siia saab tänu sellele, et siin on mõne kunstniku ateljee. Kahju ainult, et nendest ülemistest akendest välja ei näe. Sealt avaneks ilmselt ümbrusele päris hea vaade. Peale veetorni külastust vaatasime üle ka kohaliku õigeusu kiriku. Väidetavalt olla see üks Liepaja vanemaid ja kaunemaid hooneid mis ehitati ca 1901 – 1903. Jah üsna kobe on tõesti.
Lõpuks heitsime pilgu peale ka Liepaja rannakaitsepatareile. See tsaariaegne patarei näeb isegi lagunenuna välja vägagi muljetavaldav kindlustus. Maa all on sadu meetreid ühenduskäike jne. Seekord kahjuks polnud eriti aega enam selle kompleksiga lähemalt tutvuda. Aga panen selle tulevikuprogrammi kirja 😉 Siinsamas mererannas tsaariaegsest patareist mitte kaugel asub nõukaaegne tulejuhtimistorn. Huvitav, et siin on 2 torni kõrvuti. Aga mis on huvitav, et need tornid on ühesugused nii Suurupis, Paldiskis, Hiiumaal, Poolas kui ka siin, Ilmselt sibulad ehitasid ühe projekti järgi kogu oma mõjusfääris. Siin on ka veidi maaaluseid käike aga nende tudeerimine jääb järgmiseks korraks.
Üks väike video ka kuidas meri võtab oma kunagisest vägevast rannakaitsepatareist.
Pika päeva lõpuks olid kõhud nii tühjad, et kui suust sisse vaatad siis trussikud paistavad. Otsisime mõnda söögikohta agamiskil kummalisel moel olid enamus kinni. Lõpuks leidsime kuskilt kortermajast mittemidagi ütleva kohviku “Turaida” Väljast paistis üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli ka väga mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole. Plaan oli läbi põigata veel nõukaaegsest Skrunda sõjaväelinnakust aga kahjuks sinna sisse luusima enam ei saa. Kohalik sõjavägi on selle kasutusele võtnud. Siit edasi lõikasime tee natuke otsemaks, selle tripi aeg hakkas otsa saama. Ventspilsi asemel võtsime suuna Jurmalasse.
-
Läti – Leedu trip. Memoriaal ja Babüloni aiad
Mõtlesime, et kimame Trakaist ühe jutiga ööbimiskohta aga kus sa siis saad kui näed tee ääres mõõka püsti 😀 😀 Loomulikult vaja vaatama minna mis värk on. Tuli välja, et Kryžkalnis on ühe mäe otsa ehitatud Leedu partisanide memoriaal koos kabeliga. See memoriaal on vägagi värske, avati alles 20.09. 2020. Mälestusmärgi idee on mälestada kõiki 20 000 Leedu partisani kes ohverdasid oma elu isamaa vabaduse eest ebavõrdses sõjajärgses võitluses nõukogude sissetungijate vastu. Päris huvitav teema, polegi rohkem kohanud selliseid mastaapseid memoriaale meie mõistes metsavendadele. Kabelis saab mälestada lahkunuid ja soovi korral isegi kella helistada. Kui memoriaal uuritud kimasime edasi Klaipeda poole, seal kuskil leidsime suva majutuskoha kus planeerisime ööbida.
Aga noh kuda sa ikka otse magama kimad kui tee ääres järjekordne vaatamisväärsuse silt. Vėžaičiais tee ääres hakkas silma väike palvekoda. Huvitav, et siin on juba natuke Poola sugemeid, sellised suured palvelad seal tava teema, Leedus ikka enamjaolt kõikvõimalike nikerdustega ristid. Siinsamas pargis on ka kohalik mõis. Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1567. Toona kuulus see Volmerite suguvõsale, kelle valdusse jäi see kuni XX sajandi keskpaigani. Tänapäeval kuulub mõisakompleksi tall, laut, ait, valvurimaja ja jäägrimaja. Peamaja pole säilinud. See pildil olev edev majake ei ole mõisa peahoona vaid hoopis tall 😉 Praegu asub siin kohalik kultuurimaja. Kahjuks aeg nii hiline, et sisse ei saanud. Nüüd oli küll kõik tänaseks, kohalikust Rimist läbi ja hotelli kotile. Rimi siin täitsa Eesti kaupa paksult täis, kui poleks Leedu keelseid silte siis arvaks, et Pärnamäe Rimi 😀 😀
Lõpuks majutuskohas, selleks oli hotell Zupe. Päris kobe ja vaikne kohake kuskil Radailiai eramajade rajoonis mitte kaugel Klaipedast. Toad täiesti ok ja söögi tegemiseks päris arvestatav köök. Siinsamas kõrval on ka dinopark, see pidavat olema Baltimaade suurim dinosauruste park. Dinosaurused pidavat siin olema elussuuruses, aga kes krt neid elusalt näinud on 😀 Pargis on lubatud ka lemmikloomad mis pole suuremad dinosaurustest 😉 Ja seal ei ole mitte ainult dinopark vaid ka tagurpidi maja, SPA, majutus jne. Ühesõnaga täislaks kogu perele.
Hommikul kui pestud kustud kammitud kimasime vaatama Babüloni aeda. See on Midagi sellist nagu Belgias Mini Euroopa. Vahe selles, et Belgias on Euroopa riikide vaatamisväärsused aga siin on üleilmsed vaatamisväärsused. Praegu muidugi Venemaa verekirikut ei näe, seoses sõjaga on see sisse pakitud 😉 Igatahes päris äge kohake ja kindlasti soovitan seda vaatamas käia, ainult pilet siia on päris kirves. Meie trip jäi siia kahjuks suht üürikeseks, räme sadu oli siin korralikult ujutanud.
-
Läti – Leedu trip. Inglite mägi, Trakai
Hommikul väike söök ja tuld. Huvitav, et siin spa hotellis Alicante ei ole spa majutuse hinnas vaid eraldi raha eest. Ja teine huvitav asi on, et hommikusöök on hommikul tellitav menüüst komplektina, miski 4 erinevat varianti on saadaval. Täna plaanis Trakai, rohkem ilmselt ei jõua ilm sitt.
Trakai poole kimades oli tee ääres silt Inglite mägi, loomulikult oli vaja vaatama minna mis värk on. Tuleb välja, et Inglite mägi on loodud 2009 aastal Leedu 1000 aastapäeva ja Trakai Püha Neitsi Maarja ilmumise 600 aastapäeva auks. See mägi on midagi Šiauliai läheduses oleva ristimäe ja meil Hiiumaal oleva sarnast. Sinna võib igaüks oma risti viia, aga siia ingli tuua. Iseenesest põnev kohake mida tasub külastada.
Parkisime linnapiiril olevasse tasuta parklasse, siit edasi hakkas tasuline parkimisala. Aga õnneks on Trakai pisike ja siitsamast algab järveäärne promenaad mida mööda saab ca 5 minutiga lossini jalutada. Pole siin rohkem kui 10 aastat käinud, kohe näeme mis arengud on vahepeal toimunud 😉 Igatahes üks asi juba on, korralik tasuta avalik kemps. Kuna täna vihmane siis on praktiliselt kõik nänniputkad kinni ja promenaadil tühjus. Lossi juures tegime väikse tiiru ümber lossi ja siis läksime lossi tudeerima. Linnust hakati ehitama Leedu suurvürsti käsul 14 sajandil. 15 sajandi algul sai linnus valmis ja oli väidetavalt kõige kaitstum linnus Euroopas. Pärast Grünwaldi lahingut kaotas linnus oma tähtsuse kuna kõige suurem vaenlane Saksa ordu näol oli puruks löödud. Sõjas moskoviitidega 1654-1657 linnus purustati. Linnust üritati taastada 1905 aastal Vene keisririigi poolt aga edutult. Korralik restaureerimine algas siin siiski alles 1951 ja aastast 1962 asub siin Trakai ajaloomuuseum. Tänapäeval on linnus rahvuslike ürituste, festivalide ja kontsertide toimumispaik.
Lipsasime viuh lossi. Siin tehti ettevalmistusi mingiks ürituseks ja igalepoole ei lastud, seega piirdusime sellega kuhu sai. Kusjuures ei olnud siin 10 aasta jooksul praktiliselt midagi muutunud, ikka samad eksponaadid ja muu mudru. Ainult Putin oli miskipärast kaevu aga mitte kongi vangi pandud 😀 😀 Samas on sellistes kohtades tavaline, et ekspositsioonid on aastaid ühesugused. Kuigi selle aja peale oleks võinud olla rahvale vaatamiseks taastatud veel ühtteist, seal ju selliseid kohti küllaga. Peale linnusetuuri tegime laevaga väikse kruiisitiiru järvel.
Muidugi ei ole siin linnus ainult saarel vaid maa peal on teine veel, sellest muidugi eriti midagi säilinud ei ole. Aga samas käib siin usin renoveerimistöö, ehk mõne aasta pärast on siin mida vaadata. Tegime ühe kiire söögi esimeses ettejuhtuvas kohvikus. Kohvik ise mõnus ja toit hea aga hinnad on ikka korralikult üle pingutatud. Kui kõhud täis kimasime edasi ööbimiskoha poole.
-
Läti – Leedu trip. Moletai ja Karvys
Majutuskoha poole kimades põikasime läbi Moletaist, tahtsime vaadata järve äärset skulptuuriparki arvates, et äkki on midagi ägedat. Tegelikult skulptuurid nagu skulptuurid ikka, ei midagi erilist. Aga koht ise päris ok, olemas isegi korraliku varustusega rand. Siinsamas järve kaldal on ka mingi omamoodi vaateplatvorm, sealt muidugi kuhugi miskit erilist vaadet ei avane aga äge ikkagi. Keset küla künka otsas on päris kobe kirik, kahjuks sisse ei saanud. Kiriku esine trepp on värskelt taastatud ja siin näeb päris ägedaid sepiseid.
Edasi kimades jäi tee ääres silma sildike “Euroopa keskpunkt”, loomulikult oli seda vaja vaatama minna 😀 Seda mitte ainult huvi pärast, vaid kopp oli ees räigelr laines kohalikust maanteest. Isegi munakivitee oleks ilmselt siledam. Krt miski 50 kiltsa sellist teed kus svamm tuleb hammaste vahele panna, et neid puruks ei värista on päris karm. Siin tee ääres oleks iga kilomeetri tagant autoremonditöökoda omada päris tulus äri 😀 😀
Parklast Euroopa keskpunktini marssida ikka natuke on. Muidugi jõudsime kohale liiga hilja ja infopunkt oli kinni. Vaatasime lipurea ja samba üle ning kobisime parkla poole tagasi. Leedu on veel omamoodi huvitav selle poolest, et kui näiteks Poolas on igal nurgal nö perepalvelad nagu Setumaal tsässonid siis Leedus on iga künka otsas väga korralike nikerdustega rist. Kuskil Vilniuse servas hakkas silma ilus punasest tellisest kirik, kahjuks ei saanud siia ka sisse. Lõpuks surmväsinuna mingis kohalikus päevaspa-hotellis Alicante. Hotell asub järve kaldal ja on päris ok
