Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Egiptuse trip. Uus tiir.
Metsas puud tehtud, nüüd paras aeg trippima minna. Natuke surfamist interneedumis ja viimase hetke pakkumisega minekut. Vana aasta sees sai käidud Hurghadas luusimas, nüüd sai projekti võetud Sharm el Sheik. Vaatame siis kuipalju see teistmoodi on. Nii, hommikul vutvut lennujaama, kui kõik protseduurid läbitud siis lennukile kiire pesu ja start.
Pealelõunal pidime juba Sharmis olema aga võta näpust. Vaatasin, et lennuk tiirutab ja tiirutab aga ei maandu. Lõpuks hakkas küts otsa saama ja maandusime hoopis Hurghadas 😀 😀 Väidetavalt pidavat Sharmis olema halb ilm. Kuigi kummaline värk oli, kõik lennukid mis peale meid tulid maandusid probleemideta Sharmis. Aga pole hullu, väike seiklus kulub ikka ära 😉 Peale tankimist ja tunni jagu passimist startisime lõpuks Sharmi poole. Siit pidavat olema 12 minutit lendu.
Lõpuks Sharmis, ilm oli pilves ja vihmane tõesti 😀 Ilmselgelt jh kui siin korralik vihm tuleb korra 10 aasta jooksul siis on paanika-jaanika. Sellist asja nagu sadevee äravool siin ju ei tunta 😀 😀 Siin lennuk rampi ei lähe vaid bussiga veetakse terminali. Iseenesest läks siin protseduuridega kiiremini kui Hurghadas. Kui Siinailt välja ei plaani sõita siis pole viisat ka vaja osta. Piisab tasuta templist.
Hotelli jõudsime ainult pea kolme tunnise hilinemisega aga pole hullu. Kurja tuba asus registratuurist kilomeetri kaugusel 😀 aga transpordiks on siin golfikärud 😀 😀 See tuba mis anti oli täiesti kobe ainult ilgelt suitsulõhnane, lasime ringi vahetada. Ilma kobinata saime uue toa, see ei haisenud suitsu järgi. Kolisime sisse ja läksime sööma. Arvustuste järgi pidavat see igavene sitt hotell olema ja veel sitema toiduga. Minumeelest alatu laim, hotell ok, hea vaikne ja toit ka vinksvonks. Kõht täis kobisin kotile, homme vaja hakata ringi kolama. Rannas vedelemine või hotelli baaris “kõik hinnas” joomine on nõrkadele.
-
Läänemaa nurgatagused.
Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.
Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉
Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉
Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.
Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.
Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.
-
Pesapuud ja vesioinast vaatama
Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.
Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.
-
Luiste mõis
Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.
Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.
Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.
Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉
-
Egiptuse trip. Hurghada. Koju
Viimane õhtu hotellis, homme kodulend. Tegime selle auks õhtuse koogi ja saiasöömingu 😀 😀 Siis kolistasime mööda hotelli erinevaid tiibu, kusagilt kola vahelt õnnestus mingil ime moel isegi peaaegu katusele turnida 😀 Kui tiir tehtud siis tuppa kotile. Noh aga kuidas sa muidu ikka teada saad kus tuvid elavad 😉 Kusjuures hotelli soovitan küll kõigile, kes palju rahvast ja läbu ei kannata. Väga mõnus ja vaikne. Laval lõpeb programm ära kell 23 ja peale seda on harras vaikus.
Hommikul väike hommikusöök, siis sai veel veits niisama tiksuda ja juba oligi buss järgi. Lennujaama sõit, ei midagi erilist ainult lennujaama kontrollpunktis vaatasin, et väljuval suunal on ogadega lamav. Siinsamas ehitatakse korralikku suurt parklat vist.
Lennujaamas kõigepealt kraaditi kõiki, ei mingit koroonatõendi küsimist, edasi nüri kontroll, kõik inimesed metallidetektorist läbi ja staff röntgenist. Naised eraldi reast ja mehed eraldi. Kurja kõigil kästi isegi jalatsid ära võtta 😀 😀 Iseenesest läks kogu jant kiirelt ja probleemivabalt. Edasi sai tiksutud mitu tundi pooltühjas terminalis. Turvamehed lasevad mööda terminali ringi golfiautodega, jummala õige, kui koguaeg käsitsi edasitagasi tammuda kulub nädalas paar kingi 😀 😀 Huvi pärast vaatasin tabloolt kust ilmaotsast siia lennukid käivad. Johhaidii tundus, et Venemaalt käivad siia lennukid igast külast. Aga samas kohtasin venelasi kogu tripi vältel üllatavalt vähe, ju istuvadki oma nädala hotellis ja siis viuh tagasi. Vahepeal ajaviiteks piilusin aknast meie lennukiga toimetusi. Kõiki asju tehti rambi otsas oleva lennukiga korraga, nii pagas peale kui tankimine. Isegi tuletõrje auto oli sel ajal lennuki juures. Aga nagu pärast selgus kurb tõsiasi siis lennukis kuuma jooki ei saanud, egiptlased koitasid ja ei andnud vett…
Aja parajaks tegemiseks töllasime mööda poode ka. Turistinänni on kõikvõimalikku, muidugi ei tea mis värk nende hiigelsuurte tillidega kujukestega on…. Kui Türgis on praktiliselt igas letis tildo kujulised seebid siis siin on igas letis väikesed vändagängsterid 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Ruumi oli laialt sai terve rea peal laiutada. Sai lennukiaknast mõned pildid ka tehtud nii Hurghadast, mingitest mäetippudest mis paistsid üsna lähedal ja ka tuledesäras linnakestest. Aga mis riigi linnad seda nüüd küll ei tea 😀 Muidugi lennukis ajas sita keema mingi täis joonud vene tibi, küll istus ühe koha peal siis teise ja kolmanda, oksendas ja tuli käis mitu korda pinda, et ma mujale istuks tema tahaks kolmese rea peal magada. Paar korda saatsin ta viisakalt kukele aga no ei saanud raibe aru. Õnneks valdan natuke venekeelset slängi, oi kurja see mõjus hästi. Peale seda kui ma olin paari krõbeda sõnaga öelnud mis ma temast arvan, istus vait kui sukk paigal maandumiseni, sai väga hästi tukutud ühel istmel ja kui lubati tõusta kadus nagu s… ihust raketi kiirusel väljapääsu suunas.
Irwww, Tallinnas nii külm, et lennuk ei saanud rampi vaid kuidagimoodi aeti ligi trapid ning tuli käsitsi lonkida läbi õue terminalini sadakond meetrit 😀 😀 Kokkuvõttes oli väga tsill natuke teistmoodi elu vaatamas käia. Sai puhata sellest tüütust koroonatõendist ja maskipaanikast. Kogu tripi vältel ei läinud kusagil vaja negatiivse testitulemuse papiirenit peale Tallinna lennujaama. Kohapeal ei koti kedagi su tõend või mask. Ainult allveelaevas paluti maskid ette panna, see oli ka ainus kord. Ühes poes kuulsin täitsa oma kõrvadega kuidas müüja ütles poes turistile, kes just äsja ukse taga oli hoolikalt maski ette seadnud, et meie poes ei pea maski kandma. Kõik elavad, ei sure ära ega nakatu koheselt kui maski pole, nii nagu meil räägitakse. Ivermektiini koroona raviks ei toonudki 😉 Ei uurinud ka, aga pidavat olema apteekides vabamüügis. Türgis on see ka apteekides vabamüügil aga saada ei ole, sest haiglad on koroonaraviks kõik kokku ostnud. Ilmselt ikka toimib ja Helme jutus on iva, tühjalt kohalt haiglad seda kokku ei ostaks.
-
Egiptuse trip. Hurghada. See teine Egiptus.
Nagu lubatud sai panen mõned pildid ka nurgatagustes luusimisest. Ega siin väga luusida ei saa, mererand on enamjaolt hotellide oma ja turvamees valvab piiril. Aga Ega elu pole nii roosa nagu läbi prilli paistab, siin leidub nii mahajäetud lagunenud hotelle kui ka kunagi ehitama hakatud ja siis on ehitus seiskunud. On ka selliseid kus omanik väidetavalt vangi pandud ja hotell seisabki tühjana oodates oma aega. Enamus turiste käivad siin rannas peesitamas või siis hotellis joomas ning oma peatuspaigast väga kaugemale ei jõuagi 😀 😀 Üllataval kombel meie hotellis vedelevaid joodikuid ei näinud, huvitav, kas liiga kallis hotell selleks või krt teab mis. Aga grillkanu nägi küllaga, ükskõik mis kell sa mööda ei läinud ikka ühed ja samad näod vedelevad lamamistoolil.
Eks ma üritasin kõigepealt vaadata mis meie hotelli aia taga on… Tee ääres korralik silt aga edasi tühermaa ja varemed. Isegi valvuri putka olemas, seal muidugi ilmselt pole kaua keegi valves olnud. Aga siitsamast läbi selle territooriumi sai otse randa lonkida või lausa autoga sõita. Tee oli lausa vanade palmitüvedega ääristatud. Põhimõtteliselt üks tüvi pikuti neljaks aetud ja siis püsti maasse betooniga. Varemetesse ei viitsinud lonkida aga tundus, et seal pesitses see vennike oma hobustega kes rannas väikse tasu eest sõitu tegi. Vähemalt hobused paistsid küll seal ees olema. Kaamel oli ilmselt kuskil mujal, seda nägin toa aknast mitu korda mööda maanteed lonkimas omanik seljas. Muidugi prügi on siin palju kuigi ütleks, et enamus sellest on siiski vanad palmitüved, palmilehed jne. Iseenesest peaks see nüüd avalik rand olema. Rannariba iseenesest paarikümne meetri ulatuses puhas aga kaugemale minna ei maksa 😀
Teisel pool hotelli sama teema, tühermaa koos valvuriputkaga kus samuti pole valvurit ammu nähtud. Siinpool muidugi pole ka hotellivaremeid. Ei hakanud üle tühermaa igaks juhuks randa minema. Kõrval hotelli valvur tuli välja vaatama mis ma seal kolan 😉 Pole hullu sinna ranna poolsesse otsa saab meie hotelli rannast ka 😉 Meie hotelli turva vaatas küll kui me piirist välja läksime aga midagi ei öelnud. Umbes jaja meetri pärast oli järgmise hotelli piir ja sealne turva tammus ringi ega lubanud edasi minna. Kuigi seal ei näinud rannas mitte ühtki hingelist. Rannajoonest veidi eemal hakkab peale juba praktiliselt rämps, tahtsime seal veits luusida aga turvad lendasid kohe peale 😀 😀 Väga viisakalt muidugi, öeldes, et seal ei tohi käia.
Kui ranna pool sai uuritud kobisin üle maantee teisele poole tühermaale kolistama. Need eraldusriba osad mis on hotellide kohal on üldiselt puhtad aga tarvitseb vaid piiridest välja minna kui…. Ah jaa ühte pisikest nii ca 30 cm pikkust sisaliku laadset elukat nägin ka, see pani välkkiirelt risuhunniku alla. Tundus olema varaan aga pole kindel.
Hulkusime vähe kesklinna nurgatagustes ka. Mnjh kui mõnda hotelli juba eemalt sellise urkana näed siis ilmselt majutuma sinna eriti ei kisu. Nurgatagustes näeb päris palju kasse – koeri, siin ongi nad rohkem hulkuvad kui koduloomad. Üsna rääbakad näevad välja. Suuremad tänavad kus turistid käivad on enamjaolt ikka puhtad. Kui just väravast sisse või üle aia ei kiika siis on kõik enamvähem vinksvonks 😉 Mahajäetud kioskeid ja poekesi on nii mõnigi.
Huvitav, et siin ehitusobjektidel või vundamendiaukudel enamjaolt puuduvad piirdeaiad, kui sisse kukud on see kukkuja probleem 😀 😀 Kuskil suva kohas pressisime ennast sisse majade vahel vast meetri laiusest praost 😉 kurja see puha tänav ju. Vaatad ühest vahest sisse seal pesu kuivab, vaatad teisest seal rämps jne jne. Majaehitus siin ka kummaline, kõigepealt valatakse postid koos risttaladega jne, siis kunagi kui aega saavad laotakse postivahed tellistega täis. Ei mingit krohvi ega voodrit. Muidugi neist postidest tolgendavad välja pikad armatuuri jupid ja need pole asjata. Kui näiteks perepoeg võtab naise siis saab kohe lihtsalt teise korruse peale ehitada, algus juba olemas 😉 Krt teab misaegseid vundamendiauke on iga nurga taga ja need on muutunud korralikuks prügimäeks. No kurja ma ei tahaks küll sellise vaatega majas elada.
Mõnes kohas on vastu tuldud prügi sorteerimishuvilistele turistidele ja vastavad prügikastid püsti pandud. Aga väga üksikutes kohtades nägin selliseid. Muidu on ikka üks prügikast kõige jaoks. Kusjuures prügiautot kui sellist ei näinud kordagi. Neid trike vendi aga nõrkemiseni kellel prügikotid peal. Ühesõnaga päris põnev oli kolistada mööda nurgataguseid, kohalikud ei teinud mingist suva turistist väljagi, mõni vastutulija isegi teretas. Vahel ka väiksed lapsed jooksid järgi hüüdsid hello hello. Nii, aga lumehelbekesed ärge seda järgi tehke, pärast ei jõua keegi ravida šokki või jumal teab mida veel 😀 😀
Kuritegevusega ei pidavat väga hullu midagi olema. Võibolla turistil tõesti ei maksa üksi nurgatagustes luusida… Levinud pidavat olema naiste “lüpsmine” ehk siis siinsete meeste “suur armastus” ja ülevoolavalt romantiline “armumine”, mis lõpeb enamikel juhtudest naiselt maksimaalse raha ja vara väljapetmisega. Hinnas on siin korteri ostnud naised. Nende juurde üritatakse tungida elama, muidugi täielikule ülalpidamisele. Ja voilaaa mingil hetkel astub uksest sisse politsei, kes kontrollib, kas mees ja naine on omavahel abielus…. Kui pole, on naine prostituut ja pannakse vangi või paremal juhul saadetakse maalt välja, korter muidugi jääb egiptlastele. Hotellides elavaid turiste üldjuhul selle teemaliselt ei kontrollita, nende armuafäärid politseid eriti ei huvita. Turistid on ju majanduse ja kohalike ärimeeste tuluallikad. Politsei ja kohus pidavat olema kohalike poole kallutatud ja nö araablane saab enamjaolt õiguse.
Natuke rahast ja muust ka… Saab maksta nii dollaris, euros kui kohalikus naelas. Ega nad siin väga vahet teha ei taha mitte kohalikuga makstes ja ümardavad hinnad täisarvuks. Kui ütlevad, et 1$ siis see enamjaolt tähendab ka ühte € kuigi tegelikkuses on kursivahe. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus naelas. Nii mõnedki puuviljad ja värgid maksavad kohalikus rahas vähem kui muus rahas. 1 daalaseid võib kaasa vedida nt jootrahaks. Kuigi pole pointi, kohapeal automaadist saad välja võtta kohalikku niipalju kui kulub. Kohalikud pangaautomaadid vahetavad ka sulli kohalikuks. Poodides saab kaardiga ka maksta, mitte küll igalpool. Igasugu piletitega on ka väike kino. Need on edevad, hologrammid peal ja puha 😀 Paljudel piletitel ka QR koodid aga reaalsuses istub vennike väravas ja rebib pileti serva nagu Venemaal 😀 😀 Isegi vastavaid seadmeid mis koodi loeks pääslas ei näinud. Küsisin ühelt “piletirebijalt” mis värk, ütles seadmed katki 😀 😀 Kuningate orus oli siiski vähe “kultuursem”, seal saad ühe piletiga külastada kolme hauakambrit. Rebimise asemel tehti augurauaga auk 😉 Tehnika areneb 😀 😀
-
Egiptuse trip. Hurghada. Kalmistud
Professionaalsest kretinismist ajendatuna sai üle vaadatud kaks Hurgahadas asuvat moslemite kalmistut. Oleks tahtnud võrdluseks näha ka kopti surnuaeda aga see pidavat asuma kusagil linnast väljas. Google Maps tööle ja käsitsi seiklema, see juhatas sinka-vonka mööda väikseid tänavaid kohale. Kohale jõudes nägime pea 2,5 meetri kõrgust kivimüüri kortermajade vahel, surnuaeda ei kuskil. Leidsime müüris paar väikest auku kust sai sisse piiluda, ennäe imet ja oligi surnuaed aia taga. Aga väravat kust sisse saaks ei kuskil…. Lõpuks nii mitmestki august piiludes nägime, et värav on teises otsas.
Hakkasime siis sinnapoole seiklema mööda pisikesi ja prügiseid hoove. Kuskilt maalt hakkas juba looma, sattusime kortermajade vahel kohale kus mullahunnik vastu müüri oli nii kõrge, et sai üle aia vaadata. Esmamulje…. paras kaos, ei mingit korrapära, piirdeid näeb kõikvõimalikes variantides. Enamjaolt on need kärgtellistest ja vägagi robustsed. Kärgtellis on siinkandis kõige tavalisem ehitusmaterjal ka majaehituses. Isegi katustega hauaplatse hakkas silma.
Üritasime edasi minna piki aeda väravani. Selleks tuli veel ümber põigata õige mitmest kortermajast, turnida läbi kitsaste hoovide, ronida läbi ehitusobjekti jne. Lõpuks jõudsime väravani aga sisse ei saanud, taba rippus ees… Tuleb välja, et pole siin midagi peale kella 16.00 kolada kalmistul. Eks ma üritasin läbi müüriaukude siitpoolt ka mõne pildi teha. Kokkuvõttes mingitki haljastust või muud taolist kohtab ikka väga vähestel platsidel. Tava kohaselt ei pidavat siin hauaplatside eest hoolitsetama, surnute eest hoolitseb Allah. Elavate eest tuleb hoolitseda. Samas oli surnuaia territoorium üllatavalt puhas. Kuna sisse uurima ei saanud siis jäi see projekt natuke poolikuks.
Asub see surnuaed kesklinna Sakkala piirkonnas, mis huvitav kohanimi… Meilgi ju Sakala keskus olemas. Muidugi linna mastaapsust arvestades oli surnuaed imepisikene, tekkis kahtlus, et surnuaedu peaks veel olema. Ja mis te arvate kas Google kaart siin pädeb… ega ikka ei päde küll. Peale pikka pusimist ja kõikvõimalikke sõnakombinatsioone katsetades leidsime veel ühe surnuaia. Sinna täna ei lähe, kohe on kottpime. Lonkisime tagasi mööda pisikesi tänavaid. Praktiliselt igal nurgal on puuviljalett, seekord midagi ei ostnud, kohalik raha oli otsas ja eurtsiga pole kasulik osta.
Ükspäev tekitasime uue tripi kalmistule. Hotelli juurest tänavalt sebisime takso ja lasime end viia kalmistule, kuigi seletasime taksojuhile millisele kalmistule minna tahame, sügas see ikka selle kesklinnas Sakkalas oleva kalmistu juurde. Peale väikest käte ja jalgadega seletust viis ta meid selle moslemi surnuaia juurde kuhu me minna tahtsime. Värav oli lahti ja lipsasime viuh sisse. Ega see kalmistu eelmisest väga ei erinenud kui just mastaape mitte arvestada. See surnuaed oli ikka kordi suurem kui kesklinna oma. Üritasime kiiruga aimu saada mis värk on, jõudsime enne pimedat vaadata praktiliselt ainult ühte pisikest osa kogu surnuaiast.
Nagu kesklinnaski oli ka siin põhiline robustne piirdematerjal kärgtellis. Hauad ise väga kaootiliselt, mõnel piire, mõni ainult vaevumärgatav küngas. Enamjaolt siiski hauatähised olemas. Kui meil on kas hauakivid või plaadid selleks, siis siin näeb nii hauaplaate kui ka lihtsalt toika otsas olevaid suvalisi vineertahvleid. Hakkas silma ka üks tänava äärekividest piire. Samas paistis ka paar hauakambri laadset asja, kas need seda ka on ei tea. Iseenesest on siin nii moslemitel kui koptidel mitu usulahku. Varasem komme pidavat ette nägema matmiskohana perekonna hauakambreid. Maapealsesse ehitisse paigutatakse surilinasse mässitud surnu ja ava suletakse suure kivitahvliga. Tänapäeval on mindud lihtsama vastupanu teed ja hakatud matma.
Hakkas silma ka mõni suht korralik ja hooldatud hauaplats. Mõnel platsil nägi täitena ka killustikku ja piiregi polnud robustselt seguga kokku pandud. Ütleme, et sarnast tegumoodi olen näinud nii mõnelgi meie kalmistul.
Huvitav oli veel see, et kohati on näha terved pikad read valmis kaevatud haudu. Aga need pole kaevatud mitte eile vaid ilmselt juba tükimat aega tagasi. Nii mõnigi haud oli juba prügi täis loobitud. Veel oli paar hauda sellist kus põhjas paistis haua suurune pappkast, millel kergelt muld peal ja kuivanud palmileht sees püsti. Mis värk sellega on või mis seal pappkasti sees oli ei tea.
Ega pingidki pole siinsel kalmistul võõras teema. Enamjaolt on need tellistest laotud või siis suvaline puukast. Hakkas silma ka üks päris edev pink. See kalmistukultuur on seinast seina ja väga kummaline. Kui räägitakse, et moslemite kombe kohaselt kalmistul peale matmist praktiliselt ei käida ja haudade eest ei hoolitseta siis milleks pingid…. Platside välimuse järgi võib tõesti nii öelda, et neid praktiliselt pole hooldatud. Samas kuulsin ühelt kohaliku eluga kursis olevalt inimeselt, et mõned lähedased ööbivad kalmistul haua juures ja mõni pidavat isegi elama oma lähedase hauaplatsi. Olgem ausad mõni selline plats hakkas silma küll kus ilmselgelt keegi elas…. lavats, vaibad, padjad tekid joogivesi jne.
Islami kombe kohaselt maetakse ruttu, tavaliselt samal õhtul või öösel, seda ilmselt palava kliima tõttu. Kirste kui selliseid ei kasutata, maetakse lihtsalt mähituna uude tagasihoidlikku valgesse surilinasse. Surilina ei tohi olla liiga uhke, kuna surnu eest pole vaja hoolitseda, seda teeb Allah. Meeste surilina pidavat koosnema 3 tükist, naiste oma 5 tükist ja valmis komplekte müüakse poes. Väidetavalt asetatakse kadunuke hauas paremale küljele, näoga Meka poole. Kuidas lood tegelikult hetkel ei tea. Erinevast kirjandusest olen lugenud, et maetakse peaga Meka poole. Samas interneedumist leitud kellegi mälestustes moslemi matustest kirjutati, et enne matmist murti kadunukesel luud puruks, et oleks nö. pehmem auku visata. Arvan muidugi, et see natuke muinasjutu valdkond aga mine võta kinni… Eri rahvustel ja kultuuridel ju igasugu kiiksuga kombeid.
Meil pisikeses Eestiski on hulgaliselt erinevaid matusekombeid. Kuidas see tseremoonia ja värk peale surnu hauda panekut edasi käib täpselt ei tea. Räägitakse, et matuselised viskavad lahkunule 3 peotäit liiva, see on nii nagu meilgi. Pidavat olema keelatud liiga valjuhäälselt surnut taga nutta ja halada. Kui sureb naise sugulane, võib mees keelata naisel leinamise. Kui kadunuke oli tema mees, siis pidavat leinaaja pikkus olema 4 kuud ja 10 päeva. Hauale pannakse lihtne kivi ja asi unustatakse, tavaliselt rohkem haual ei käida, aga nii nagu ma juba ülal mainisin ei ole see reegel. Hakkas hämarduma ja seadsime minekule. Kalmistul sees värava kõrval oli väike majake, lapsed mängisid õues ja mingi vanem mees jalutas edasi-tagasi, mõtlesin, et mingi kohalik kalmistule tulnud.. Aga see oli hoopis kas mingi valvur või turva. Nagu me väravast välja läksime tuli pani värava kinni. Huvitav oli see, et nii suurel kalmistul polnud liikumas praktiliselt ühtki inimest peale mõne kalmistuhuvilise turisti 😉 See hiigelsuur kalmistu vajaks natuke rohkem aega kui tunnike. Aga kokkuvõtvalt oli päris põnev tutvuda kohaliku kalmistukultuuriga ja soovitan teistelgi vaatamas käia.
