-
Tärkab – torkab…
Huvitav on see loodus, ühe päeva jooksul võivad läbi käia kõik aastaajad 😀 Aga see vist väga lilli ja loomi ei morjenda. Need kasvavad ikka omasoodu.
Sel aastal on kuidagi jube palju sisalikke, ei tea kas oli soodne talv või mis värk on… Konnadel on ka vist vees ruumipuudus 😉 või veetakse vähe vintis elukaaslast seljas koju…. 😀 😀 😀
-
Lumehelbekesed…
Lugesin äsja õhtulehest miskit paanikat Tapa kalmistul. Inimesed kes ei viitsi ennast registreerida hauaplatsi kasutajaks ja hooldada oma lähedaste hauaplatse on asunud ründama kalmistuvahti kui ta paneb hooldamata platsile täiesti nõuetekohase ja seadusliku sildi. Milles nagu kalmistuvaht süüdi on???? Kui ei tunne seadust siis ei maksa veel teisi süüdistama hakata, võid ise lolli olukorda sattuda. Olen juba varasemalt kirjutanud blogis sellest seaduse teemast. Kui nüüd päris aus olla siis selliseid silte on pea kõik Eestimaa kalmistud täis ja täiesti õigustatult. Võin seda kindlalt väita kuna seoses tööga liigun erinevatel kalmistutel ja näen mis toimub. Miks nüüd järsku Tapa kalmistu hambusse jäi on muidugi omaette teema. Kuidagi väga kergelt saadakse tänapäeval šokk igast asjast… käisid poes said šoki, käisid tööl said šoki…. Kui teil ikka on lähedaste hauaplats olemas aga ei saa, ei viitsi või mis iganes vabandus varrukast tuleb, et mitte seda hooldamas käia….. Siis tee rahakott valla ja telli selleks teenus, teie rahul ja meie rahul. Ärge oodake seda millal hooldamata hauaplatsi eest sunniraha rakendatakse või hoopis uutele kasutajatele antakse. Nii lihtne see ongi. On ka paar muud moodust hooldusest pääsemiseks, ärge võtke omale platsi siis pole ka kohustusi. Meil on ju kremeerimise võimalus ja tuha võite kodus lillepeenrasse ka panna. Veel on ka variant tuhk teemantiks pressida, nii mõnigi firma pakub juba seda teenust.
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.
-
Uued väljakutsed…
Tuli toimetada ühel päris vanal hauaplatsil. Puhastada hauakivid ja piire samblast, vaadata mis hauakivi kirjetega teha saab. Lillepotid panna ja lilled istutada. Mureks olid ka valged laigud hauakividel.
Samblast saime lahti, kirjed kividel ärkasid ka ellu peale pesu. Valgete laikudega kividel oli natuke rohkem pusimist aga lahti saime nendestki.
Lõpuks said lilled istutatud ja kolu kokku korjatud. Liiva vahetuse ja piirde taastamise osas jäädi kohapeale aru pidama. Eks näis kas see projekt läheb ka käiku.
-
Traktorid…..
Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.
Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl.
Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitav, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
