Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Riia mootorimuuseum ja Aldaris õlletehas
Lõpuks sai üle vaadatud pikalt plaanis olnud Riia Mootorimuuseum, selle muuseumi nurgakivi pandi paika 1986 aastal ja ametlikult avati see 22.04.1989 aastal Lenini sünnipäeva auks 😀 :D. Väidetavalt olla see nii tol ajal kui ka praegu Baltimaade suurim automuuseum. 2013 – 2016 oli muuseum kinni rekonstrueerimiseks. Peale taasavamist sai sellest Baltikumi suurim ja mitmekesisem vanade mootorsõidukite kollektsioon. Kollektsioon on jagatud erinevateks osadeks.
Kremli kollektsioon: Siin näeb mõningaid endistele NL tippjuhtidele kuulunud autosid, nagu näiteks Koba kasutuses olnud soomustatud ZIS-115 ja Brežnevi Ljonka ZIL-111D millega ta 1980 aastal Moskvas avarii tegi.
Autoajalugu ja Läti autotööstus: Siin näeb eksponaate alates Russo Baltist kuni RAF busside ja Riga võrrideni välja. Kusjuures ma ei teadnudki, et neil oli ka täitsa elektri RAF olemas. Siin on ka üks haruldus, mis pidavat olema ainuke maailmas säilinud Saksamaal 1938 aastal toodetud 16 silindriline võidusõiduauto Auto Union Typ C/D
.
Siin on ka väike valik Estonia vormeleid, ütleks, et neid oli MOMUs kordi rohkem kui siin. Siin jäi silma ka üks puidust kerega mosse, huvitav kas see on omalooming või tehasetöö… Ja muidugi ei saa mainimata jätta idasaksa Trabanti 😉
Muidugi oli siin ka päris lahe hologramm tehtud RAFi peale, nagu päris 😀 😀
Peale mootorimuuseumi piilusime sisse ka Aldarise õlletehase muuseumi. Aldarise õlletehas peaks olema Läti vanim ja tuntuim õlletehas. Pruulikoja asutas baieri päritolu õllemeister Johannes Dauder 1865 aastal ja algupärane pruulikoda ehitati punastest tellistest neogooti stiilis elementidega. Muuseum pakub oma külalistele võimalust avastada Lätis ja mujal pruulitud õllede mitmekesisust ja võlu, õllepruulimise saladusi ning ise õllepruulimist proovida. Samuti on väljas õllega seotud ajalooliste eksponaatide kogu. Muideks aegade jooksul pole siin ainult õlut tehtud vaid ka limonaadi ja muid jooke.
-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Võnnu
Üle pika aja sai külastatud kuuevarbalisi kiluvargaid ja mis Lätis käik see on kui Võnnus ei käi 😀 😀 Siinses Võnnu linnuses on igakord midagi uut, päris usinasti renoveerivad ja toimetavad. Isegi uues linnuses on välja kaevatud vanu müüre, mida saab nüüd üle piirdeääre piiluda. Kõik siit leitud mudru on ilusti näitusesaalides näha ja seda pole mitte vähe. Leidude põhjal võib järeldada, et linnus oli omalajal ikka päris heal järjel. Ega muidu poleks siin resideerunud Liivimaa ordumeister, siin olla pesitsenud isegi Wolter von Plettenberg. Linnuses peeti maapäevi ja langetati kogu Liivimaad puudutavaid otsuseid. Kui kiire tiir peal põikasime sisse siinsamas linnuse juures olevasse üsna värskelt avatud muuseumi.
Vot sellist muuseumi ei ole veel mitte kusagil kohanud, nimelt Põhja Loodusmeditsiini Muuseum. Muuseum kogub teavet Läti ja põhjapoolsete piirkondade tüüpilisemate ravimtaimede ning nende kasutamise kohta tervise parandamisel ja heaolu suurendamisel. Näitusel on eksponeeritud üle 40 Läti ja põhjamaisele loodusele iseloomuliku ravimtaime ja muideks siit saab osta kõikvõimalikke raviteede segusid, salve, õlisid ja krt teab mida veel. Muidugi saab siin ka kõike nuusutada ja maitsta. Hiigelsuure mikroskoobi all saab uurida taimi ja UV lambiga näha nähtamatut. Igatahes põnev kohake kus tasub käia. Ja kindlasti tuleb siin külastada tiigil pesitsevaid musti luiki.
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Manilaid
Vähendasime valgeid laike Eesti gloobusel 😉 Juba tükk aega on olnud plaanis Manilaiu külastus aga ikka tuleb midagi vahele. Seekord sai siiski plaan teoks ja saar tudeeritud. Väidetavalt olla olnud vanasti Manija Pootsi mõisa heinamaa juba krt teab mis ajast ning kalurite peatuspaik. Legendi kohaselt olla 1933 aastal Kihnu saar kihnlastele liiga väikseks jäänud ja 22 peret olla kolinud Manilaiule. Nu kurja, ma veidi kahtlen selles, et just 1933 täiesti lampi võttis 22 peret kätte ja kolis asustamata saarele, see lõhnab natuke väljasaatmise järgi. Ju see käis ikka pikema aja jooksul. Tänapäeval on saarel nii mõnigi turismitalu kus saab mõnusalt aega veeta. Autoga saarele erilist asja ei ole, see nii pisike, et enne kui gaasi põhja saad peab hakkama pidurdama 😀 😀 Täpselt paras käsitsi lonkimiseks. Paar suurt rändrahnu on siin ka olemas, üks näeb päris konna moodi välja kui õige nurga alt vaadata. Ja huvitav, et nii mõnelgi aastal on meri olnud nii kõrge, et ilmselt nii mõnegi õue peal tuli paadiga sõita 😉 Muidugi oli selleks juhuks kui üleujutus tekib ehitatud ka paar onni 😉 Veel üks huvitav asi on see, et siin puudub kalmistu, väidetavalt viiakse kadunukesed mujale.
Umbes tunniajase jalutuskäiguga jõuab vabalt saare teise otsa välja. Seal on peale ilusa vaate veel väike 1933 ehitatud tulepaak. Loomulikult sai Manilaid ka pilvepiirilt üle vaadatud. Kusjuures siin on veel üks pisike laid mille on okupeerinud kormoranid ja seal neid oli ikka nii, et mustas.
Väike vaade pilvepiirilt Manilaiule ja majakale
Linnusita saar sai ka pilvepiirilt üle vaadatud.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
