Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni.

Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.

Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉

Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.

Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.

Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.

Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.

Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.

Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea.

Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉