-
Toimetused kalmistul
Erakordselt soe talv soosib natuke meie toimetusi. Seekord sai ette võetud suurem projekt. Kui eelmised olid sellised piirdepuhastuse ja liivavahetuse tegemised siis seekord on täislaks. Plats pealt lagedaks, hauakivile lisakirjed, piirded puhtaks, uus kate ja püsikud peale. Pea kogu päev läks põõsaste juurimisele. Lõpuks pääses ligi vanale piirdele, tellija soovis selle alles jätta. Algul olin selles üsna skeptiline aga tundub, et siiski seekord saab veel asja. Nüüd jääb vaid oodata millal kivi valmis ja paika saab, selle järgi tuleb piiret paika ajama hakata. Pole tükk aega hauakivile kirjete tegemisega tegelenud, aastat 5 – 6 tagasi oli hind üsna mõistlik. Nüüd uurides palju asi maksab siin tundub, et vähemalt Tallinnas ja selle ümbruses tehakse seda tööd kullast tööriistadega ja iga liigutus maksab ulmehinda…. Uus kivi on ka odavam osta kui lasta üks rida kivile juurde raiuda.
-
Natuke veel põnevaid matusekombeid.
Lisaks kõikvõimalikele matusekommetele kodus ja kalmistul on meil veel kombestikus olnud puudele riste lõigata. Tava kohaselt lõigati rist puusse teel kodust surnuaiale, seejuures tohtis seda teha ainult kadunukese meessoost sugulane. Ilmselt on see seotud ürgse uskumusega, et hing elab puu sees. Mingil ajal oli see komme kasutusel üle Eesti. Tänapäeval on see kombestik säilinud Lõuna – Eestis ja sealkandi looduses võib näha üsnagi palju ristipuid. Ristipuud on meil päris põnevad piirkondliku surmakultuuri osad. Muinsuskaitseamet on lausa välja käinud idee, et need puud võiks kaitse alla võtta. Selline komme riste lõigata on kogu maailmas unikaalne kultuuripärand. Nii, et kes pole veel selliseid puid näinud võib sammud seada Põlva kanti, seal peaks neid kõige ohtramalt olema. Üks ristipuu on rännanud isegi muuseumi, sellest saate lugeda siit.
Fotod pärinevad internetiavarustest. Kahjuks siia mul veel enda omi panna ei ole, aga ärge muretsege, varsti on 😉
-
Sõbrad-kolleegid Toljattist külas
Ükspäev käisid mul külas sõbrad venemaalt, üks isegi lausa kolleeg… eriti raskete asjade uurija 😉 Eks Tallinn sai juba otsast lõpuni läbi kolatud, nüüd vaja miskit muud ka näidata. Egas miskit seltskond autodesse ja vikusse tsillima 😀 Tutvustasime neile natuke vikuküla elukaid ja muud elu-olu. Katsetasime natuke pulga-rõnga mängu jne
Vaatasime veidi linnuses ringi ja majas tegime ka tuuri. Sai ikka näidatud vikude puukaminat kah 😀 😀 Kui tiir peal tegime väikse õhtusöögi kuningate kambris. Jäädi väga rahule ja öeldi, et nüüd on minu kord Toljattisse minna 😀 Eks ma ükspäev käin ära ka, seal ongi mul veel luusimata.
-
Põnevaid matusekombeid.
Siia kogusin kokku veel mõned huvitavad matuserituaalid mis internetist leidsin. Väidetavalt juba Läti Henrik olla maininud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt olla matusesöömingut peetud surnu haual kuid ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. Interneedum teab, et 1428. aastal olla Riias kirikupäeval kaevatud, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid kadunukestele. Ilmselt siin suure tõenäosusega tegemist lõunaeestlastega.
Samas oli ka komme surnut valvamas käia. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu pakkumine.
Põhja-Eestis olla olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna-Eestis on see komme vähetuntud. Väidetavalt vadjalased ja isurid sõid samuti matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks. Venelaste matusetoit KUTJA valmistati meeveest ja hernestest ja ürikutes mainitakse seda juba 12 sajandil. Setude pakuvad kutjat veel tänapäevalgi peietoiduna, kuigi herned on asendatud riisi või rosinatega. Vahel pakutakse ka kutjat kus on nii riis kui rosinad. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse lava peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matustel igaühele eraldi. Enne söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, peielauas on kaetud ka lahkunule koht ja tema taldrikul põleb küünal.
Mida lähemale tänapäevale seda nüüdisaegsemaks on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad toidud. Traditsioonilised soojad talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud kommide ja küpsistega. Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama – vaatama reeglina ei kutsutud, see toimub vabal tahtel.
Surnuvalvamise komme on tänapäeval suht harv nähtus.
Surnule pandi kaasa ka igasugu kraami, Kagu – Eestis pannakse siiani meestele kirstu kaasa viinapudel. Samuti toimis sealkandis veel eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kollektiivne toidukraamiga abistamine, peielised toovad leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe võimalusele. Lisaks sellele on veel tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.
Teel surnuaiale süüakse veel mitu korda suupisteid ja lõpuks kui surnu on mulda sängitatud pakutakse surnuaia väravas suupistet ja alkoholi kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk. Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.
Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele.
Haual söömise komme on levinud meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures elujõulisena säilinud. Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini, on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas.Neid kombeid muidugi tänapäeval enam väga ei järgita ja söömaajad kalmistu väravas toimuvad vaid erandkorras, kui on külm ilm või pikem sõit ees.
KOKKUVÕTTEKS Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal Lõuna – Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad – herned surnuvalvajatele enam väga ei valmistata. Üldjuhul hakkab kaupluste toidukraam tänapäeva peielaualt välja tõrjuma omavalmistatud süldi, salati ja pirukad. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust magusat napsi, näiteks likööri.
Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.
Selle blogi algallikas on www.folklore.ee
-
Väike kalmu kujunduse juhend.
Olen ringi luusinud nii mõnegi riigis kalmistutel, eks see kalmistukultuur ole nii ja naa. On kalmistuid kus on ainult muruplatsid ristikestega kui ka hiiglaslikke monumente täis kalmistuid. Seda mitte ainult välismaal vaid meil siin üle õue olev Maardu kalmistu on suht monumente täis. Eks see meie kalmistukultuur on üsna segunenud, plussiks on võibolla see, et enamus kalmistuid asuvad metsas või suuremate puude all. Samas miinuseks on minu arvates see, et pole loodud mingit korrapära. Puud kasvavad nagu metsas ikka kaootiliselt aga kalmuread üritatakse sirged teha. Seetõttu raiutakse haua kaevamisel robustselt läbi paljude põlispuude juured…… Mis neid siis püsti hoiab??? Samas puud vananevad ja kuivavad. Eestis võib mõnel üksikul kalmistul näha seda, et operatiivselt võetakse maha vanad või kuivanud puud. Enamjaolt hakatakse tegutsema alles siis kui mõni puu on suurema tuulega või vanadusest ümber kukkunuid ja terve hulga hauaplatse rikkunud. Kohe näha, et tänapäeval meil ei tunta sellist ametit nagu kalmistuaednik. Mujal maailmas selline amet täitsa olemas ja koolis saab lausa õppida sellist ametit. Mõndadel päris vanadel hauaplatsidel on märgata korrapära nii piirete kui pinnakatte osas, ilmselt on siin kunagi mängus olnud kalmistuaedniku käsi. Väidetavalt olla meil veel eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel olnud kalmistuaednikud, kes hooldasid kalmistut ja väikse tasu eest ka konkreetset kalmet.
Raamatu „Kalmu kujundamine” autor ja Räpina Aianduskooli kauaaegne aiandusõpetaja Reet Palusalu on andnud päris häid juhendeid matusepaiga osas…
Matusepaika valides tuleks võimalusel hoiduda suurte puude alt eemale. Kalm kujundatakse kas sümmeetriliselt või asümmeetriliselt, mitte nende kahe variandi vahepealsena. Kalmul peab valitsema ühtsus ja kalmu pind jaguneb vahetatava istutusala, pinnakattetaimede ja raamhaljastustaimede vahel.
Värskelt kääpalt koristatakse lilled kohe kui need on närtsinud, võimalusel võib lilled asendada uutega. Pärgade eluiga saab pikendada, kui neid iga päev kasta. Hauakääbas aetakse laiali umbes aasta pärast matmist.
Kalmu hooldamisel tuleb silmas pidada, et sinna tehakse kolm istutust.Varakevadine, peale maa sulamist.
Suvine, mille võiks teha jaanipäeva.
Sügisene, mis tehakse septembri lõpus.
Istutusvõimalusi on palju, kuid ühe lille istutamine kalmule ei ole õigustatud ja selle võiks siis pigem tegemata jätta. Samuti pole õigustatud väga erinevate liikide või erinevat värvi lillede kasutamine. Kalmul kasvavad taimed peavad alati head välja nägema.
Kui taimed on liiga suureks kasvanud ja neid ei soovita kalmul näha, juuritakse need välja. Et kalm oleks alati puhas, tuleks seda hooldada vähemalt kord kahe nädala jooksul. Põuaperioodil tuleb lilli kasta ja kalmu külastada regulaarselt. Lõikelilli on mõttekas kalmule viia siis, kui seal käiakse vähemalt kord nädalas.
Hauaplats ei ole koht, kus hoida tööriistu. See kila-kola ei kuulu kujunduselementide hulka ja tööriistad tuleb kaasa võtta.Kui kalmul on vajaduse pärast pink, siis peab see olema hooldatud, võimalikult lihtne ja vähemärgatav. Pink on üldiselt pargi, mitte kalmistu kujunduselement. Euroopa kultuuriruumis üheski riigis kalmistutel pinke pole. Pingikultuur on Eestisse jõudnud Venemaa kalmistukultuurist.
Mida peaks kalmul pinnast ette valmistades ja taimi valides arvestama?Pinnast ette valmistades on vaja arvestada, et kõik taimed, mida hiljem kalmule kavatsetakse istutada, seal kasvaksid. Tavaliselt on vaja kalmu mullaviljakust või struktuuri parandada. Selleks on hea lisada savikat mulda, mis takistab hiljem orgaanilise aine väljauhtumist.
Taimi valides jälgitakse nende kasvukohanõudeid. Kõige raskem on neid valida varjulisse kohta puude alla. Kui on leitud õiged taimed, näeb kalm alati korrektne välja ega vaja tihedat hooldust.
Kirikus ei peeta heaks tooniks kunstlillede kasutamist altariseadetes. Kalmistutel on hakanud aga üsna ebakvaliteetsed ja võikalt silmatorkavad kunstlilled kohati suisa moeasjaks muutuma.
Lilled on kalmistukultuuris mõeldud lahkunule järelehüüdeks ja lähedastele trööstiks.Ajaloos tuntakse algselt ainult elavate lillede kasutamist kalmistukultuuris ja matusetseremoonial. Alles hiljem ilmusid plekkpärjad.
Lõikelillede eluiga kalmul sõltub valitud kultuurist. Krüsanteem suudab haual seista umbes neli nädalat. Ei ole õige seisukoht, et pole aega kalmul käia, seega viin sinna kunstlilled, ilm on külm ja nagunii külmuvad ära, seega viin kunstlilledest pärja. Pärg on viimane austusavaldus lahkunule ja see peaks kindlasti olema eluslilledest. Pärga asendab ka eluslilledest kimp.
Kunstlilled ei sobi kalmule, pigem ametiasutustesse ja kodus pimedatesse ruumidesse. Kalmuküngas olgu nendest kirevatest lilledest puhas, sest kalmistul peab valitsema rahulik meeleolu. Meie kultuuriruumi ei sobi kunstlilled kohe kindlasti. Nende asemel võib kasutada talvistes kompositsioonides kuivmaterjale.
Eestis ei ole tööl ühtegi õppinud kalmistuaednikku, sest meil niisugust õpet ei anta. Tulevikuperspektiiv on hakata Eestis neid koolitama. See oleks hädavajalik ametikoht.Artikkel pärineb ajakirjast Eesti Kirik.
Üks huvitav tähelepanek, artiklis on kirjeldatud, et Euroopa kalmistutel ei ole pinke… Jah seda olen isegi täheldanud, et neid seal peaaegu ei leia aga samas idapiiri taga on see suht tavaline atribuut kalmel.
-
Aastavahetuse tsill
Ükskord sai vähe ringi tsillitud aastavahetusel…. Natuke ilusaid talvepilte tehtud jne. Kui paar päeva tagasi panin just värske aastalõpu tripi siis on ikka vahe märgata küll 😀 😀 Siin oli vilte ja kasukat vaja aga läinud aastavahetuse võis vastu võtta lühkarite ja plätudega 😀 😀
Lõket tehtud, rakette lastud 😉
Ja jälle looduses luusitud. Ilusad talveilmad tuli ju ära kasutada 😀
-
Rabasaare küla
Eestimaa on ikka üks imelik koht 😉 Pole teine ju üldse suur, paari tunniga oled ühest servast teise sõitnud. Omastarust olen ringi luusinud kõikvõimalikes kohtades ja suuri valgeid laike ei peaks olema…. Aga tuleb välja, et meil on ikka väga suuri ja kuulsaid kohti, millest ma polnud siiani kuulnudki. Üks selline kohake lausa mul siin üle õue peaaegu 😀 😀 Rabasaare omaaegne turbatööstus kus hiilgeaegadel olla tööl olnud ca 600 inimest. Eks ma siis vedasin ennast sinna uurima mis värk on. Kurrrja oli küll värki nii, et anna olla. Täiesti äge kohake keset raba ja üllatavalt hästi säilinud kui arvestada seda, et paarkümmend aastat juba mahajäetuna seisnud. Aga ilmselt mitte ainult eraldatus pole seda päästnud vaid ikka see ka, et seal lausa üks püsielanik elab tänapäeval. Mõned hooned on isegi erastatud aga üldiselt kuulub kogu kupatus praegu vallale.
Väidetavalt toimetas siin turbatööstus juba 1907 aastast alates, siin toodeti allapanu-, kütte- ja väetiseturvast. 1909. loodi esimene Põhja-Eesti Turbatarvitajate ühisus kohalike põllumajandusseltsi liikmete ja talumeeste ettevõtmisel. Laenuga osteti turbarabatükke, masinaid, veduri jm. Vabrikus töötas viis Fr.Krulli elevaatorpressi. Toodangu väljavedu toimus hobustega raudteejaama ja sealt edasi turule. 1925.aastal katkes Lehtse turbatööstuses tegevus, sest turvas ei suutnud konkureerida odavama küttepuuga. Uuesti puhuti asjale elu sisse kümnekonna aasta pärast. Rabasaare tööstusasula rajati 1936-37 aastal seoses Lehtse turbatööstuse taaselustamisega Riigi Turbatööstuste poolt. Siis ehitati siia terve joru maju ja need tunneb isegi tänapäeval ära väga ilusa maakivist vundamendi järgi. Need näevad välja nagu eile laotud. Kogu värk planeeriti siin 10 hektari suurusele rabasaarele. Siia rajati ka kitsarööpmeline raudtee mis turba Lehtse jaama vedas. Aga tööstus oli siin juba päris innovaatiline, turbamasinad käitati elektriga. Selleks ehitatakse siia jõujaam. Selleks toodi siia varem Ellamaa jõujaamas töötanud ja Fr.Krulli tehases kapitaalremondi läbinud Lanzi kuumauru statsionaarne kondentsaatoriga lokomobiil ühes vahelduvoolu generaatoriga 400 kw 3000v. Katlal on Shmidt süsteemi küttekolle turbale. Katel saab toite- ja jahutusvee 150 m pikkuse torustiku kaudu jõekaldal asetsevast tiigist. Tööstus töötas ka sõja ajal ja siin on kasutatud nii vene kui saksa sõjavange. Väidetavalt töötasid siin sõjavangid veel 1948 aastal. Äge on see, et kuigi jõujaam ehitati asulasse siis tööstust ennast siin siiski ei olnud. Kogu värk käis turbaväljadel.
Asula on väga hoolikalt planeeritud elu-, administratiiv- ja puhkealadeks. Elutsoon jaguneb kaheks grupiks, tööliselamud ja ametnike elamud. Olid nii suviseks kasutuseks mõeldud 8 puidust töölismajad reas nagu kasarmud 😉 kui ka paar puidust töölismaja aastaringseks elamiseks. Hoonete läheduses oli lausa viljapuuaed ja kanala ja sauna lähistel köögiviljapõld. Asula südamiku kujundab park ümmarguse platsiga ja sellest kiirtena lähtuvate teedega. Platsile oli projekteeritud vaatetorn. Palju on haljastust, näiteks tööliselamuid on eraldatud pargist puiesteega, tööliselamute vahel on hekid ja puud, turg on piiritletud puudega jne. Ette oli nähtud isegi spordiväljak ja sauna juures oli jõkke süvendatud bassein. Lisaks elamisele oli siin ka oma klubi, kauplus ja turuplats ning isegi leib küpsetati kohapeal. Tol ajal oli see asula ikka päris rabade keskel kuhu sai ainult mööda raudteed. Kõik kaup veeti kohale kinnises vagunis Lehtsest. Lapsed veeti kooli ja koju tagasi ka rongiga 😉 Kütteprobleeme elanikel siin ei olnud. Turba ja kännuvagunid lükati otse kuurideni 😉 Vot oli elu…..
Vaatasime vähe territooriumil ringi ka… Selline huvitav tunne tekkis nagu aeg seisaks. Mõnes kohas oli tunne, et elanikud on tööle läinud ja kohe tulevad tagasi. Lasteaia juures olid isegi veel turnimisredelid alles ja keegi kurivaim oli jänese vardasse ajanud. Hoonete uksed on enamjaolt kinni kuigi sisse ilmselt saaks aga ei hakanud turnima.
Depoohoonele olid isegi uued aknad ette pandud, huvitav mis sinna tuleb… Tundub, et mõnes hoones on suht hiljuti veel mingeid üritusi korraldatud.
Huvitav oli see, et päris paljudel hoonetel kuhu sisse kiikasin aknast oli põrand praktiliselt läbi mädanenud aga seinad korralikult püsti.
Hiilgeaegadel oli siin ilmselt elu väga tsill kui arvestada seda, et kõik oli kohapeal olemas… saun, klubi, söökla, raamatukogu, lasteaed, pood, oma rong viis “suurele maale” jne. Isegi oma “energiakivi” on siin olemas. Päris imelik oli, et täiesti mahajäetud küla ja siis ühes garaažis mängib raadio täitsa eesti keeles 😀 😀 Eelmise sajandi seitsmekümnendatel võeti üles miskipärast raudtee, tänapäeval pole sellest seal praktiliselt jälgegi. Kui ei teaks, et seal oli hullult raudteed siis ei usuks küll… Samuti hakkas siis raba ammenduma ja otsiti muid rakendusi hoonetele. Siin on valmistatud mööblit, kilekotte, täispuhutavaid madratseid, päästeveste, turvavööde detaile jne. Mingil ajal käis siia isegi liinibuss aga see kõik likvideeriti 1992 aastal. Sellest ajast alates hakkas kõik hääbuma. Päris huvitavat lugemist selle Rabasaare asumi kohta leiab siit
Inimjälgi praktiliselt lumel näha ei olnud aga selleeest olid kitsed siin ringi kablutanud. Luusimise lõpus tuli pilve tagant isegi päike välja ja paitas puude latvu.
Koduteel proovisin veel mõned loojangupildid teha. Kokkuvõtvalt oli päris tsill koht, peab suvel tagasi minema luusima.
