Muu värk
-
Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss
Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.
Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki
Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉
-
Turismimess 2024
Sai selleaastane Turismimess ka üle vaadatud, nagu alati pakkumisi seinast seina aga kullahinnaga 😉 Otsisin paari kindlat asja aga kahjuks messihind oli kallim kui varasem letihind. Samas ei saa kurta, paar huvitavat kontakti sai ikka. Iial ei tea millal vaja läheb. Kahjuks oli kodumaist käsitöövärki üsna vähe aga eks siin paneb piirid paika kohamaks ja ega turismimess pole selleks mõeldud ka, see ikka pigem käsitöömessi teema. Samas jälle miks mitte turismimessil ka kodumaist käsitööd pakkuda. Toit ju on, seega võiks see ehtne kodumaine käsitöö ka olla. Pean silmas just kodumaist mitte Made in China vahendust 😉
Ei tea kas mulle tundus või oligi seekord toidutänav vähe suurem aga noh teades mis enamus toiduasju muidu maksab siis tuleb asju messi asemel poest osta 😉 Näiteks põdravorsti messihind pea 2 korda kallim kui sellelsamal vorstil koju kätte tuues. Muidugi paar päris lahedat lahendust matkahaagise ja matkaauto näol olid ka olemas. Need matkaversioonid ongi mul veel proovimata, peaks seltskonna sebima ja katsetama ükspäev.
-
Ukrainast röövitud aarded
Aega võttis aga lõpuks sai asja sellest juba 2018 Luhamaal tollis ära võetud Ukrainast röövitud aardest. Ilusti konserveeritud ja paariks päevaks Eesti rahvale Ajaloomuuseumis avalikult vaatamiseks üleval ka, ennem kui tagastatakse sinna kust see ilmselt pärit on. Tahaks muidugi loota, et see ikka jõuab ja jääb õigesse kohta aga mitte ei panda tuuri uuesti. Muidugi pretendeerisid sellele kogumile ka venelased aga õnneks ei suutnud tõendada venemaist päritolu. Said mul ka üle vaadatud need Ukrainast röövitud aarded, juba ainult selle pärast, et meie muuseumid üldjuhul eksponeerivad kuldasju vägagi pika hambaga. Kuigi ütleks, et viimastel aastatel on see päris asjade eksponeerimine veidi parem, nüüd näeb ikka kapa ja vikati kõrval midagi muud ka 😉
Päris suur valik erinevaid münte oli ka. Huvitavad olid muidugi need ankru kujutisega mündid. Kurja mul käis korra peast läbi kas need ikka on mündid, äkki hoopis mingid sissepääsu või maksužetoonid, nii nagu näiteks venemaal olid habememaksu žetoonid aga ju spetsialistid teavad paremini. Kokkuvõtvalt eksponaadid muidugi edevad ja ilmselt selliseid siinkandis rohkem ei näe, nii, et tasus ära käia. Kasutage seda võimalust ja käige ka ruttu ära, paar päeva on ainult veel jäänud 😉
Fotod on tehtud Ajaloomuuseumi näitusel “Röövitud aarded”
-
Jaapanlase “tuumavarjend” pilvepiirilt
Käisime üle hulga aja vaatamas mis on saanud kurikuulsa jaapanlase tuumavarjendist. Kuna mul ikka sügeleb üks väike projekt selle varjendiga siis oli vaja paar asja üle vaadata 😉 Esmapilgul tundub, et ega seal mõne aasta jooksul midagi eriti muutunud polegi, kui just mitte arvestada pilvepiirilt paistvaid lageraideid. See mis vaja sai üle vaadatud ja kui nüüd asjad õnnestuvad siis saab varsti blogist lugeda kuidas asjalood kujunesid 😉 Tegime pilvepiirilt paar pildikest sellest huvitavast kohakesest keset metsi.
Väike video jaapanlase tuumavarjendist pilvepiirilt
-
Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi
Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.
Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.
Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.
Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.
Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.
Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
