Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal.
Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
-
Hiiumaa
Sai pesakond peale pakitud ja Hiiumaale tuulduma. Väike saar, päevaga teeb tiiru peale 😀 Aga me võtsime asja rahulikult ja tiksusime 2 päeva. Nagu ikka näeb meie saartel tuulikud, nii käest lastuid kui ka korralikult renoveerituid. Käisime ristimäel, huvitav komme inimestel… Aga võrreldes seda ristimäge Leedukate omaga siis hiidlastel see mikroskoopiline 😀
Luusisime vähe ka Lõimastu kaitserajatistel kuskil keset metsa. Päris huvitav kohake, eriti kui on väike militaarhuvi. Huvitaval kombel polnudki kõik metall veel ära varastatud. Muidugi tänapäeval mingid pooletoobised vigisevad, et miks viisnurk punkriuksel jne. Võiks ometi aru saada, et see on üks kunagise kultuuri osa ja ei sega kedagi. Kui ei meeldi ei pea ju vaatama.
Edasi liikusime Tahkuna poole. Luusisime enne tuletorni veel mingis punkris. Kolasime rannas vaatasime “Estonia” mälestusmärki ja tiksusime vaikselt ööbima.
Järgmise päeval kolasime algul Kõpu ja Ristna tuletornis. Pärast luusisime veel Ristna kaitserajatistel. Mul nagu ikka vaja turnida igalepoole. Turnisin mööda trepijäänuseid tulejuhtimistorni latva. Vaade ikka päris vägev. Kuigi ilmselt selle asjanduse hiilgeajal oli vaade veel parem. Metsa polnud ees 😀 Samasugused tulejuhtimistornid on veel Suurupis ja Paldiskis . Neis kummaski ei ole ma üleval käinud. Metalltrepid on rotti pandud ja üles ei saa.
Õhtupoolikul tiksusime natuke Kassari kandis. Linnuvaatlustornist küll linde ei näinud aga linnusitasaar paistis küll 😀 Keegi taastab seal usinasti tuulikut. Leigerit nägime kah, pidavat kohalik Kalevipoeg olema 😀
Lõpuks jäi pilk peale veel visata Suuremõisa lossile ja kimada laevale. Täiesti mõnus ja hariv tripp oli
-
Lahemaa Rahvuspark
Ükspäev sai käidud Lahemaal tuuldumas. Eesmärgiks võtsime lihtsalt tsillimise ja puhkuse. Tiksusime vaikselt Sagadi poole kui nägime põllul korraga kolme kotkast. Nagu alati, siis kui on kohe vaja pole kaasas pikka toru 🙁 Noh aga paar pilti sai ikka. Ilmselt sellist vaatepilti kus on looduses korraga kolm kotkast lähestikku väga ei näe, hea kui ühte kotkast näed. Läksid küll lendu kui auto seisma jätsin aga maandusid maha tagasi mõne tiiru pärast.
Peale kotkaste imetlemist liikusime edasi Sagadi mõisa. Tegime väikse jalutuskäigu pargis. Linnud kisasid metsas üksteise võidu nii kõvasti, et isegi oma mõtete kuulmine oli raskendatud 😀 Muuseumi seinal ajasime näpuga järge kus ja mis mängufilme on filmitud. Tuleb välja, et ainult põhjarannikul on juba hullult filme vändatud. Mis veel muust Eestist rääkida.
Vaatasime ära ka metsamuuseumi ekspositsiooni. Saagide valik oli päris äge 😀 mõnest polnud kuulnudki midagi. Vitriinides oli väljas nii mõnigi delikatess mida omalajal sai sebida kas leti alt või tuttava jäägri käest. Ühes vitriinis olid erinevad käbid, mõni neist oli ikka päris pirakas. Muuseum on igaljuhul põnev, eriti linnakale kes metsa ainult piltidel näinud 😀 Ja need kes metsa kardavad minna puukide pärast võivad ka seal puugivabalt tutvuda metsaeluga 😀 😀
Sagadist edasi liikusime Vihula mõisa poole. Mõisa väravate juures künka otsas on üks tuuleveski taastatud vaatetornina. Sebisime mõisa adminnilt veski võtme, krt see oli pea poolemeetrine 😀 Kuidas küll vanasti aidamehed nendega käisid 😀 😀 Vaade ümbrusele veskist oli päris kobe.
Kui veski uuritud vaatasime ringi mõisas. Mõisa õuel rähn põristas päris usinalt ja natuke poseeris ka. Mõisas isegi automuuseum paari autoga, sai seda kah uuritud vähe. Mõisa peahoone on seest päris põnev ja ilus. Kolistasime veel veskis, seal päris palju põnevat vaadata ja ilmselt kui seadmeid veidi näppida saaks jahvatada kah.
Vaatsime ringi ka tubades, interjöör Zen tubades päris edev ja hubane. Mullivannid toas ja puha 😉 Sellistes väga mõnus tsillida 😉
Vihulast edasi läksime Vainupeale. Vaatasime ringi mererannas ja surnuaial. Pisikesel surnuaial on näha väga palju erinevas stiilis riste. Sealsamas on ka päris huvitav pisike kabel. Kabelis sees seekord ei käinud aga tulevikus katsume selle ka ära teha. Mererannas olid ka mõned tünnidest tehtud pesakastid aga asukaid veel näha polnud. Vainupeal seekord lõpetasime tripi ja sõitsime koju tagasi.
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Kunda hüdroelektrijaam ja tsemenditehas
Ükspäev oli Kundas paar kiiret asjaajamist. Kui juba seal siis tuleb ikka kohalikke vaatamisväärsusi ka vaadata. Kuna aeg oli suht piiratud siis jõudsin pilgu visata ainult Kunda vanale hüdroelektrijaamale ja tsemenditehasele. Aga nagu kunagi sai lubatud kirjutan sellest kohakesest veidi pikemalt. Kunda vana hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Uute seadmete kasutuselevõtuga oli vaja suurendada ka jõumasinate võimsust. Hüdroelektrijaam oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid vee jõul töötavaid ettevõtteid. Tegemist oli Baltikumi esimese spetsiaalselt elektrijaamaks ehitatud hoonega.
Hüdroelektrijaama kompleks kui omaaegne tehnika suursaavutus ongi väärtuslik eelkõige tehnikaajaloo seisukohast ja on üks kolmest riikliku kaitse all olevast Eesti hüdroelektrijaamast. Hüdroelektrijaamas võeti kasutusele vahelduvvoolu tootev Francis-tüüpi 260-hobujõuline turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kaht Siemens-Halske alalisvoolugeneraatorit (kumbki 105 kW, 650 V). Elektriseadmed olid valmistatud Šveitsis, turbiin Riias. Lisaks tsemendivabriku vajaduste katmisele andis elektrijaam õhuliini kaudu voolu ka sadamakraanale ja Lontova asumile. Kahju, et tänapäeval on seda väntsutatud käest kätte, taastatud, siis jälle maha jäetud.
Kiire pilk ka vana tsemenditehase varemetesse… Legend räägib, et Kunda mõisnik John Girard de Soucanton avastas möödunud sajandi keskel oma valdustest heleda värvusega pinnase, milles paruni tark sõber oli ära tundnud tsemendi toormaterjali mergli. Kuna siin leidus ka sinisavi, soovitas sõber rajada tsemenditehase. Nii sai alguse tsemenditööstus Eestis. 1870. aastal moodustati 90 000-rublase põhikapitaliga osaühing ning valiti välja ka tehase asukoht Kunda jõe kaldal.
Peatselt kerkisid esimesed põletusahjud ja tsemendiveskid. 1871. aasta sügisel alustati tööd katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. 1890. aastal moodustas aga ligi 500 töölisega Kunda tehase 19 000 tonnine toodang 10% kogu Venemaa tsemenditoodangust. Kvaliteetset Kunda tsementi veeti Peterburi ja Moskvasse. Kohapealsetest tarvitajatest olid olulisemad Kreenholmi Manufaktuuri, Tallinna ja Tartu ehitajad. Venemaa kasvanud nõudlus tingis 1898. ja 1911. aastal veel kahe tsemenditehase rajamise Kundasse. 1913. aastaks töötas Kunda kolmes tehases kokku üle 700 töölise ja toodeti üle 100 000 tonni tsementi. Kunda tehastel oli uuenduslik roll kogu Venemaa tsemenditööstuses.
Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi praegugi. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks. Mingil ajal ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. Vot sellised ägedad asjad on Kundas. Nende mastaapsust on raske kirjeldada… neid peab nägema. Igaljuhul soovitan neid vaatamas käia.
-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
-
Puraviku tuulik
Sada korda sealt mööda sõitnud ja igakord mõtlen, et peaks ära käima seal tuulikus. Lõpuks sai see tehtud. Seda Valtu mõisale kuulunud hollandi tüüpi tuulikut mainitakse juba 18 – 19 sajandi vahetuses. Millal see täpselt valmis sai ei tea kuigi tuulelipul on aastaarv 1815, ju ta siis valmis ilmselt ka sai. Sellel veskil on ka keldrikorrus mida ma mujal veskites näinud pole ja seal oli saekaater. Minu jaoks jääb natuke segaseks kas see veski oli kohe algselt 2 in1 või oli algul saekaater ja hiljem veski. Igatahes ajalooürikutes on, et palkide saagimine lõpetati veskis 1927 aastal ja veski lõpetas tegevuse 1936 aastal. Huvitav ja suhteliselt haruldane nähtus on selle tuuliku juures kõrgemaks ehitamine silindrikujulise ülaosa võrra, kõva insener pidi olema kes selle ära lahendas omalajal. Tänapäeval on seal täiesti toimiv sepikoda ja pererahva lahkel loal saab tuulikus ka ringi vaadata. Igasugu põnevaid asju näeb seal, isegi vikukilp hakkas silma 😉
