Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas
Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…
Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.
Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.
Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris, aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah, aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.
Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab.
Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀
-
Valitsuse varjend Kosel
Ükspäev õnnestus meil sebida külastus Kosel olevasse valitsuse varjendisse. Kõigepealt tegime vähe aega parajaks Kose kiriku ja surnuaia uurimisega. Päris vanu haudu on seal veel alles ja enamvähem korras ka. Lõpuks anti meile märku, et on aeg minna kutseka juurde. Kimasime kutseka parklasse, seal meid juba oodati ja lasti uksest uksest sisse varjendisse.
Juba enne 1980. aastaid hakati otsima kohta, kuhu ehitada toonase ENSV valitsuse varjend. Esialgu plaaniti seda Sakku, seejärel Kose-Uuemõisa ning lõpuks läks ehitus lahti Kosel endise kutsekooli nr. 40 maaala alla.Varjendi pindala pidavat olema 2500m² Varjendi ehitamist alustati 1982.a. ning valmis sai 1983a. Kuni 1991.aaastani oli varjend väga heas korras, tööl oli ametlikult 2 varjendivahti ning kuni 7 töötajat (vähemalt juhis nägi ette nii). 1993.a. leidis tollased kõrgemad isikud, et varjendit ei ole vaja enam ülal pidada ning kogu sisustuse vedas Eesti sõjavägi minema… Milleks ja kuhu pole teada. Edasi järgnes juba vandaalitsemine ja kõikvõimaliku metalli lõhkumine/lahti kangutamine ning äravedu. Väidetavalt rajati varjend sihtotstarbeliselt ENSV kõrgema juhtkonna kaitseks sõjaolukorras. Piisav kaugus, 40 km Tallinnast, pidi tagama turvalisuse ning samas suhteliselt kiire pakkujooksmise võimaluse.
Varjendis olid eraldi sektsioonid ENSV valitsusele ja Ministrite Nõukogule ning EKP Keskkomiteele. Varjendis on 144 ruumi, neist u. 120 ühiselamu toa tüüpi. Kõige eksklusiivsem on EKP Keskkomitee esimehe Karl Vaino tuba, kus ainsana on põrand kaetud tammeparketiga 😀 😀
Ühtteist oli siiski veel järgi jäänud siia varjendisse peale metallikratte. Kahju, et meil selliseid asju ei säilitata kasvõi muuseumina. Lätis on üks selline tehtud muuseumiks ja väga äge on. Sellest läti varjendist kirjutan ükspäev lähemalt.
Varjendi kohta täpsemalt saab lugeda ühest vanast õhtulehe artiklist. Võimalusel soovitan igaljuhul seal käia ja vaadata oma silmaga.
-
Laikmaa ja Läänemaa
Ükspäev sai mingit lastegruppi veetud mööda Läänemaad. Sealne lastetrip on tavaliselt suht ühte tüüpi. Laikmaa muuseum, Noarootsi ja Rooslepa. Nii toimis asi ka seekord. Kõigepealt Laikmaa muuseum. Laikmaa oli Eesti kunstiajaloo üks kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell. Tammiku talu maadel alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal, mis päädis 1932. aastal Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Taeblasse kolimisega. Selleks ajaks oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis kunstniku maja.
1960. aastal avatud majamuuseumis asuvad kunstniku ateljee, töö- ja eluruumid. Kaunis park ja kunstniku viimne puhkepaik on talukompleksi lahutamatu osa. Iseenesest huvitav kohake, tasub vaatamist küll.Kui muuseum uuritud kimasime edasi Noarootsi kirikusse. Kirik rajati ühelöövilise kodakirikuna arvatavasti 13.-14. sajandil. Kirik oli algselt praegusest pisut madalam, ilma tornita ning täitis keskajal ka kindluskiriku ülesandeid. Liivi sõjas sai kirik tõenäoliselt kannatada ning rahvajutu järgi hoidnud poolakad seal oma hobuseid. 17. sajandil kirik taastati. 19. sajandi teisel poolel toimus kiriku põhjalik ümberehitus, mille käigus kõrgendati selle müüre, ehitati torn ning korrastati katus, altar, kantsel ja pingid. Viimane suurem remont toimus 1988. a. 1999. a. korrastati orel.
Kirikus asuvad kiviraidur Joachim Winteri 1628. aastal loodud ristimisvaagen ning epitaaf pastor Martin Winterile 1630. aastast. 1870.-tel aastatel Noarootsis töötanud misjonär T. E. Thoreni mälestustahvel ning Rootsi kroonprints Gustav Adolfi ja kuningas Karl XVI Gustavi allkirjadega kivid. Kiriku kantsel ja altar on 17. sajandist, altarimaali autor on teadmata.
Lühtrid pärinevad 18. sajandist Riguldi mõisa kingitusena.
Kirikus on 500 istekohta.Kui kirik ja surnuaed tudeeritud kimasime Rooslepa kabeli juurde, seda kabelit on esmakordselt mainitud 1627. aastal, praegune kivihoone valmis 1834. a. Kabel lagunes 1970.-tel aastatel ning selle varemed korrastati koos surnuaiaga 1990.-1991. a. Kabelis oli 425 istekohta.
Rooslepa kalmistul asuvad Taube’de perekonna matusepaik, eestirootsi luuletaja Mats Ekmani (1865-1934) haud ning Teises Maailmasõjas hukkunud Riguldi elanike mälestuskivi.
1932. aastal külastas Rooslepa kabelit Rootsi kroonprints Gustav Adolf. -
Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele
Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike
Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.
Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.
Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.
Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.
Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Tallinnas luusimas Piiteri külalistega.
Muidu käin mina alalõpmata Piiteris luusimas aga seekord tulid mõned sõbrad kiirvisiidile Tallinna. Tegime kiire tripi Tallinnas. Kõigepealt kimasime teletorni ja uudistasime sealseid tehnikaimesi. Ägedad olid muidugi augud põrandas, selline tunne oli, et kohe sajad alla 😀 😀 Tegime väikse tiiru rõdul, kurrja seal oli ikka hull tuul, tahtis sokid jalast puhuda.
Kui teletornis laiatud luusisime vanalinna nurgataguseid pidi. Sinna ju tavaliselt ei satu 😉 Vanalinnas on ikka tegelikult päris põnevaid nurgataguseid kui vähegi otsida viitsid. Mõni koht ikka selline kah kuhu isegi esimest korda sattusin. Lõpuks oli õhtu käes, linnamüür, kitsad tänavad ja muud nurgatagused läbi uuritud. Nüüd oli paras aeg Toompeal tiir teha, luusisime läbi kõik vaateplatvormid, tegime tiirud ümber kirikute ja oligi aeg õhtusele bussile sõbrad saata. Tegelikult vanalinn on ikka päris äge meil, kui seal luusida ainult viitsid.