Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, parasailing ja klaaspõhjaga laev
Lumerookimisest sai kopp ette ja otsustasin sooja minna. Seekord valisin juba käidud maa, kuna eelmine kord jäi seal piirangute tõttu ühtteist tegemata. Egas midagi katsetame reisimiseks peale Tui ja Novatoursi midagi uut, selle viimase kaudu asjaajamine Dominikaani reisiks oli alla igasugust arvestust. Lisaks oli kohapeal reisiesindajana oli tööle võetud miski suva kasahhi tibi kes ei jaganud asjadest ööd ega mütsi, aga see selleks. Seekord katsetasin Joinup teenuseid. Asjaajamine kordades lihtsam kui näiteks Novatoursi bürokraatia. Niisiis uus Egiptuse tuur Sharmi, vanast möödas 2 aastat, vaatame mis muutunud on. Etteruttavalt ütlen, et see öine 2.50 väljalend on küll surm aga aja mõttes võidad terve päeva kohapeal.
Samuti hiline tagasitulek on ühe kohapealse päeva võit. Kohapeal läks lennujaamas üsna kiirelt ja varsti bussiga hotelli poole minek. Bussis jagati infolehed kõikvõimalike reisiesindajate ja saatkonna kontaktidega. Reisiesindajalt said kohe osta 12$ eest juba aktiivse kohaliku netikaardi 30GB andmemahuga. Etisat kaart toimis kohe ilma mingisuguse regamiseta, pistad telefoni ja voilaa nett olemas. Siin ütlen samuti etteruttavalt, et nett toimis tõrgeteta ja praktiliselt igal pool. Eelmine kord said kaardi osta ainult passi alusel ja sellest hoolimata jukerdas nett alalõpmata.
Hotelliks valisin juba tuttava Il Mercato, vaikne hotell strateegiliselt heas kohas. Kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Infolehel oli küll kirjas, et enne kella 14 tuppa ei saa aga me saime tuppa juba enne 12. Umbes tunnike ootasime ainult, selle aja jooksul tegime kiire tuuri hotellis ja sebisime juba hotellist kiirelt parasailingu ja klaaspõhjaga laeva tripi. Nüüd on neid trippe mis ennem said üle õue tänavalt osta võimalik saada otse hotellist. Hind on küll nõksa kallim kui tänaval aga kaubelda saab sobilikuks 😉 Parasailing ja klaaspõhjaga laev 4 inimesele 90$. Lõpuks anti tubade kaardid kätte, viskasime asjad tuppa ja sööma. Toas jäi kohe laual silma miski paks nahkmapp, kiikasis sisse ja mida näen…. telekapult krt 😀 😀 😀 Söögi osas pole midagi muutunud, menüü sama mis ennem ja kuum vesi ja piim termoses 😉
Kui kõhud täis siis viuh parasailingule. Hotellist bussiga randa ja sealt kaatriga merele. Parasailing toimub avamerel, seal oli parajalt tuuline aga ega see ei seganud üritust. Vahepeal toodi teise kaatriga rahvast peale ja osa viidi maha. Lõpuks meil parasailing tehtud ja teise kaatriga tagasi, laine oli päris korralik ja käis üle parda, poolel teel kooles kaater ära ja teine kutsuti järgi. See viis meid otse klaaspõhjaga laevale. Võrreldes eelmise korraga tundus mulle, et kalu on kõvasti vähem ja korallid suht surnud. Aga ega pole midagi imestada ka kui kaatrid koguaeg seal kärutavad. Kes tahab elusaid koralle näha siis tuleb Dahabi snorgeldama minna, seal kaatritega ei uhata korallide kohal.
Peale üritusi ootasime hotellis ära infotunni. Huvitav, et reisiesindajal olid täitsa Eesti keelsed brošüürid olemas. Hinnad muidugi veidi kallimad kui tänaval aga mitte 3x kallimad. Aga samas oli mõni pakkumine 2 või enama inimese tripi puhul sama mis tänaval. Teistel reisifirmadel pole sellist varianti täheldanud. Nagu mul juba kombeks siis võtan midagi prooviks reisiesindajalt. Seekord võtsin õhtuse linnaekskursiooni 10$ per nägu. Päevane oli näiteks tasuta. Peale õhtusööki käisime nurgataguses Mango marketis luusimas. See on suht mõistlike fix hindadega pood kus müüakse praktiliselt kõike.
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Väike video ka
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
-
Jaapanlase “tuumavarjend” pilvepiirilt
Käisime üle hulga aja vaatamas mis on saanud kurikuulsa jaapanlase tuumavarjendist. Kuna mul ikka sügeleb üks väike projekt selle varjendiga siis oli vaja paar asja üle vaadata 😉 Esmapilgul tundub, et ega seal mõne aasta jooksul midagi eriti muutunud polegi, kui just mitte arvestada pilvepiirilt paistvaid lageraideid. See mis vaja sai üle vaadatud ja kui nüüd asjad õnnestuvad siis saab varsti blogist lugeda kuidas asjalood kujunesid 😉 Tegime pilvepiirilt paar pildikest sellest huvitavast kohakesest keset metsi.
Väike video jaapanlase tuumavarjendist pilvepiirilt
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
-
Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata
Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.
Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉
Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.
Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.
Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.
Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.
-
Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum
Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.
Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.
Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.
Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉
-
Läti – Leedu trip. Liepaja
Mingil hetkel jõudsime tagasi Lätti. Ilm oli kuidagi päris tuuline ja aegajalt tibas vihma, seetõttu jätsime ära osa vaatamisväärsusi mis tee ääres paistsid. Põikasime korraks sisse ainult ühe tuletorni juurde, seal pidavat olema ka midagi meie RMK puhkekoha laadset. Esimene Pape tuletorn ehitati 1889 aastal puidust ja mitte sugugi randa vaid veidi eemale 4-5 meetrise düüni otsa. Tol ajal kutsuti seda igapäevaselt piirimajakaks, selle põhjuseks oli lähedal asuv Tsaari-Venemaa piir Preisimaaga, selle valgus näitas laevadele teed Liepaja sadamasse. Praegune raudtorn valmis 1910 aastal. Tänapäeval on Pape majakas merele kõige lähem majakas Lätis. Ja siinsamas on tõesti düünide varjus terve hulk lõkkekohti koos laudade ja pinkidega. Lisaks on siin veel veidi säilinud nõukaaegsete militaarrajatiste jäänuseid.
Edasi kimasime uurima Karosta vanglat, see on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Algselt ehitati see hoone umbes 1900 aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi algsel otstarbel. Hoone ehitati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997 aastani. Võimud muutusid kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite kinnipidamiseks. Praegu on siin päris arvestatav muuseum mida saab külastada ainult giidiga. Väga äge kohake mida soovitan kindlasti külastada.
Tegelikult ei ole siinkandis mitte ainult vangla vaid siin asus omalajal igavesti suur sõjaväelinnak millest annavad aimu kõikvõimalikud ehitised. Vaatasime üle ka kunagise sõjaväe spordihalli varemed, mnjaa see on muljetavaldava suurusega. Kahju, et laguneb aga loodame, et keegi puhub elu sisse. Tundub, et see on päris aktuaalne kuna nii mõnigi hoone on juba taastatud. Veel vaatasime üle veetorni, see oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, eeldatavalt ehitati ajavahemikus 1903 – 1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski. Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten.
Ajam käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Pumbad pumpasid vee torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse. Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989 aastast veetorn ei toimi. Tänapäeval on torn seest metallist üsna lagedaks tehtud. Aga sisse siia saab tänu sellele, et siin on mõne kunstniku ateljee. Kahju ainult, et nendest ülemistest akendest välja ei näe. Sealt avaneks ilmselt ümbrusele päris hea vaade. Peale veetorni külastust vaatasime üle ka kohaliku õigeusu kiriku. Väidetavalt olla see üks Liepaja vanemaid ja kaunemaid hooneid mis ehitati ca 1901 – 1903. Jah üsna kobe on tõesti.
Lõpuks heitsime pilgu peale ka Liepaja rannakaitsepatareile. See tsaariaegne patarei näeb isegi lagunenuna välja vägagi muljetavaldav kindlustus. Maa all on sadu meetreid ühenduskäike jne. Seekord kahjuks polnud eriti aega enam selle kompleksiga lähemalt tutvuda. Aga panen selle tulevikuprogrammi kirja 😉 Siinsamas mererannas tsaariaegsest patareist mitte kaugel asub nõukaaegne tulejuhtimistorn. Huvitav, et siin on 2 torni kõrvuti. Aga mis on huvitav, et need tornid on ühesugused nii Suurupis, Paldiskis, Hiiumaal, Poolas kui ka siin, Ilmselt sibulad ehitasid ühe projekti järgi kogu oma mõjusfääris. Siin on ka veidi maaaluseid käike aga nende tudeerimine jääb järgmiseks korraks.
Üks väike video ka kuidas meri võtab oma kunagisest vägevast rannakaitsepatareist.
Pika päeva lõpuks olid kõhud nii tühjad, et kui suust sisse vaatad siis trussikud paistavad. Otsisime mõnda söögikohta agamiskil kummalisel moel olid enamus kinni. Lõpuks leidsime kuskilt kortermajast mittemidagi ütleva kohviku “Turaida” Väljast paistis üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli ka väga mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole. Plaan oli läbi põigata veel nõukaaegsest Skrunda sõjaväelinnakust aga kahjuks sinna sisse luusima enam ei saa. Kohalik sõjavägi on selle kasutusele võtnud. Siit edasi lõikasime tee natuke otsemaks, selle tripi aeg hakkas otsa saama. Ventspilsi asemel võtsime suuna Jurmalasse.
