Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Sharm el Sheikh. Minek
Üle pika aja tegime väikse Sharmi tripi, seekord siis lapsega kvaliteetaega veetma 😉 Plaanis oli nädalaga näha võimalikult palju, seega rannas tiksumise aega me isegi programmi ei arvestanud. Hotelli võtsime suht suvaka, põhiline, et kuskil nurgas saaks lihtsalt tukkuda, kriteeriumiks oli ainult Hadaba piirkond. See on hea piirkond, kõik mudru on käe-jala juures, ei pea takso või marsaga uhama 😀
Tallinnast start venis tunnike lumesaju tõttu, lõpuks ikka pesti lennuk lumest puhtaks ja start. Seekord tšarteriks Heston. Muidu lennuk nagu lennuk ikka, ei midagi erilist peale selle, et kapten ja personal eestikeelne.
Sharmis võtsime lennujaamas Egiptuse viisad, kuigi Siinai poolsaarel viisat vaja pole, aga meil oli plaan Kairosse lipsata, siis on vaja viisat. Kui kõik formaalsused tehtud sebisime otse lennujaamast omale kohaliku telefonikaardi. Asi niipalju arenenud, et kui ennem pidid seda kuskilt linnast otsima või siis mõni reisiesindaja müüs neid transfeeribussis. Nüüd saad ise valida otse lennujaama putkas mitu giga tahad. 15 giga maksis 10$ ja see toimis probleemideta igal pool. Nii, et pole mingit pointi nuumata meie ulmehinnaga operaatoreid, samuti pole pointi kasutada Airalo esimi, ka see on kordi kallim kui kohalik kaart.
Lõpuks hotellis, viskasime kola tuppa ja kimasime linna laiama. Plaanisime Farsha kohvikus süüa aga see oli miskipärast kinni nii üleval kui all. Pole hullu siinsamas on veel Star Fish Restaurant. Tegime seal kiire söögi. Huvitaval kombel töllerdas siin hullult heas toitumuses kasse kes ikkagi käisid ümber laua ja kräunusid nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Kui kõht täis põikasime läbi kohalikust õigeusu kirikust Church of the Blessed Virgin Mary and St. Mina.
Tagasiteel põikasime läbi Dahab keskusest ja vutvutvut hotelli kotile. Täpselt meie akna all oli hotelli läbukoht. Mõtlesime, et krt seal diskents käib öö läbi ja magada ei saa. Aga kella kümnest oli hiirvaikus, ainul mingi üksik tsikaat kuskil siristas omaette.
-
Valaste juga
Pole tükimat aega saanud Valastel käia, eks seal ole varasemalt ka piisavalt käidud ja igapäev tormata polegi pointi. Tuleb lihtsalt peale passida millal langevad kokku kõik sobilikud asjaolud, piisavalt külma ja vägevat põhjatuult ning ongi juga jääs. Just mõnda aega tagasi selline kokkulangevus oligi ja siis tuleb kohe tormata, tavaliselt meie sitas kliimas see ilu seal kaua ei kesta.
Kurja küll, kus seal oli tuul, hetkega näpud jääs aga mõne pildi sai ikka teha ka. Seekord polnud just kõige ägedam see värk siin, aga abiks ikka. Olen siin näinud kus juga on alt üles välja jääs. Eriti äge oli ükskord kui ülevalt oli juga niimoodi jääs nagu oleks raketimootorid töös. Peale paariminutist tiiru olid näpud nii jääs nagu rehapulgad krt 😀 😀 Õnneks oli kohvik lahti, kuum kohv ja seljanka aitas külma välja 😉
Kui supp ja kohv manustatud mõtlesin, et prooviks äkki drooniga ka paar pilti saada. Aga tuul ikka räigelt tugev, kas üldse julgen sellise tuulega lennata, tuul viib sahinal drooni võssa. Ja kuidas sa pulti näpid kui näpud hetkega jääs. Julge hundi rasvane rind on haavleid täis 😉 Kui ei proovi ei saa teada. Lasin linnu lendu ja ise viuh autosse sooja. Õnneks on mul piisavalt raske droon, kuigi isegi see natuke porises, et tuul kõva. Aga talle püstitatud ülesande sooritas edukalt. Krt tehnika ikka nii arenenud, et näitad droonile ekraanil ette mida ta tegema peab ja võid ise minema kaduda, toimetab täitsa iseseisvalt. Kui videod tehtud saad ühe nupuvajutusega linnu koju tagasi kutsuda, pole miskit liigset jebimist.
Väike Valaste joa droonivideo ka. Rohkem videoid leiad torust.
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Rõika klaasivabrik – veski
Nüüd kui puud veidi raagus otsustasime möödaminnes uuesti üle vaadata Rõika klaasivabriku, või siis hoopis veski. Nüüd kui loodus veidi hõredam näeb mida padrik endas peidab 😉 Tegelikult on Rõika erinevatel aegadel olnud nii klaasivabrik kus valmisid maailmakuulsad peeglid kui ka vesiveski. Peeglituru äralangemise ja Eesti iseseisvumise järel kohandati peeglitehas ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks. Nõuka ajal kohandati veski vee asemel töötama elektri jõul, seetõttu juhiti vesi Rõika veskist kõrvale. Viljaveski tegutses kuni 2002 aastani. Rõika ajaloost olen pikemalt kirjutanud siin. Nüüd kui puud raagus paistab võsast veel hulgaliselt lagunenud hooneid, nii mõneski on veel näha suuri ülekandevõlle. Kahju, et omanik laseb sellisel huvitaval asjal lihtsalt laguneda. Õnneks on veskihoone ehitismälestise registris, ehk saab kunagi veel asja sellest hoonest.
Kui eelmine kord oli rohi kulmudeni ja ei viitsinud seal sees kuivatini ukerdada, siis seekord oli loodus oma töö teinud ja sai normaalselt kuivatile ligi. Muidugi erinevalt veskist kus on kogu sisustus tänapäevalgi sees ei ole kuivatist järgi midagi peale lagunenud hoone. Ainuke põnev asi mis selles lagunenud kuivatis oli ei tahtnud kahjuks kohe kuidagi pildile jääda 😉 Nimelt on siin varjupaiga leidnud hiigelsuur ökula.
Väike video pilvepiirilt ka 😉
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Peeter Suure Merekindluse Pääsküla rooduvarjend nr.1
Sai mõnda aega tagasi sportlikust huvist laternamatka seltskonnaga käidud Pääsküla avastamas. Pole midagi öelda, matkajuht oli Pääsküla ajaloo omale enamvähem selgeks teinud ja oskas üsna pädevalt rääkida. Ma tavaliselt olen harjunud selliseid kohti ise avastama aga tänapäeval on see nii mõneski kohas probleemne. Lihtsalt tuimalt on uksed ette pandud ja sisse saad ainult ekskursiooniga. Muidugi mõnes kohas väidetavalt kaitstakse ka mingitele ulmeprojektidele viidates olematuid nahkhiiri jne. Mind alati hämmastab nende ulmeprojektide juures mingi hull paanika millest ilmselt ei saa projektide aretajad ise ka aru. Näiteks Humalas käib omastarust hull nahkhiirte kaitsmine. Kunagi kui need käigud lahti olid ei näinud seal kunagi mingeid külastajate horde. Militaarrajatised on siiski veidi spetsiifilisemale seltskonnale huvipakkuvad objektid ja seal suva vennad kummikutega ei luusi. Ühel hetkel ärgati, et oi seal talvitub paar nahkhiirt, paneme kogu teema kinni 😀 😀 ja jube probleem on kui sealt keegi omaette vaikselt läbi jalutab. Aga samas kui käid klotsi välja, siis mingi paarikümneliikmeline seltskond taskulampidega vehkides ei häiri ühtki nahkhiirt. Kus asja loogika on? Aga eks meie Banaanias puudub juba ammu igasugune loogika.
Ega mind selle matka juures muu eriti ei huvitanudki kui see rooduvarjend nr 1 kuhu niisama sisse ei saa. Muidugi kohe alguses pean ütlema, et tegelikult on asi natuke petukaup. Varjend on ammu juba kivipurustist läbi lastud ja seda tegelikkuses enam ei eksisteeri. Luusida saab ainult tunnelis mis ei erine muudest rooduvarjendite vahelistest tunnelitest mitte millegiga. Marsid trepist alla ja siis on paarsada meetrit paasi raiutud tunnelit. Muidugi siin on ka üks ülemine ruum kuhu saab turnida aga puhtaks sealjuures ei jää 😉
Muidu tunnel nagu tunnel ikka, kohati näeb laes isegi elektrijuhtmete isolaatoreid ja mõned seinad on miskipärast tellistest laotud. Mind huvitaks miks nii ja mis nende taga tegelikult on. Tunnelites tühjalt kohalt selliseid seinu ei laotud. Asju tehakse ikka millegi varjamiseks.
