-
Lumiiiii
Lõpuks ometi tuli natuke lund, juba oli tunne, et seda meil enam ei tulegi. Veel mõned head aastad tagasi oli talvel lumi tavaline nähe. Nüüd aga kipub korralikku lund harva nägema. Kes nüüd metsas luusimas käis see seda tänavust lund ka nägi. Panen siia paar pilti meenutamaks viimast suuremat lund õige mitu aastat tagasi 😀 😀 Saadaval olid isegi mõned sügavkülma ubinad. Üks kuivanud kuusk oli päris äge, nägi välja nagu moblamast.
Nagu ikka juhtub kui lumi ootamatult tuleb. Jõed ei jõua jäätuda ja selleks ajaks kui jäätuma hakkavad sulab lumi ära 😀 Vaatame mida see aasta toob. Kas tuleb rohkem lund või ei 😀 😀 Juba sulab see natukenegi kohutava kiirusega. Ükspäev panen natuke värske lume pilte ka, kuigi nats juba on 😉 Möödaminnes sai paar talvist pilti tehtud ka Ruila mõisast.
-
Hooaeg avatud
Selle aasta esimesed küünlad kalmistule toimetatud. Mõnusalt lumine surnuaed ja mis huvitav, et mitte ühtki inimese jälge polnud veel märgata kuigi viimasest lumesajust juba mitu päeva möödas.
Mõtlesime, et sellel aastal katsetame klaasküünaldega ja seda puht praktilisel eesmärgil. Kesta saab korduvkasutada ja sinna sisse põlenud küünla asemel mahub õliküünal ja klaaskest on dekoratiivne ka. See omakorda põleb palju kauem kui parafiinist küünal. Ja mis veel eriti oluline… klaasküünal on raske ning tuul ei puhu seda ümber. Sellega väldib seda, et tuul neid tühje plastkesti mööda kalmistut ringi ei veereta. Varasem kogemus plastist hauaküünaldega on see….. nagu on tuulisem pead vaatama kuidas küünal panna, et tuul pikali ei lükkaks või ära ei puhuks. Hea on kui hauaplatsi katteks on puistematerjal. Sellisel juhul saab plastist küünla veidi süvendada platsi aga kui pole siis jääb vaid loota, et äkki tuul ei puhu pikali. Aga klaasküünlaga seda probleemi ei ole kui just mingit väga hullu tormi pole. Klaasküünal põleb tuulise ilmaga vägagi hästi ja pole karta, et tuul ära puhub.
-
Politseimuuseum
Sada korda sellest muuseumist kuulnud aga kordagi pole siiani sinna saanud. Seekord ekstra käisime vaatamas mis värk sellega on. Mnjh… pilet päris kirves väikse muuseumi kohta. Väljas nats ikka päris autosid ka, nii mõnegi sellisega ise ka toimetanud. Kahju, et seal väga algusaastate masinaid polnud. Mõni UAZik ja Ural võiks ka ikka olla 😉 Miski kahuri laadne toode oli ka, aga mis teema sellega on ei saanud kuskilt lugeda. Väidetavalt pidavat seal püssi ka lasta saama aga seekord ei õnnestunud leida territooriumilt ühtki vastavat spetsialisti kuigi kassas öeldi, et kuskil maja peal kindlasti teda näete. No ei näinud, ju oli väga osav “tipatapa” vennike 😀 😀
Päris korralik embleemikogu oli, mõnda pole näinudki kasutusel aga eks algusaastatel oli neid ikka igat varianti. Muidugi kui nüüd järjest võtta algusaastatest tänapäeva siis lõvi on aina kõhnemaks ja karvutumaks jäänud 😀 😀 Muidugi ajaloo kõige sitem välivöö oli ka vitriini pandud vaatamiseks. Tegelikult peaks sinna kõrvale panema ka selle vennikese pildi kes sellise “üllitise” tellimisega hakkama sai. Kui rüseluseks läks siis tuli see vöö ühe tõmbega lahti ja oli kogu staffiga läinud. Jube jäik ka veel ja mitte ainult vöö vaid ka kõik taskud olid nagu betoonist valatud 😀 Mnjaa Inglise käerauad muidu päris head aga väiksed. Krt, suuremal mehel ümber randme kokku ei läinud. Meenub kuidas üks vennike üritas neid naelaga lahti muukida aga….. Pärast tuli töökojas relakaga käe pealt maha lõigata 😀 😀
Nats kõikvõimalikke relvi ka, nii “vanglatööstuse” kui ka “kodugaraaži” toodangut. Muidugi “kuulsate” kurjakate toimikute kokkuvõtted ka seal ilusti lugemiseks…. Ustimenko, Kalda, Pae tänava pommimehe jne.
Isegi fotorobot olemas, saad ise pildi kokku panna. Aga ikka see vana asi kus saab kokku panna ainult mehe lõusta 😀 Naist seal ikka naljalt kokku ei pane, loodan, et tänapäevasega saab ehk seda ka teha 😀 😀 Ah jaa kuuliaukudega autouks on ka 😉 Kui filmides võime näha kuidas vennikesed autoukse taha varjuvad siis tegelikult on see ilus muinasjutt. Ei hakanud siia meelega panema pilti teisest poolest 😀 😀 Minge uurige ise kas ikka leiab varju kuulirahe eest 😀 Üldiselt hea muuseum võhikule, kui just mitte arvestada päris kirvest piletihinda. Minu jaoks olid seal kõik vägagi tuttavad asjad, tegelikult ootasin sealt midagi enamat aga…..
-
Valaste läbi aastaaegade
Valaste juga on omaette huvitav nähtus, see võib olla täiesti kuiv või möllata veerohkusega. Kõik oleneb palju kraavidest vett peale tuleb 😉 Umbes 30 meetri kõrgune juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud 😉 😉 Aga talvel kui on olnud natuke külma ja vett ka jagunud siis näeb seal külmataadi imelisi vigureid loodusega. Keila-joa või Jägala ei saa siin oma vaadetega lähedalegi mitte 😀
Suvel on siin samuti ilus aga nagu juba varem öeldud, sõltub siinne vaatemäng kõik sellest palju vett peale tuleb.
-
Pääsküla matkarajad
Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…
Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉
Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.
Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada
-
Hõbedaga hullamas
Nonii, selle aasta esimene hõbedast käevõru tellimus tuli ära. Mnjh kurja oleks seda varem teadnud, et hõbeda hind lakke hüppab oleks omale hõbetraati varunud tagavaraks. Lohepäid õnneks sai Kasparil lastud valada väikse varuga aga eks needki hakkavad otsa saama. Egas midagi vutvutvut poodi hõbeda järgi ja pusima.
Lõpuks peale pikka pusimist sai põhiosa valmis. Nüüd jäi veel lohepead otsa joota ja siis kõige nürim töö… lihvimine. Aga lõpuks valmis saigi. See oli kümnes seda tüüpi hõbedast käevõru. Muust traadist on neid tehtud jumal teab kui palju 😉 Samalaadseid traadist käevõrusid saab ka õpitoas ise meisterdada. Seal muidugi lohepäid otsa ei pane, piirdume vähe lihtsamate versioonidega aga kui ikka erisoovi on paneme lohepead ka 😉
-
Kämblast Siniallikale
Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.
Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.
Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.
Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉
Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉
Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.
Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.
