Söök - jook
-
Peetri Toll
Paldiski kandis päris palju hulkunud aga veel kordagi polnud siiani jõudnud Peetri Tolli sööma. Lõpuks ükspäev võtsime selle külastuse käsile. Plaan oligi lihtsalt seal söömas käia ja loomulikult üle vaadata ka sealsamas olev külmrelvade näitus. Peetri Tolli tavern on tänapäeval iseenesest rajatud omaaegsesse Tsaari Venemaa tollikontori hoonesse. Tsaari Venemaa tollikontor tegutses siin alates 1716 kuni vene tsaar Nikolai II kukutamiseni. Kuigi peale Põhjasõda oli Eesti Venemaa mõjusfääris domineeris siin edasi baltisaksa aadlike võim. Nii oligi Põhjasõja järgne Paldiski omapärane “mulgipuder” rannarootsi, eesti, baltisaksa ja vene kultuuridest.
Nõuka okupatsiooni ajal, eriti peale 1962 aastat kui linn muudeti ülisalajaseks ja kohalikud elanikud peksti linnast minema lasti siin osadel hoonetel lihtsalt laguneda või siis pühiti üldse minema tegemaks ruumi militaarvärgile. Eks lagunes ka kunagine tollihoone. Tänapäeval on omanikud jõudumööda katsunud taastada ajaloolist tollihoonet oma jõududega. Ühesõnaga tegime siin alustuseks väikese söögi, meie tellitud guljašš ja pelmeenid toodi lauda üsna kiiresti ning ega hinna ja kvaliteedi üle siin väga midagi nuriseda ei olnud. Võtsime magustoiduks koogid ka, kirsikook oli maitselt hea aga minu jaoks liiga magus. Teeninduse kohalt ei ole ka midagi nuriseda, kuigi baarman oli venelane rääkis ta meiega püüdlikult eesti keeles.
Kui kõhud täis vaatasime üle ka taverna teisel korrusel oleva külmrelvade näituse. Asi päris tasuta pole, 3 eurorubla on pileti hinnaks aga selle eest on huvilisel vaadata küll ja küll. Paldiskis, Tavernis Peetri Toll on avatud ainulaadne külmrelvade näitus. Tegu siis näitusega külmrelvadest mis pärit eri riikidest ja ajajärkudest, kollektsiooni põhiosa moodustavad 17 – 19 sajandi külmrelvad, mis on kuulunud määrustike alusel eri riikide relvastuse hulka. Siin on ka veidi ebatavalisi eksponaate. Näiteks mandu, relv, mida kasutasid nn inimpeade kütid ja pimedusest vabastav India tarkuse tulemõõk khadga ning siit ei puudu ka vabamüürlaste ühingute rituaalrelvad. Lisaks on ka mõned vanaaegsed sõjaväevormid. Ühesõnaga tasus käia küll
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, kohvikutes tiksumas
Täna rahvas kimas miski kohalike eestlaste korraldatavale kaatritripile päevitama ja sukelduma. Maitse asi muidugi aga nii fanaatik ma nüüd ka ei ole, et Eesti keele kuulmise eest 40$ maksta. Sama pakett tänaval letihinnaga 25$ ja ilmselt saab selle kätte tegelikult 20$ või isegi vähemaga kui hästi kaubelda. Kuna hotellis head kohvi ei saa siis tegin omale mõnusa kohvikutepäeva linnas 😉 Kõigepealt kobisin Dahab keskusesse, eelmisest korrast on meeles, et kohalikud soovitasid seda kui head kaubakeskust kus maisvad saiakesed ja hea kohv. Seekord oli kohvik kahjuks kinni aga samas oli nurga taga miski itaalia stiilis kohvik ja sealt sai väga mõnusa latte 65 kohaliku raha eest. Kui nüüd 2 aasta taguse hinnaga võrrelda siis on hinnatõus 2x, siis maksis latte 30 kohalikku. Kolasin veidi ka keskuses, see on mõne aastaga üsna väsinud ja kole. Siit edasi tiksusin Farsha poole, vahepeal hakkas silma ka paar huvitavat autot mida muidu siin naljalt ei näe 😉
Farsha kohvik on omamoodi lahe stiliseeritud prügimägi 😉 Aga siin tasub käia, mõnus tiksumise koht. Vahepeal on muidugi kohvik saanud ka platoopealse osa valmis aga niipalju kui ma seal käisin ei näinud seal kordagi kedagi istumas. Siin võtsin hubase lamamisnurga ja tellisin omale kohvi ning puuviljakokteili. Väga mõnus oli 😉 Paar tunnikest läks raketikiirusel. Siingi on hinnad kerkinud 2x Ja üks väike muudatus on ka. Ennem sai keskelt läbi mineval sillal istuda ja vaadet nautida, siis nüüd seal istuda ei saa. Nüüd saam seda silda mööda mingi hotelli randa.
Vahepeal põikasin hotelli, tegin kiire lõuna, tukkusin tunnikese ja viuh vanalinna laiama. See Old Sharmi remont on valmis saanud ja koormakatted on maha kooritud. Siin on valgustusega miski kummaline fenomen mida ma mujal kohanud ei ole, telefoniga pilte tehes jäävad osade lampidega naljakad triibud peale ja üheski seades neid ära ei saa. Meil on ka see teema veidi, aga mitte nii aktiivsete triipudena pigem jäävad lambid tähe kujulistena. Vaatasime üle ka selle kohaliku blingi turistimošee, ei midagi erilist peale turistide. Hotelli poole tagasi tiksudes käisime läbi hotelli lähedal olevast kohalike kaubakeskusest. Siit saime Egiptuse odavaimad maasikad, 25 kohalikku kilo. Võtsime kamba peale kohe õige mitu kilo ja mõned mangod ka 😉 Siis veel kiire Farsha külastus 😀 😀
Hotellis tagasi vaatasime veidi tantsuvärki ja siis viuh tuppa maasikaid pugima 😉
-
Korilusega tegelemas
Kõik räägivad, et metsas on seeni nagu putru. Loomulikult vaja minna kohe üle vaatama mis värk sellega on. Tuleb välja, et ongi metsad seeni täis, eriti puravikke. Seeni on isegi seal kus neid kunagi olnud pole. Natukese ajaga oli ämber täis. Kodus osa kohe pannile ja osa talveks sügavkülma.
Kui juba korilusega tegeleda siis ega kalagi pole paha söögipoolis. Näppu jäi üks kaksühes haug. Kurja küll see vennike oli alla kugistanud nii suure liigikaaslase, et saba otsapidi suust väljas aga ise ikka veel näljane 😀
-
Tšill ja madu
Sai üle hulga aja natuke looduses hulgutud. Eks sellega ole ka nii, et iga päevaga jääb puutumata loodust lageraie hulluses aina vähemaks ja vähemaks. Vanasti oli mõnus tiksuda RMK loodusradadel või lõkkekohtades aga viimasel ajal on need muutunud ajuvabade vennikeste läbukohtadeks. Seekord ühtki loomakest ei näinudki, tuli piirduda liblikate ja muude putukatega. Noorena olid “liblikad” ikka kõhus aga nüüd käime neid heinamaal vaatamas 😀 😀 Aga silma ei jäänud mitte ainult liblikad vaid ka mõned ööviiulid.
Aga eks peale tšilli tuleb veidi tööd ka teha. Üks arboristide poolt maha võetud hiigelsuur kuusk tuli muundada küttepuudeks. Kurja küll, läksin kuuri kankut võtma ja tunnen kuklakarvadega, et keegi jälgib pingsalt. Päästikusõrm hakkas kohe tõmblema 😀 😀 Kiire pööre ja mida ma näen, ilgelt pirakas nastik kuuri seinal ca meetri kaugusel. Vennike ehmatas vist ise ka ära minu kiire reaktsiooni peale ja tardus seinale nagu kleeps. Sain rahulikult isegi paar pilti teha 😉 Peale väikest särtsu ellu läks saagimiseks. Räigelt pirakas ja okslik kuusk, need pakud ei mahu ühtegi halumasinasse ja kirvega taod neid lõhki ilmselt kevadeni 😀 Ega midagi, saeme siis kohe haluks. Ega see piki puud saagimine just lõbus ei ole, mitte ainult kett ei vaja koguaeg teritust vaid ka latt vahetust. Miski imetrikiga sõi ära isegi veotähiku aga lõpuks sai kuusk siiski legoks ja riita. Isegi üks ilus päevakoer tuli riita imetlema 😉
Peale tööd tuleb ikka süüa ka. Seekord läks lisaks kartulitele ja lihale suitsuahju ka magustoiduks mõeldud õunad. Eelroaks läks potti paar vähki 😉 Suitsetamiseks sai kasutatud juba varem valmis saetud õunapuu laudu ja laastu. Toit sai hea nagu alati 😀 😀
-
Setumaa trip. Saatse – Värska
Hommikul äratus, hommikusöök ja minek Saatse muuseumi. Sinna viib otsetee läbi Venemaa. Muuseum ise asub vanas elu- ja koolimajas ning kõrvalhoones. Siin on olemas ka väiksed omalajal moodsad olnud suvemajad. Samas saab ka lugeda põnevaid lugusid omaaegsetest turulkäikudest Pihkvasse ja Piiterisse. Huvitav, et siin oli eksponaadina väljas ka nõukaaegne tuletõrjekilp koonuse kujulise ämbriga. Omalajal tehti see meelega koonuse kujuline, et ära ei varastataks 😀 😀
Siin on ka väike matkarada nö. näidispiirile ja taastatud II MS aegse kaevikuliini taastatud tulepesa juurde. On ka mõned infotahvlid kohaliku fauna kohta jne.
Muuseumi kuuris on päris huvitav näitus kõikvõimalikest majapidamises vajaminevatest esemetest alustades saest ja lõpetades kapsariiviga.
Peamajas on samuti päris huvitav näitus omaaegsest eluolust. Siin on ka päris suur väljapanek juhtmevabadest wifi võrgus töötavatest triikraudadest 😉 Tänapäeval ei ole kahjuks see wifi sagedus EU nõuetega kooskõlas. Vot kus oli innovatsioon, tänapäeval on triikrauad teinud taandarengu ja ripuvad juhtme otsas.
Peale Saatse muuseumi külastust oli meil Värska muuseumi külastus ja sealsamas tsäimajas ka lõuna. Siin pakuti ka sõira eelroana aga see oli maitselt ikka kaugel Inara kohvitarõ omast.
Muuseum iseenesest on äge ja siin on mida vaadata. Meie külastus oli giidiga ja siingi sai kuulda palju põnevat Setude eluolust.
Maja taga on ka väike aialapp kõikvõimalike aedviljadega ja huvitav lahendus on infotahvlite jaoks. Muidugi ei puudu ja pudulojused 😉
Siin on veel täiesti toimivad sepikoda, keraamikatuba ja suitsusaun. Seda Sauna pidavat saama isegi saunatamiseks sebida 😉 Kui muuseumil tiir peal oli väike lõunasöök ja minek kodupoole. Teel põikasime sisse veel Pindi veinitalusse aga kuna alkohol pole minu teema siis ma tiksusin niisama seni kuni grupp veini maitses.
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
-
Katsetame mitte käepäraseid vahendeid
Mõnda aega tagasi sai katsetatud söögiteol natuke teistmoodi vahendeid. Miks lihtsalt kui saab keeruliselt 😀 😀 Külmas vedeles üks väike lihakäntsakas millest kannatab miskit improviseerida, mõtlesin pistaks suitsu. Kaevasin suitsuahju lume alt välja, likvideerisin mõned ämblikuvõrgud ja jooksin ahju käima. Aga millega suitsu teha? Kurja küll, sellise lumega metsa lepaokste järgi ronida ei viitsinud. Meenus, et eelmisel aastal sai maha võetud üks õunapuu mille pakud vedelevad kuskil riidas.
Veidi vehkimist lumelabidaga ja paar pakku oligi käes. Nüüd saag käima ja laudade saagimine alaku. Saagisin ühe hooga terve pinutäie laudu suitsetamiseks. Ega laastugi saa raisku lasta, seda just imehea suitsuahjus suitsu tegemiseks kasutada. Ja saladuskatte all ütlen, et see laast kõlbab ka kodus seente kasvatuseks. Õunapuulauaga saab grillis liha või kala suitsetada ilma suitsuahju omamata.
Viskasin puru ahju põhja ja installisin liha lauaga ahju. Mõni tund ahjuga pusimist ning võis lisada tomatid ja õunad. Veel pool tunnikest kannatust ning valmis nad saidki. Nämmaaaaa milline värv ja lõhn. Nii, et kui nüüd keegi tahab näiteks grillil suitsetamiseks õunapuulauda või suitsuahju laastu siis minult saab suuremas koguses ja nagu juba eelnevalt mainisin siis laast sobib ka seente kasvatuseks.
