Muu värk
-
Jaapanlase “tuumavarjend” pilvepiirilt
Käisime üle hulga aja vaatamas mis on saanud kurikuulsa jaapanlase tuumavarjendist. Kuna mul ikka sügeleb üks väike projekt selle varjendiga siis oli vaja paar asja üle vaadata 😉 Esmapilgul tundub, et ega seal mõne aasta jooksul midagi eriti muutunud polegi, kui just mitte arvestada pilvepiirilt paistvaid lageraideid. See mis vaja sai üle vaadatud ja kui nüüd asjad õnnestuvad siis saab varsti blogist lugeda kuidas asjalood kujunesid 😉 Tegime pilvepiirilt paar pildikest sellest huvitavast kohakesest keset metsi.
Väike video jaapanlase tuumavarjendist pilvepiirilt
-
Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi
Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.
Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.
Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.
Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.
Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.
Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
-
Kasti mõis
Sai veidi asjatatud Kasti mõisa juures. Mitte nüüd selle Kasti mõisa juures mis Saaremaal vaid jutt ikka Raplamaal asuvast Kasti mõisast 😉 Kui juba seal siis tuli ära kasutada võimalus mõisas ringi vaadata. Esimesed teated mõisa kohta on 1478 aastast, mil mõisa peahoone kohal paiknes vasallilinnus. Kasti mõisa peahoone püstitati vasallilinnuse kohale arvatavalt 18 sajandi keskel, mil mõis oli läinud Uexküllidelt Baranoffide valdusse. 19 sajandi alguses läks mõis Siversitele, kes ehitasid ümber peahoone, siis sigines mõisa juurde ka arvukalt kõrvalhooneid. Kasti mõisa viimased võõrandamisjärgsed omanikud olid Stackelbergid. Mida kõike siin nõuka ajal polnud lisaks kolhoosikeskusele.
Siin on olnud nii trahter, pood kui korterid. Seoses maakütte paigaldusega on osaliselt välja puhastatud mõisa hoovis asuvad kunagise linnuse müürid. Droonipildilt see müüri asend väga hästi näha. Piilusin sisse jääkeldrisse, tundus täiesti vinks – vonks asi olema. Viska praht välja, pane volt sisse, uks ette ning asi missugune 😉 Muidugi mind huvitaks kust siia jääkeldrisse omal ajal jää toodi. Kuskilt on kõrvu jäänud, et näiteks Saue mõisa toodi jää hobustega Peipsi järvelt. Perenaise lahkel loal luusisin mõisa keldrist lakani läbi.
Esimene korrus hakkab juba vaikselt looma, sinna tulevad omanike eluruumid. Tore on näha, et siin üritatakse säilitada ka algset olekut mitte ei krohvita seinu sirgeks. Siinne esimene korrus on omamoodi huvitav. Kui tavaliselt kipub kelder võlvlagedega olema siis siin on lisaks keldrile ka osa esimest korrust võlvlagedega. Kes seda nüüd täpselt teab, aga ehk on see kunagise linnuse säilinud osa. Igatahes keldris ja õues on täitsa neid linnuse müüre näha. Lakas on näha korstnalõõride rägastikku mis jooksevad kokku üheks korstnaks. Sellist varianti näeb üsnagi paljudes mõisates. Mind kohe huvitaks millise imenipiga neid korstnaid ja kümnete meetrite pikkuseid slepesid puhastati.
-
Harjumaa muuseum
Pole sada aastat käinud Harjumaa muuseumis, nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja ruttu ära käia enne kui ajutine näitus maha võetakse. Harjumaa muuseum asub jõesaarel endise Keila mõisa peahoones. Siinsamas üle õue on ka kunagise linnuse varemed. Loodame, et kunagi teostatakse seal suuremat sorti väljakaevamisi.
Näitus “Muistne Rävala” keskendub Eesti muinasmaakonnnale, Rävalale. Rävala oli vikuajal väga tihedalt seotud tähtsaima kaubatee Austrvegri tekke- ja arengulooga. Idatee kulgemist mööda Soome lahe lõunarannikut illustreerivad mitte ainult arvukad araabia müntidest koosnevad aardeleiud vaid ka näiteks ühe spetsiifilise savinõu ja mõõgatüübi levik, samuti arvukad Soome ja Rootsi päritolu ehete leiukohad. Näitusel on väljas päris põnevaid leide mis muidu on kahjuks arhiivide riiulitel 😉 Iseenesest väga põnev näitus, kahju, et selliseid ägedaid asju pole eriti väljas püsinäitustel.
Siinsamas Muistse Rävala näituse juures avati äsja ka Eero Annuse enigmaatiline rändnäitus “Must kunst ja ruunimaagia”. Näitus avab ukse Eero loomingumaailma.
Püsinäitusel on ka ühtteist põnevat väljas. näiteks näeb seda hiigelsuurt vaskpada mis Padise kloostri renoveerimisel prahikuhja alt välja tuli. Samuti näeb originaalis seda Püha Jüri ripatsit, mis leiti siitsamast mõisasüdamest väljakaevamiste käigus. Jutte ja pildikesi leiab nii Saha kabelist, Rebala fosforiidikaevandusest ja muudest omaaja kõvadest Eesti tööstustest. Muidugi päris ehe nägi välja põrandale joonistatud kaltsuvaip 😉 ja põnevust pakkus mingi kummaline panni laadne toode. Pole sellist kusagil rohkem näinud, huvitav mis on selle otstarve.
Muideks siin muuseumis korraldatakse aegajalt päris huvitavaid üritusi nii suurtele kui väikestele, loomulikult ei puudu siit ka laadad. Lisaks muule on muuseumi ümbruses veel linnuse ja viinaköögi varemed jne. Ürituste kalendril tasub silm peal hoida 😉
-
Valmistame madala jalajäljega küünlaid
Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei mõelda kasumi nimel eriti loodushoiule. Rohepöörde tuhinas on hakatud paljudele asjadele peale kirjutama “100% looduslik” ja kõik usuvad, et see on puha ökovärk. Osavad ärimehed on ammu ära jaganud, et see märge müüb ja seetõttu saab ka kallimat hinda küsida. Tegelikult ei tähenda “100% looduslik” sageli kaugeltki loodussäästlikku tootmist, pigem on asi vastupidine.
Selles kirjatükis keskendun küünalde valmistamisele. Päris tihti on kõikvõimalikke reklaame ja pakkumisi kuidas ise valmistada madala jalajäljega tervisele ohutu küünal. Aegade algusest saadik on küünlaid tehtud nii hülge- ja lambarasvast, vaala spermatseedist ja jumal teab millest veel. Loomulikult tehnika arenedes ka parafiinist, steariinist, sojavahast ja mesilasvahast. Nende saamisprotsessist olen kirjutanud varasemalt siin. Kui nüüd lugeda neid reklaame ja tegemisprotsesse siis minul tekib küsimus kas need ikka on madala jalajäljega ja tervisele ohutud.
Olen näinud ka pakkumisi teha küünlaid meie kohalikust rapsivahast. Jaa 100% looduslik aga mitte loodussäästlik. Keegi ei räägi sellest ressursist mis läheb külvi, väetamise ja saagikoristuse peale. Siia lisame veel õli tootmise ressursi, pluss veel koduse sulatamise ja valamise. Ja nüüd soovitatakse veel sulavahasse lisada kunstlikke lõhna- ja värvaineid, et küünlad oleks värvilised ja lõhnaks hästi. Nii, tooge ja näidake nüüd mulle ka seda kunstlikku värvi- ja lõhnaainet mis põlemisel ei eraldaks mürgiseid aineid. Nende lisaainete ohtlikkuse kohta on väike artikkel siin.
Viimase aja trend on pulber- või puuderküünal (tegelikult on üks ja sama) mida reklaamitakse samuti kui 100% looduslik. Võta pulber vala suvalisse mittesüttivasse õõnesanumasse ja pane põlema, nii lihtne see ongi. Huvi pärast surfasin nii mõnelgi pulberküünlaid pakkuval lehekesel. Huvitaval kombel on paljud pakkujad kirjutanud küll, et asi on 100% looduslik või taimne, aga miskipärast on hoidutud mainimast millisest taimest on pulber toodetud. Mõnelt üksikult lehelt leiad kuskilt nurga tagant, et tegu on palmivahaga. Aga teatavasti palmiõli tootmine ei ole sugugi loodussäästlik. 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast.
Seal saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsadest mis tõmmatakse tuimalt maha, et teha ruumi õlipalmi istandustele. Seda kõike selleks, et keegi saaks margariini leivale määrida või küünlaid teha. Muidugi on olemas ka sertifitseeritud istandused aga sealt pärit toodang on ca 50-100% kallim kui loodust hävitaval moel toodetud õli. Kahjuks kiiruga ei täheldanud kuskil lehekestel, et pulber oleks sertifitseeritud istanduste toodang, see muidugi ei tähenda, et keegi seda ei müü. Lihtsalt võibolla on serdi olemasolu mainimata. Kokkuvõtvalt saab öelda, et 100% looduslik on pigem õige, kuigi paljudel on mainimata mis taimega tegu. Aga loodussäästlikkusest ja tervislikkusest on asi kaugel. Samas olgem ausad ega loodussäästlikkust ei mainita ka.
Tegelikult tutkides kõiki neid küünlavärke on siiski madalaima jalajäljega ja loodussäästlikum küünalde materjal mesilasvaha. Seda toodavad mesilased juba valmis kujul, mingit lisatöötlust see ei vaja. Võtad vahalehe ja tahi, keerad kokku ja ongi 100 % naturaalne küünal valmis. Pole vaja lisada ei lõhna ega värvaineid, need on juba looduslikult olemas. Mesilasvahast küünal põleb tahmamata ja praktiliselt jäägitult. Lisaks on mesilasvaha looduslik õhupuhastaja, neutraliseerides allergeene, tolmuosakesi, vingugaasi, tubakasuitsu ja muid lõhnu. Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud ka haavade raviks ning anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse mesilasvaha salvide ja raviküünalde koostises. Nii, et kui mesilasvahast küünlast jääbki veidike järgi võite seda vabalt nätsuna kasutada 😉
Kellel tekkis huvi tõeliselt loodussäästlike küünalde vastu siis meie poest saab erineva kuju ja suurusega valmisküünlaid kui ka küünalde valmistamise komplekte. Ise valmistamise komplekt on mõnus nokitsemine lastega kvaliteetaja veetmiseks. Küünlad on saadaval ka erinevates kinkekarpides.
