Tehtud üritused
-
Narva festival
Juba kevadel küsis üks mu sõber kas ma tahaks osaleda õpitubadega mõnel festivalil. Ma ikka panin pidurit, see ikkagi selline suurem üritus 😀 Valga Milfestil sattusime jälle ninapidi kokku ja jälle tuli jutuks festival. Kuna ma Valgas juba sujuvalt osalesin nagunii siis polnud enam vahet võis Narva kah minna 😉 Helistasin sõbralt saadud numbril ja leppisin täpsemalt asjad kokku. Mida lähemale festivali aeg jõudis seda rohkem tuli mõte, et krt pidin ma seda tegema, seal rahvast palju ja üksi suht keeruline toimetada. Aga siis selgus, et ziilu on Türgist kodumaile tulemas… egas midagi üritasin ära sebida, aega võttis aga asja sai 😀 Siis viimasel hetkel tuli veel telgi teema, et kui sajab siis oleks telki vaja. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, eks helistasin jälle sõbrale ja küsisin kas tal üleliigset telki on. Täitsa oli ja lubas kaasa võtta. Algul oli plaan, et kimame laup hommikul sinna aga noh see polnud hea plaan. Hiljemalt 10 pidid asjad paigas olema linnuses, see tähendas Tallinnast vähemalt kell 6 hommikul starti. See väga ei sobinud ja panime juba õhtul minema. See oli jummala õige otsus, sai rahulikult telgi püsti panna ja ettevalmistused ära teha.
Niikaua kui telki püsti panime valmistusid naabrid juba õhtuseks lahinguks. Saime telgi püsti ja lippasime Rimi kohvikusse sööma. Kui kõhud täis siis viuh tagasi linnusesse. Samal ajal läksid naabrid lahingut pidama. Me ei viitsinud nendega kaasa minna ja jäime laagrit valvama.
Vot seal kuskil all kus hirmsalt püssirohutossu üleval ületasid rootslased paatidega jõe. Linnusest seda väga näha ei olnud. Varsti olid naabrid tagasi ja me läksime tegime promenaadil väikse tiiru, nats vara oli veel magama minna. Tagasi tulles mõtlesime kus magame kas autos või telgis. Aga kuna sõjameeste laagrisse oli põhku toodud siis sebisime omale ka hunniku telki ja pugesime sõna otseses mõttes põhku 😀 😀 Pole teab mis ajast niimoodi maganud. Hommikul äratus, väike kohv, muinaspesu selga ja toimetama.
Peagi oli rahvas platsis ja läks tegutsemiseks… tegime sõlgi, ruune ja mängulaevu. Ziilu kaasa sebimine oli väärt mõte, üksi poleks seal jaksanud teha. Vahepeal peeti linnuses väike rüütliturniir ja keskaegsete tantsude proov maha. Lõpuks sõdisid Petsi ja Karla mehed ka tiba. Ilm oli jube palav, ei tea mismoodi nad küll nendes riietes suutsid sõdida… Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja uus kogemus. Edaspidi osalen kindlasti nii mõnelgi festivalil veel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valga Milfest
Sai üle paari aasta külastatud Valga Milfesti ja kohe muutused käes. Kui varasemalt oli asi hajutatud linnas ja II MS lahingut tehti autobaasi juures põllul, seal hea kasutada erinevat tehnikat ja vaatajatel on ka väga hea ülevaade toimuvast. Seekord oli kõik kokku pressitud linnaparki. Seal väga tehnikat kasutada ei saa… Aga noh, eks pealtvaatajaid oli ka vähe, samal ajal ju miljon üritust ümbruskonnas, talupäevad jne. Samas jälle esinejaid oli kõvasti rohkem kui muidu. Ega ma ise väga ringi vaadata ei saanud kuna lubasin ennast vikulaagrisse appi.
Vikulaagris sai rahvale vähe tutvustatud vikude eluolu, huvilised said varustust selga proovida ja pilti teha. Ühele väikemehele sai kah varustust proovitud, päris vägev sõdalane sai 😀 😀 Mõne huvilisega jätkus juttu kauemaks ja tundub, et silmaringi sai avardatud nii mõnelgi 😉 Vahepeal kui huvilisi vähem sai paar klõpsu tehtud ka naabritest. Vahepeal külastas meid ERR kah ja pani televiisori kasti sisse 😉
Aga naabreid oli meil igasugu sulelisi ja karvaseid. Kohe üle tee olid “prantslased” koha sisse võtnud, tegid aega parajaks enne venelastega sõdima minekut 😀 😀
Aadu mehed marssisid kah mööda “Emajõe” lahingusse. Krt isegi Tiiger oli kohale veetud 😀 Õhtune II MS lahing venis oma algusega nagu kumm….
Lõpuks hakkas peale Emajõe forsseerimine kõva pommitamise ja suitsuga 😉 Isegi T-34 tehti tuli katlasse ja sõitis 100 meetrit. Aadu mehed varitsesid teisel pool parvepoisse aga oh häda nad ilmselt polnud arvestanud tiigi sügavusega 😀 Nagu parve kõrvale vette kargasid, et Jossifi mehed vangi võtta käis vesi üle pea 😀
Lõpuks sai lahing läbi ja osalised kogunesid T-34 ja Tiigri juurde ühispilte tegema. Krt tiiger nägi eemalt ikka väga ehe välja ja pettis ära küll. Lähedalt vaadates said alles aru, et vineerist teine ja kahuritoru on kanalisatsioonitorust 😀 😀 Olevat kah kodumaine toodang nagu vabadussõjaaegne soomusautogi. Ainult, et soomusauto liigub omal jalal Tiiger mitte 😀 😀 Korjasime oma kola kokku käisime korra välismaal ka ja võtsime suuna kodupoole. Teel kiire kõrvalpõige Annimatsile pelmeene sööma ja edasi. Kokkuvõtvalt päris asjalik üritus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀 Tegelikult on need koopad uudistamiseks päris põnevad ja seal on mitu korrust ja sissepääsu. Kui nüüd mõnel lugejal tekkis asja vastu huvi siis võin korraldada sinna väikse ekskursiooni 😉
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ruunide õpituba väikse vimkaga…
Täna pidi vikus olema mul teha kaks ruunide õpituba kokku ca 80 inimest. Panin õhtul asjad kokku ja vaatasin igaks juhuks veel üle kas materjali on piisavalt… Kõik oli kontrolli all ja kobisin kotile. Öösel nägin unes, et teen mingile rahvale üritust õues ja siis järsku tuleb mõte tühjalt kohalt…. 😀 😀 Hüppan võssa murran mingi jämeda pajuoksa haaran vöökotist juhuslikult kaasas olnud nöörijupi ja teen vibu. Noolteks korjan võsast ilgelt pikki kuivanud kõrkjaid ja läheb vibulaskmiseks 😀 😀 Ja siis äratuskell… Väike kohv ja mõte, et mis krt imelik uni…. see ei tõota head. Korjan kola kokku ja viskan auto peale ja siis telefon….. küsimus, kes teeb täna õpituba, kas mina… mina ikka jh…. ahah…. Kõne lõpetatud istun autosse… uus kõne 😀 😀 kle äkki saad rutem tulla meil siin miski jaanika-paanika keegi kuskilt pidi tulema mingit programmi tegema aga ei tulnud, olevat unustanud 😀 😀 Nojah ega ma enam kiiremini minna nagunii ei saanud kui arvestanud olin 😉 Kohale jõudes viskasin kiirelt vikuriided selga ja asja uurima, mis paanika on. Noh selgus, et poolel grupil oli tegevus linnuses ja teisel poolel ei olnud, tiksusid niisama. Samas hakkas ka see teine osa lõpetama oma programmiga. See tähendas, et paugust tuli leida tegevus 81 inimesele. mitte 40 nagu algne programm ette nägi 😉 Paar sõna programmijuhiga ja kiire plaan köögi – baariga, sest programmijuht ei saanud süveneda, uued grupid tulid peale… Tegin sujuvalt grupi kolmeks. Osa kanuudega sõitma tunniks ajaks, teine osa tunniks lõkkel kooki küpsetama ja kolmas osa ruune tegema. Huuuuh selleks korraks oli paanika läbi ja asi kiirelt ümber mängitud. Õnneks tuli tunnikese pärast lõuna ja siis oli aega mõelda mis programmiga peale lõunat edasi minna, sest sinna tekkis ka tänu sellele “unustajale” tunnine auk mis oli vaja nüüd täita. Tunnikese pärast oli jooksult aretatud esimene programmimuutus õnnelikult lõppenud ja kogu grupp läks lõunale. Nüüd jäi vähe aega paika panna pealelõunane programmimuutus. Minu õpituba oli paigas aga enne seda tunnine auk oli vaja täita mingi tegevusega. Mõtlesin, et Siniallika matk on selline tunnine lugu äkitse sobib neile…. Uurisin ääriveeri grupijuhtide käest kas see variant sobiks… Et siis see pool gruppi kes veel linnusetegevustes ei olnud osalenud lähevad sinna ja teise osaga lähen matkale ning kes matkale ei viitsi tulla saab seni sõita kanuuga. Õnneks see sobis ilusti. Peale lõunat jagasin grupi ära nii nagu grupijuhtidega kokku leppisin. Üks osa linnusesse teine osa minuga matkale. Lasin veepudelid allikavee nautimiseks kaasa võtta. Matkal nagu ikka natuke juttu misasi see hiis on ja millega seda süüakse. Juttu ka Tölpist, et mis mees on jne. Vaatasime ilusti üle nii sinise, musta kui ka valge allika 😉 Maitsesime allikavett ja naised pesid ka vähe nägu. Ma palju ei lubanud pesta kuna vesi noorendava mõjuga siis…. natuke keeruline beebikarjaga tagasi minna 😉 😉
Lõpuks jõudsime õnnelikult tagasi ja läks uuesti ruunide õpitoaks. See osa gruppi mis ennem linnusesse jäi läksid omal käel Siniallika matkale. Seekordne ekspromt ümbermängimine õnnestus vist üsna hästi ja pretensioone tegemata geopeituse pärast väga ei olnud. Õnneks ei olnud see ka meie korraldatav programm. Ja selle natukese mis oli lahendasime vist ka ära, õnneks oli pealik kohal ja need väiksed lahkarvamused said kohe operatiivselt lahendatud 😉 Aga üldiselt oli väga mõistlik grupp arvestades seda väikest segadust mis tekkis. Et siis ütle veel, et unes asju ette ei näe 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ruunitegu.
Tegin Viikingite külas järjekordse ruunitalismani õpitoa. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli jälle veidi eriline seetõttu, et esimene õpituba mille tegime väljas. Ilm oli täitsa mõnusalt päiksepaisteline, kuigi tuul oli tiba jahedavõitu aga see väga ei seganud. Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
