Tripid

Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉

Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉

Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.

Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka vanu militaarobjekte. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….

Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀

Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.

Eks meie metsades ole neid tegelikult avastamata punkreid veel küll ja küll. Ega seegi Lebavere metsas olev Martin Tamme punker kus ta pesitses 1954 aastani pole tegelikult taastatud tema õiges kohas. Väidetavalt peaks õige punker ka kuskil siin läheduses olema aga kus täpselt ei mäletata enam. Samasse kanti kus peaks M. Tamme päris õige punker olema rajati entusiastide abiga 2002 aastal uus punker, et rahvas saaks tutvuda metsaeluga 😉 Aga eks kõik väsib ja laguneb, nii juhtus ka selle punkriga. Eelmise aasta novembris taasavati renoveeritud punker külastajatele. Päris hästi teine maskeeritud ja kui luuk poleks tuulutuseks irvakil siis marsid tuimalt mööda midagi nägemata 😀

Iseenesest päris kobe asi ja tasus ülesotsimist. Nüüd siis veel paar punkrit jäänud üle vaadata ja siis võiks katsetada ka nendes ööbimist. Siinne punker on mõnus omaette olemiseks kuna asub ikka päris kaugel tsivilisatsioonist ja turistide hordid läbi ei sõida. Natuke on selle punkri elanikust ja värgist juttu siin. Teine samasugune eraldatud on Põrgupõhja punker aga see on maapealne. Metsavendluse kohta on ka väike koduleheke aga see on ajast-arust ja jumal teab millal uuendati. Muidugi huvitav on see, et siinsamas üle õue on ju 1960 aastatel ehitatud ülisalajane raketibaas, Vaevalt, et ehitajad teadsid, et mets oli varasemalt metsavendade elupaik 😀 😀

Kui juba punkrit uurida siis tuleb muid läheduses olevaid asju ka piiluda. Kuna Rohu raketibaas mitu korda läbi käidud siis uurisime mida muud põnevat sealkandis veel on. Tuleb välja, et siin on veel Lebavere lahingupaik. Selle lahingu kohta on väga asjalik kirjatükk siin. Muidugi seal peale mälestuskivi pole midagi. Infotahvel on ammu kõdunenud ja vajaks uut. Koduteel paar klõpsu ka “jõulutuledest” 😉 Mis siis, et ammu möödas aga äge ikka 😉

Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.

RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉

Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.

Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.

Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.

Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.

Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀

Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.

Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉

Polegi ammu Rabasaares käinud. Kurjad keeled räägivad, et nüüd ka viimane elanik lahkunud ja asi antud KV kasutusse linnalahingute harjutamiseks. No tuleb ju asi üle vaadata 😉 Aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Praeguse lumega on meil ikka loodus paganama ilus. Ükspäev võtan plaani ka pikema kolamise lumises metsas ja mitte kuskil matkarajal vaid ikka mõnes metsikumas kohas.

Proovisin mõnda kaugemat objekti ka telefoniga pildistada. Mnjh…. kui ei zuumi siis on suht ok. Aga nagu zuumid siis kriitikat ei kannata. Poolel teel võttis üks talumees kombainiga lund 😉

Lõpuks jõudsin sihtpunkti ka. Juba eemal oli ilusti küla silt paigaldatud ja tõkkepuu. Tõkkepuu on muidu avatud ja kinni pannakse siis kui militaristid seal hullavad. Täna oli see päev kus neid ilmselt seal ei ole. Kusjuures tee on väga korralikult lahti aetud. Kohe hea oli sõita. Pool aastakest mis ma nüüd seal käinud ei ole on siia ikka kõvasti muutuseid toonud. Korralik tähistatud parkla tehtud ja praktiliselt iga maja juures väga ammendav infotahvel koos jutu ja piltidega. Terve hulk kaameraid on ka üleval, kuigi mõni juba lõhutud. Ah jaa…. prügikaste on ka paigaldatud.

Vaatasime üle ka selle viimase elaniku kasutuses olnud maja. Siin on ka juba jõutud märatseda ja puruks peksta nii uksed kui muu. Imekombel oli veel varastamata ahju- ja pliidiuksed. Muidugi ahi oli siin edev. Keldris isegi veel tööriistad alles, põhimõtteliselt võid kohe hakata aiamaad harima 😀 Kuuris vedeles pakkide viisi kunagisi kultusajakirju “Pikker” ja “Pioneer” 😀

Kui varasemalt vedeles lasteaia juures teibasse aetud mängujänes siis nüüd oli siia siginenud jänes porgandiga 😀 Väike katusealune on ka paigaldatud kus saab jalga puhata. Nii, et jälle midagi uut on siin. Kusjuures ühtki inimest ei olnud liikumas.

Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus

Veel üks metsavendade punker.

Endla raba

Keila – Joal ja Türisalus

Viinamuuseum Vihulas

Hara sadamasse

Lumine Rabasaare