Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Kunda hüdroelektrijaam ja tsemenditehas
Ükspäev oli Kundas paar kiiret asjaajamist. Kui juba seal siis tuleb ikka kohalikke vaatamisväärsusi ka vaadata. Kuna aeg oli suht piiratud siis jõudsin pilgu visata ainult Kunda vanale hüdroelektrijaamale ja tsemenditehasele. Aga nagu kunagi sai lubatud kirjutan sellest kohakesest veidi pikemalt. Kunda vana hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Uute seadmete kasutuselevõtuga oli vaja suurendada ka jõumasinate võimsust. Hüdroelektrijaam oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid vee jõul töötavaid ettevõtteid. Tegemist oli Baltikumi esimese spetsiaalselt elektrijaamaks ehitatud hoonega.
Hüdroelektrijaama kompleks kui omaaegne tehnika suursaavutus ongi väärtuslik eelkõige tehnikaajaloo seisukohast ja on üks kolmest riikliku kaitse all olevast Eesti hüdroelektrijaamast. Hüdroelektrijaamas võeti kasutusele vahelduvvoolu tootev Francis-tüüpi 260-hobujõuline turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kaht Siemens-Halske alalisvoolugeneraatorit (kumbki 105 kW, 650 V). Elektriseadmed olid valmistatud Šveitsis, turbiin Riias. Lisaks tsemendivabriku vajaduste katmisele andis elektrijaam õhuliini kaudu voolu ka sadamakraanale ja Lontova asumile. Kahju, et tänapäeval on seda väntsutatud käest kätte, taastatud, siis jälle maha jäetud.
Kiire pilk ka vana tsemenditehase varemetesse… Legend räägib, et Kunda mõisnik John Girard de Soucanton avastas möödunud sajandi keskel oma valdustest heleda värvusega pinnase, milles paruni tark sõber oli ära tundnud tsemendi toormaterjali mergli. Kuna siin leidus ka sinisavi, soovitas sõber rajada tsemenditehase. Nii sai alguse tsemenditööstus Eestis. 1870. aastal moodustati 90 000-rublase põhikapitaliga osaühing ning valiti välja ka tehase asukoht Kunda jõe kaldal.
Peatselt kerkisid esimesed põletusahjud ja tsemendiveskid. 1871. aasta sügisel alustati tööd katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. 1890. aastal moodustas aga ligi 500 töölisega Kunda tehase 19 000 tonnine toodang 10% kogu Venemaa tsemenditoodangust. Kvaliteetset Kunda tsementi veeti Peterburi ja Moskvasse. Kohapealsetest tarvitajatest olid olulisemad Kreenholmi Manufaktuuri, Tallinna ja Tartu ehitajad. Venemaa kasvanud nõudlus tingis 1898. ja 1911. aastal veel kahe tsemenditehase rajamise Kundasse. 1913. aastaks töötas Kunda kolmes tehases kokku üle 700 töölise ja toodeti üle 100 000 tonni tsementi. Kunda tehastel oli uuenduslik roll kogu Venemaa tsemenditööstuses.
Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi praegugi. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks. Mingil ajal ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. Vot sellised ägedad asjad on Kundas. Nende mastaapsust on raske kirjeldada… neid peab nägema. Igaljuhul soovitan neid vaatamas käia.
-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
-
Puraviku tuulik
Sada korda sealt mööda sõitnud ja igakord mõtlen, et peaks ära käima seal tuulikus. Lõpuks sai see tehtud. Seda Valtu mõisale kuulunud hollandi tüüpi tuulikut mainitakse juba 18 – 19 sajandi vahetuses. Millal see täpselt valmis sai ei tea kuigi tuulelipul on aastaarv 1815, ju ta siis valmis ilmselt ka sai. Sellel veskil on ka keldrikorrus mida ma mujal veskites näinud pole ja seal oli saekaater. Minu jaoks jääb natuke segaseks kas see veski oli kohe algselt 2 in1 või oli algul saekaater ja hiljem veski. Igatahes ajalooürikutes on, et palkide saagimine lõpetati veskis 1927 aastal ja veski lõpetas tegevuse 1936 aastal. Huvitav ja suhteliselt haruldane nähtus on selle tuuliku juures kõrgemaks ehitamine silindrikujulise ülaosa võrra, kõva insener pidi olema kes selle ära lahendas omalajal. Tänapäeval on seal täiesti toimiv sepikoda ja pererahva lahkel loal saab tuulikus ka ringi vaadata. Igasugu põnevaid asju näeb seal, isegi vikukilp hakkas silma 😉
-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Laiuse ja Lohusuu
Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉
Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
