Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Kuressaare linnus ja muuseum
Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.
Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀
Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.
Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉
Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀 Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem. Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀
Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.
Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.
Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…
Natuke piilusin ka sõjamudru….
Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.
Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Saaremaa tuur, minek
Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid. Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.
Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris. Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.
Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.
Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.
Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.
Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Barclay de Tolly’le külla
Möödaminnes põikasime sisse Jõgevestesse Barclay de Tolly mausoleumi. Täpselt selline paras koht jalasirutuseks pikal sõidul. Muuseumiosa oli kinni, aga pole hullu käib hauakamber ka. Väljas väga külm polnudki aga mausoleum oli seest mõnusalt härmas. Asja ajaloost ei hakka pikalt kirjutama, sellest on juba varasemalt siin kirjutatud. Huvitav oleks näha kuidas kadunukesed kirstudes säilinud on. Väidetavalt arheoloogid ikka vahel teevad neid lahti ja uurivad. See kohake on ka selline kus tasub kindlasti käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmist koju
Nii ja ongi viimane päev, kolu kokku ja kodupoole minek. Väike hommikusöök ja juba oligi transfeeri buss meil järgi. Sõitsime veel pool linna läbi korjates turiste kokku 😉 Tänaseks ilmselt on lõppenud noortefestival ja president lahkunud. Politseid näeb täna kordades vähem ringi sõitmas.
Kusjuures täna lõpuks nägime ära kohapeal ka Eesti lipud. Ühegi hotelli juures varasemalt neid tähele ei pannud, aga seal kus see noortefestival toimus oli lausa mitu tükki lehvimas.
Lõpuks kõik meie turistid kokku korjatud ja otsaga lennujaamas. Siin oli muru nii suureks kasvanud, et lausa traktoriga niideti 😉 Nagu ikka kui kõik protseduurid tehtud jääb kõvasti aega üle lennujaamas. Teha ei ole siin praktiliselt midagi. Paar poodi sai läbi kolistatud, hinnad on siin ikka nii koledad, et isegi surm silme ees ei sunni siit midagi ostma 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Kokkuvõtvalt ütlen, et pakettreisid on siia kallimad kui Hurghadasse, ei saa muidugi aru miks. Siin pole praktiliselt midagi teha peale rannas vedelemise. Samas on jälle kõik tänaval pakutavad ekskursioonid märgatavalt odavamad kui Hurghadas. Linna kolad läbi praktiliselt paari õhtuga. Kui nüüd väga tähti närida siis, on igavad mõlemad kohad, see tähendab nii Hurghada kui Sharm el Sheikh. Kui nüüd peaks uuesti minema Egiptusesse siis pigem Hurghadasse, seal on rohkem võimalusi kuskile kolama minna. Netiga on Egiptuses ka nii ja naa, lennujaamades pakutakse üldjuhul Orange paketti. Katsetatud sai nii Oranget kui Vodafoni. Ütleks, et Orange oli Hurghadas veel kuidagi toimiv aga Sharmis paras s…. ja nende klienditeenindus on alla igasugust arvestust. Vodafone töötas märgatavalt paremini. Tänavaesindusest saab parema paketi kui lennujaamast.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmi liiklus ja muud kiiksud
Võrreldes Hurghada liiklusega on Sharmis liiklus ikka väga uimane. Huvitav, et siin on üsna tavaline, et rekka sabadel puuduvad mõnel sillal rattad või puudub koguni terve sild 😀 😀 Muidugi ei saanud pihta pointile miks gaasiveo rekkal stangel muru kasvab, aga ju nii on äge juhi meelest. Loodussõbralik ikkagi 😀 😀 Samas taksodel esituled suvaliselt ja väga rõvedalt pruuniks värvitud jne. Päris tsill pilt oleks kui see munaveo kastikas väikse kõksu teeks kuskil 😀 😀
Kusjuures blingi kui sellist siin väga ei näe. Mõni üksik auto hakkas ainult silma kõikvõimalike värviliste tulukestega. Huvitav, et siin lubatakse sõita autoga millel küljes rivi erinevaid numbreid. Mida rohkem numbreid seda ägedam vist 😀
Samuti nägi siin suhteliselt harva mõnda autot mille kastis rahvast veeti. Hurghadas see täiesti tavaline teema.
Politseid oli siin kohe eriliselt palju aga eks see veeti kokku siia seoses rahvusvahelise noortefoorumi ja presidendi külaskäiguga. Nagu Hurghadaski ei saanud ka siin kellegiga jutule, et tohiks pilti teha. Kuigi töötõendit õnnestus siiski näha. Samasugune plastkaart nagu meilgi, ainult zetooni ei ole. Isegi ühte politsei ATV nägin. Muidugi praktiliselt igal ringil on politsei ja aegajalt kontrollib mõnda autot. Meil ei peeta ringil kedagi kinni aga siin peetakse. Raks keset ringi peetakse kinni ja kontrollitakse, kõik seisavad ja ootavad. Ei mingit signaalitamist ega närvilist liiklust. Kui kontrollitud sõidetakse rahulikult edasi. Ühes kohas kõrbes maantee ääres oli kontrollpunkt koos soomukiga, aga mis veel oli äge, et putkad olid roosat värvi 😀 😀
Muidugi kohalikud müüjad ja muidu kauba kärutajad on siin ikka masohhistid 😀 Kärud on ikka korralikult rauast kokku keevitatud kärakad. Ratasteks on neil kasutatud kõikvõimalikke auto rattaid.
Liiklusmärke on siin ka igasugu blinge nagu Hurghadaski. Selle suure haigla juures oli isegi tee keskel oleva ohutussaare serv valgustatud. Tänavaid ehitatakse ka nii, et ei mingeid piirdeid, ega liiklusmärke. Lihtsalt nii ongi, et kuskil suvalt midagi ehitatakse saad teada kui käpuli käid 😀 😀 Jube palju teid on kas ühesuunalised või siis eraldusribaga, Hurghadas oli sama teema. Vahel kui tahad vasakule panna tulev ilmatu hulk kilomeetreid otse sõita enne kui saad tagasipöörde teha. Sellist signaalitamist nagu Hurghadas siin ei kuule, vahel harva keegi paneb törtsu. Teed pidavat tehtama spetsiaalselt ühesuunalised, et vältida avariisid nende poolt kes küll autokooli eest on maksnud aga kohale pole jõudnud 😉
Ehitustõstuk nägi ka selline välja, et mina sinna otsa küll ei roniks. Ja tellingud, hmm täiesti suvalt kokku pandud lauajupid. Huvitav küll kuidas koos püsivad. Küsisin oma Soome tellinguspetsilt kuidas selliseid ehitada oleks. Palju lihtsam pidavat olema kui päris tellinguid kokku panna 😀 😀
Ega elektrigagi midagi turvalist pole 😉 Ühendused on täiesti suvad ja isoleerimata, kilpide uksed pärani jne. Suvalt on tänavavalgustuse postist kuskile põõsasse elekter veetud jne. Huvitav kas siin kohalikud elektri eest maksavad ka ja mille alusel…. voolumõõtjaid küll kuskil ei näinud.
Oma bolt kullerid on siin ka olemas ja tänava koristaja ka 😉 Tänava äärekivi paigaldust nägin paaris kohas. Üks või kaks vennikest lihtsalt tiksuvad tee ääres ja panevad kive paika. Kiirus on nii umbes 5 kivi päevas 😀 Samas on olemas 9D kino ja tänaval bussijaamade juures malelauad malenditega. Pargitakse samuti kuidas jumal juhatab ja ei mingit kobinat. Meie suur buss ei mahtunud läbi ja lasigi lihtsalt oma paarsada meetrit tagurpidi tagasi ilma, et oleks signaalitama hakanud või parkijatega mölisema läinud. Iseenesest oli õige mitu ristmikku kus oleks saanud ringi keerata aga ju siin kombeks terve tee tagurpidi tagasi lasta 😀 😀
Kaevuluukidel on avamise manual peal ja tavaliselt ühest servast hingedega korpusega ühenduses. Tänava sillutis on ka selline omamoodi. Algul vaatasin, et toho till ae ongi laotud mustrisse kõik tänavad. Aga tegelikult on laotud värki siiski üsna vähe. Tegelikult on puhas betoonivalu millele siis sablooniga sobilik muster peale vajutatud ja pärast sobilikud kujundid peale värvitud 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmi nurgatagused.
Ega koguaeg saa mööda peatänavat käia, siis ei näe midagi. Kolistasime natuke vanalinna nurgatagustes. Elu nagu elu ikka ainult, et jube räpane. Rämps ja prügi vedeleb igalpool. Kusjuures tundub, et vesi küll olemas majades aga pesu pestakse ikka pesukausis käsitsi. Vähemalt paaris kohas jäi see variant silma. Nurga taga näeb seda päris elu ja eks mõni loomakegi hakkab silma peale koerte ja kasside.
Tuvitorn oli küll olemas kuid tundus, et see polnud toimiv. Siinsamas hulgaliselt kõikvõimalikke mahajäetud kohvikuid, laste mänguväljakuid jne.
Kui tänava pool tundub siin enamvähem puhas olema. Muidugi ei tea kas see on päriselt ka nii või on asi seotud presidendi siinviibimisega. Igatahes maja taha või mõnda paralleeltänavasse minnes muutub asi kardinaalselt. Kõikvõimalikku rämpsu vedeleb, huvitav kuidas nad ise tahavad sellise rämpsu sees elada. Kuigi nii mõneski kohas näed prügikaste aga tundub, et need leiavad kasutust rohkem turistide kui kohalike poolt. Igatahes on see nurgatagustes kolistamine elamus omaette ja kui julgust jätkub käige ka 😉 Iseenesest mitmekesi käies pole see miski probleem ja keegi tüütama ei tule. Üksi turistina võibolla tõesti pole soovituslik aga mine tea.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.
Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀
Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.
Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.
Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.
Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.
Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.
Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.
Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
