Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Käre lahingupaik
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Poola, Jeesuse kuju
Poolast läbi kihutades meenus, et kuskil Poola avarustel pandi püsti maailma suurim Jeesuse kuju. Google aitas kohe hädast välja 😀 😀 Selgus, et see asjandus asus Swiebodzini linnas ja on 33 meetri kõrgune ning asub omakorda 16 meetri kõrgusel künkal. Väidetavalt peaks see kuju olema kõrgem kui Cristo de la Concodia kuju Boliivias (valmis 1994, kõrgus 34,2 meetrit) ja tuntud Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros (valmis 1931, kõrgus ilma aluseta 30 meetrit). Mõeldud-tehtud… tegime väikse kõrvalpõike uurimaks kas Google ikka teab kõiki asju 😀 Kurrja oligi teine täitsa olemas ja paistis üle küla. Parkla turistidele kohe jalamil jalavaeva vähendamiseks. Tahtsime üles mätta otsa minna aga seekord ei lastud, väidetavalt miskid hooldustööd. Läksime luusisime linnakeses. Midagi erilist silma ei hakanud. Kohalik kirik oli omapärane, aias kujukesed ja lambad muru niitmas 😀
Kirik seest oli päris edev nagu sealsed kirikud ikka. Muud väga vaadata ei olnudki. Sinna tuleb ükspäev uuesti minna ja seda kuju lähemalt uurida.
-
Ridala kirik
Sattusin asju ajama Ridalasse aga kui seal juba olla siis tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Tore üllatus oli, et kohalik kirikuõpetaja juhtus täitsa tuttav inimene olema 😉 Loomulikult sai see kohe ära kasutatud 😀 ja kirikus kõikvõimalikud kohad läbi käidud. Kirik on päris omapärane… ühelööviline kodakirik, mis koosneb väga korrapäraselt ja süsteemselt kavandatud kahe võlvikuga pikihoonest ja sellega avara võidukaarega ühendatud kooriruumist. Kiriku ehitamine dateeritakse üldiselt aastaisse 1265-1270, juhtiv meister tuli tõenäoliselt Vestfaalist. Kirik on püsinud tulest ja sõdadest kahjustamata, pikihoone katusel on tänaseni vanade meistrimärkidega tähistatud katusekivid.
Kirik on pühendatud pühale Maarja-Magdaleenale, kes on Kristuse ülestõusmise esmatunnistaja, patukahetsejate ning elu üle järelemõtlejate pühak. Kaitsepühaku valik viitab Ridala kiriku tähtsusele patukahetsejatest palverändurite marsruudil. Kirikuaias on säilinud ka massiivseid nn patukahetsusriste. Üks ristidest seisab kirikus ja selle juurde saavad kirikulised süüdata oma palveküünalt. Kellatorn ulatub vaid katuseharjani, legendi järgi ehitati torn nii madal kartusest merelt tuleva ohu ees. Tornis on kaks kella. Üks annetatud 1692. aastal Valentin Wulffi poolt, väike kell valati 1806 Tallinnas. Kirikaias on kõige väärtuslikumad 13. saj. pärinevad päikeseratta ja elupuumotiiviga trapetsikujulised hauatähised. Väga vanad on ka kaks massiivset kiviristi kiriku peasissepääsu lähedal.
Ainus Eestis säilinud omataoline altariruumi vahevõre – on annetatud parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi ja tema abikaasa (sünd. von Wrangel) poolt ning pärineb arvatavasti samalt meistrilt ja aastast kui altargi. Kiriku seintel ja laes on välja puhastatud vanu jooniseid ja mida pole ka varem kuskil näinud… Laes on itsitava jumala pilt 😀 😀
Turnisin mööda kitsast treppi kiriku lae peale. Käik oli ikka päris kitsas, mina oma raamiga mahtusin veel läbi aga ilmselt juba minust suurem raam tekitaks probleeme 😀 😀 Lae pealsel oli käigutee ja õpetaja sõnul saab kirikus ka ööbida nö. teelise kiriku programmi raames. Piilusin kellatornis kelli ka, seal 2 pisikest kella täitsa olemas 😉
Kogudusemaja juures oli põnev õunaaed. Kohalikud külad on istutanud sinna igasugu sorti õunapuid. Puud pidavat olema istutatud valmimise järgi varajastest hiliste sortideni välja 😉 Igaljuhul tasub möödaminnes seal teha väike peatus 😉
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Saha, Kostivere, Kiviloo
Plaan oli üle lennata uuesti Kiviloo linnusest. Talvel ei saanud sealt eriti head pilti niru ilma tõttu. Aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😉 Esimese lennu tegime kohe Saha kabeli juures. See on üks omamoodi lihtne kuid põnev kabel seetõttu, et see on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Kabel on omamoodi minivariant Pirita kloostrist. Kabelist pikemalt on mul juba varem siin kirjutatud ja üle kordama ei hakka, kellel huvi leiab selle kirjatüki kiirelt minu kodukalt.
Väike kiirvideo ka kabelist
Järgmise peatuse tegime Maardu mõisa juures. Maardu mõisa on ürikutes esmakordselt mainitud juba enne Jüriöö ülestõusu 1314 aastal, seda küll miskipärast Muugal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisas kirjalike andmete põhjal alates 1397. Mõis ise on korras ja kuulub Eesti Pangale, kuigi hetkeseisuga võin selles eksida. Pank on üritanud mõisa aastaid müüa kuid edutult, mingil ajal peaks edu siiski saabuma 😉
Väike video Maardu mõisast
Mõisast edasi väike peatus Kostivere karstialal. Siin on sellel aastal juba mitu korda käidud. See on suurvete aegu päris äge, keset suve pole siin veest haisugi. Muidugi kui hästi hoolikalt kuulata siis väike vulin kuskilt maa alt kostub.
Väike värske video on siin, rohkem videoid on “sinutoru” lehel
Lõpuks jõudsime tänase sihtmärgini. Ilm ilus ja puud pole veel lehes seega sai linnuse varemetest seekord ilusad pildid
Seekord video ka üsna arvestatav
