Muu värk
-
Ammulaskjad vikus
Ammu see oli kui Vikus käidi kirvest viskamas, nüüd toimetasid siin ammulaskjad. Tuleb välja, et meil terve pinutäis tegijaid kes MM-ilt tõid ära hulga kulda 😉
Sai isegi siin ära proovida nii ajaloolise kui ka vähe moodsama ammu. Päris head riistapuud ikka välja mõeldud. Vahepeal oli mõte, et soetaks omalegi ammu aga selleks korraks läks tuhin üle 😀 😀 Ei leia sellele piisavalt rakendust. Õnneks saab suvel vikus Dmitri juures isu täis lasta kui vaja 😉
-
Kirveviske MV Vikus
Nagu vahel ikka juhtub, et satud puhtjuhuslikult miskile üritusele. Nii ka seekord ühel ammusel ajal juhtus 😉 Eks ma ikka varem ka kuulnud midagi kirveviskamisest ja eks vikus me seda ise ka vahel teeme. Aga tuleb välja, et Eestis on see üsnagi arvestatav spordiala ja võistlejaid jätkub. Võistluste vahepalana said soovijad ka kätt harjutada kirve viskamises ja mitte ainult 😉
Samal ajal kui platsil käis võistlus möllasid linnuses sõdalased. Tuli ennast nüüd kuidagi kahe ürituse vahel jagada, mõlemad ju omajagu põnevad.
-
Seenelkäik
Kodus saadeti seenele, eks ma siis võtsin seda kui korraldust 😀 😀 Mõni tuttav räägib, et seeni sel aastal pole, teine räägib jälle, et ei jõua neid metsast koju vedada. Egas midagi tuli asjale ikka ise pilk peale visata 😉 Seeni oli tegelikult küll ja küll, vähemalt seal kuhu ma sattusin.
Ilusaid värvilisi marju oli kah aga ma igaks juhuks neid korjama ei hakanud 😉 Ja üleüldse poleks saanud neid korjatagi 😀 😀 Saadeti ju seenele mitte marjule 😉 Päris huvitav märgike hakkas ka silma…. Huvitav mitu korda maaomanik loata “põrutamisele” peale sattunud on, et märk tuli panna 😀 😀
-
Ristipuud
Nagu ma juba ühes varasemas postituses kirjutasin on Lõuna – Eestis levinud päris huvitav komme. Lõigata teel surnuaeda mõnele teeäärsele puule rist. Siis ma olin sellest ainult kuulnud ja pilte näinud internetiavarustes. Nüüd sealkandis asjatades viskasin pilgu peale. Mitte küll nüüd päris lõunaosariikides, kus pidavat neid kohtama palju. Tuleb välja, et neid on ka vähe lähemal olemas. Juba Kanepi kandis kohtab selliseid ristipuid. Küll ühtki värsket risti ei kohanud aga vanu oli piisavalt. Sarnane kombestik on mingil määral ka Lätis ja Soomes. Varasemal ajal riputati mälestusohvrina puu külge värvilisi lõngu ja paelu, seejuures joodi suutäis viina. Ristiusu levides kinnistus kurja tõrjevahendina ristimärk ning süvenes uskumus, et kodukäija ristist mööda minna ei saa. Väidetavalt Põhja – Lätis hääbus komme nõukogude perioodil, mil traditsiooni järgijaid karistati – metsamajandite ametnikud trahvisid inimesi riigivara tahtliku kahjustamise eest. Ei hakka siin pikemalt sellest traditsioonist kirjutama aga kellel huvi siis Marju Kõivupuu on teinud väga korralikku uurimustööd nende kallal. Ühte neist saab lugeda siit.
-
Patarei vangla
Pole ammu pealinnas töllerdanud. Võtsin kätte ja tegin asja, kurja küll hullult palav päev. Võtsin ühe jäätise ja kohvi mingis suva kohvikus vanalinna müüri ääres ja seedisin mida edasi teha sellise palavaga. Muidugi avastasin, et siinsamas on mingi Ukraina kirikuvärk ja samas peaks ka Ukraina kultuurikeskus olema. Aga kahjuks sinna sisse luusima ei saanud. Tuli teine jahedam koht otsida 😉
Paugatas, et Patarei vangla on lahti ja seal miskine näitus toimumas. Vot palavaga hea jahe koht luusimiseks 😉 Omalajal kui see veel vanglana toimis sai seal käidud tööasju ajamas ikka korduvalt. Aga ega siis seal ringi luusida saanud, pääslast otse ülekuulamisruumi ja tagasi 😀 😀 Muidugi nüüd näeb see värgendus välja selline räämas ja mahajäetuna. Aga eks siin pole viitsinud riik kätt alla panna aastaid, et säilitada ühte Peeter Suure merekindluse terviklikumalt säilinud osa. Ajalooliselt oleks see päris ok turismiobjekt ju. Muidugi investeerimist tahab korralikult. Aga eks tulevikus ole näha kui hästi Sõõrumaa selle renoveerimisega hakkama saab. Praegu ühtteist on juba tehtud. Ajaloos on see algselt kaitserajatiseks ehitatud hoone kasutust leidnud iga valitsuse ajal. Algselt merekindlusena ehitatud hoone minetas oma otstarbe peale Krimmi sõda ja kindlus ehitati ümber kasarmuks. Eesti vabariigi ajal tehti siia vangla mis toimis 1919 – 2002 iga valitsuse ajal. Isegi sõja ajal oli siin Jossi ja Aadu meestel vangla. 1940 oli selle vangla ajaloos ilmselt kõige süngem aeg, siis hoiti siin kinni poliitilistel põhjustel väga palju eestlasi. Aga see selleks, kellel huvi läheb viskab ise pilgu peale sellele värgile. Kõigepealt viskasime pilgu peale jalutuskambritele ja koerakuutidele.
Edasi vaatasime üle üksikkambrite poole. Siin enamus kambrites pandi nari seina külge kokku, et päeval lebotada ei saaks. Siin vangla osas hoiti enamust EW eliiti enne kui maha löödi või mujale vanglatesse saadeti. Siin saab tahvlitelt lugeda nii mõnegi sealviibinu mälestusi.
Siit edasi viskasime pilgu peale pesuruumile ja ühiskambritele. Seal magati nagu silgud reas 😀 😀 paarikümne kaupa. Mnjaaa ei taha teada mis aroom oli seal peale lõunaks olnud hapukapsasuppi….
Seintel päris häid plakateid mis on ajakohased ka tänapäeval miskis mõttes, eriti see esimese plakati esimene lause…
Fotolaboris käisime ka, seal tehti igast kurjakast pildid. Vahel toodi siia etapiga mitu inimest korraga ja, et nad omavahel rääkida ei saaks ega näeks üksteist pandi järjekorras olijad kappi kinni oma järtsu ootama 😀 😀 Põhimõtteliselt praegu siit rohkem edasi ei saa praegu. Aga ehk tulevikus saab. Tegime väikse tiiru veel lennusadamasse ja kobisin kodu ära.
-
Prangli
Ükspäev oli kolleegidel vaja saada Pranglile mingeid ametiasju ajama. Eks ma siis sebisin nad sinna ja ise läksin aega parajaks tegema. Põnev pisike saareke. Krt ja liiklus on seal jube tihe 😀 😀 Baari juures lausa foor püsti. Saar mitu korda väiksem kui Naissaar aga isegi oma pood, koolimaja jne olemas. Elanikke pidavat olema 60 tuuris
Vaikselt tiksudes oligi varsti ristmik igasugu viitadega. Lonkisin veel vähe edasi taamal paistva kiriku poole. Kirikusse sisse ei saanud. tegin tiiru peale , vaatasin surnuaial ka vähe ringi ja vaikselt sadama poole tagasi. See saareke mulle nii sümpaatne kui Naissaar ei tundunud. Aga eks see ole maitse asi. 😉
-
Kuusevõrsesiirup
Sada korda kuulnud kuusevõrsesiirupist aga ise veel katsetanud ei olegi. Egas midagi pillid kotti ja asja katsetama 😉 Kõigepealt tuli sebida pinutäis kuusevõrseid. Need head pehmed ja vitamiinirikkad niisamagi maiustada. Keetes sai nendest rohelistest asjandustest mingi hall ollus 😀 😀 Välimus proovima igatahes ei kutsunud 😉 aga asi polnud veel valmis ka. Keeta tuleb seda värki muidugi mehiselt, enne kui asja saab. Aga nüüd tagantjärgi tean öelda, et see möllamine oli seda väärt.
Vahepeal said puud otsa ja läksin kuurist lisa tooma. Kurinahk küll astun uksest sisse ja täpselt silmade kõrguselt paneb riida pealt lind viuh minema, palju ei puudunud oleks “Colti” järgi haaranud 😀 Siis alles nägin, et vennikesel seal korter ja pere ka sees. Need muidugi istusid hiirvaikselt ja ei lasknud end segada. Sebisin mõned puud ja viskasin varvast, et mamma saaks tagasi omi asju ajama tulla.
Nii, lõpuks peale mitut tundi podisemist oli hallist ollusest saanud imeväel ilus läbipaistev punane siirup, poleks uskunud, et selliseks muutub. Kuusevõrsesiirupi saamiseks on ka teine moodus aga see on väga ajamahukas,võtab aega nädalaid. Lihtsam ja kiireim moodus on keeta. Kasutatakse seda nii raviks kurguvalu kui ka köha puhul või kõikvõimalike toitude maitsestamisel. Nüüd kui see värk valmis sai katsetasin õige mitme toiduga. See on tõsiselt hea värk ainult, et üle ei tohi pingutada. Eriti hea oli minumeelest segada vahukoore sisse ja maasikatega maiustada 😉 Kes tahab samuti nautida maitseelamusi siis veidi on veel järgi 😉 Aga hoiatan, seda kauaks ei jätku…. liiga hea on 😉