-
Lahemaa tuur. Nõmmeveski ja Joaveski
Alles sai siitkandist läbi käidud ühe seenetuuri käigus. Nüüd võtsime ajaviiteks ette uuesti siinkandi vaatamisväärsused, sügis ju selleks ideaalne aeg. Kõik värvid muutuvad iga päevaga, kui eile oli roheline siis täna ei pruugi enam seda olla. Igakord leiad või näed siin midagi uut, siin pidavat isegi jäälind pesitsema, kahjuks ei ole mul teda siin veel kohata õnnestunud. Eks siinkandis ole olnud nii vesiveski kui hilisemalt ka hüdroelektrijaam. Muidugi kahju, et selline äge asi laguneb ega taastatud pole. Iseenesest oleks ju äge kui seda veekanalit natuke kõpitseda ja väike elektrijaam toimiks juba nü. atraktsiooni mõttes oleks timm värk. Siinsamas üleval nõlval on ka kiviaegne asulakoht, kui muidugi siinset reljeefi vaadata siis ideaalselt sobiks sinnasamma ka üks väike linnus 😉 Aga krt seda teab… äkki kunagi oligi.
Muidugi on metallikratid ka siia jõudnud ning selle suure toru kanali küljest lahti lõiganud ja üritanud “rotti” panna. Vanasti sai kanalist alla või alt kanalisse ronida toru seest aga nüüd saab kahjuks ainult torujäänuste pealt. Varasemast tervest torust on isegi mõned pildid siin ja siin.
Kui Nõmmeveski läbi luusitud võtsime ette järgmise joa siinkandis. Joaveskist muidugi mitu korda läbi sõidetud ja tammi peal paar pilti tehtud, kuid seda õiget joastikku pole veel vaatama jõudnudki. Egas midagi, auto parklasse ja luusima. Huvitav, et parkla piirdeks on siin paigutatud paar vaigutuspuud. Jah mõnes mõttes on see ka ajalugu, enam ju niimoodi vaiku ei koguta. Mõnes vanas metsas mida RMK pole veel jõudnud laastada isegi veel näeb mõnda sellist puud elavana ka. Päris põnev vana maja on siin jõe kaldal, seda on isegi mingil ajal hakatud renoveerima aga kaugemale vundamendist pole väga jõutud. Huvitav milline selle maja ajalugu päriselt on. Väidetavalt olla see olnud papivabriku juhataja maja mis ehitati vana palkmaja külge. Seda on näha jah, et ühes tükis on kaks erinevas stiilis hoonet. Muideks ega siinne koht eriti Nõmmeveskist erine, ka siin on ära kasutatud vee jõudu nii kunagise vesiveski kui hilisema elektrijaama näol.
Joaveski joastikul on ca 160 meetri ulatuses kuus 0,5–1,1 meetri kõrgust astangut. Kusjuures joastik on siin päris noor ja inimtekkeline. Veel veidi üle 100 aasta tagasi oli siin 4 meetri kõrgune juga. Joast sai joastik 1898 aastal kui jõele ehitati hüdroelektrijaam, mis varustas elektriga vastloodud papivabrikut. Ehituseks vajaminev paekivi raiuti jõesängist, mistõttu endine 4 meetri kõrgune juga muutus kuue astanguliseks joastikuks. Joastiku kohal on siin isegi pisike rippsild. Papivabrikut ja hüdroelektrijaama tudeerime pikemalt ükspäev eraldi.
-
Idaosariigid
Ootamatult saabunud vaba päev tuli kuidagi ära sisustada, mis siin ikka kimasime Rakvere linnusesse. Kuigi siin sai just mõnda aega tagasi käidud. Vaatasime mis vahepeal uut. Uurisime vähe mittekohalikke koduloomi, kuulasime lõunast kahuripauku, proovisime puuhobusega galoppi sõita jne 😉
Tagasi kodupoole kolistasime mööda rannikut. Seal mööda pisikesi teid keerutades sattusime täitsa mahajäetud sõjaväeosale kus veel suht hiljuti ilmselt midagi toimus, kui vaadata hoonestust. Paar hoonet lihtsalt ei sobinud kuidagi konteksti, ilmselt peale vene vägede lahkumist on siin mingi värgiga toimetatud. Kas mingi rendisaun ja kämps olnud või krt teab mis. Aga igatahes koht oli väga tsill mere kaldal.
-
Metsa luusima
Paar vaba päeva sai asjalikult sisustatud lapsega kvaliteetaega veetes ja mööda metsi kolistades. Seeni on metsas ikka mõnuga, isegi suht tundmatust metsast ei tule välja ilma seenteta 😀 Kuna eriline seenespets pole siis leiavad ämbrisse tee ainult need seened mida kindlalt tunnen. Mõned seenerivid on nii pikad, et vahel pulli pärast loen üle mitu seent ämbrisse rändab. Praegu on rekord lehterkukeseente käes, ühes rivis oli 75 ämbrikõlbulikku seent.
Põdramokki on ka aina rohkem ja rohkem aga nendega kaasneb ka mingi imelik fenomen. Päris tihti näed metsa all tervet kuhja korjatud põdramokki, mida neist korjata kui kohe ära viskad. Aga ilmselt on see sellest, et erinevas kirjanduses on põdramokka kirjeldatud terve pika ampluaaga 😀 mürgine, mittesöödav, vähesöödav, maitsev söögiseen… Võta siis kinni mis ta on, minuteada on Eestis teda koguaeg söödud ja pole mingit probleemi. Kukeseentega ka mingi huvitav teema… Nende aeg peaks enamjaolt läbi olema, kuigi oleme värskeid kukeseeni korjanud metsast ka vanaaasta õhtul. Sel aastal neid ikka kasvab ja kasvab. Seekord kukeseeni korjates tekkis ellu vähe särtsu kah 😀 😀 pistan näpud samblasse ja tunnen…. pehme ja soe kurja küll… mida värki. Nokin siis seened vaikselt ära ja ennäe värki, väike kärnkonn ennast seente alla peitnud 😉 Panin talle tasakesi sambla peale tagasi, las ajab oma konnaasju edasi.
Väikseid värskeid murumunasid jäi ka silma hullult. Ja siis veel sellised mnjh …. meenutavaid seeni 😀 😀 Neid muidugi leiab suht lihtsalt raipehaisu järgi. Huvi pärast kohe uurisin mis värk nende tanuseentega on. Kutsutakse neid ju ka fallosteks ja huvitaval kombel on tal Ladinakeelne nimetus üsna sarnane “Phallus impudicus”. Seene kasv on ka megakiire, mõne tunniga on olemas ja väidetavalt kasvab kuni 30 cm suuruseks 😉 Seega ilmselt on oma silmaga võimalik näha seene kasvamist. Kusjuures see seeneke pidavat kõlbama isegi toorelt süüa aga ainult juhul kui ta pole veel “kõvaks läinud” ja meenutab murumuna. Maitselt pidavat meenutama redist ja osades riikides kasutatakse salatites redise asemel. Rahvameditsiinis tuntakse kui luuvalu peletajat ja “armujoogi” toorainet.
-
Laitse lossis….
Sai üle hulga aja käidud Laitse lossi uurimas. Kõigepealt eelmänguks ekslemine tuhande tuti mäel 😉 Labürint iseenesest pole ajaloos midagi uut ja neid tuntakse aastatuhandeid. Eestis olen neid näinud erinevaid õige mitmeid, minu jaoks muidugi kõige põnevam on Aegna saarel taasavastatud labürint. Sealne labürint arvatakse olevat pärit vähemalt keskajast kui mitte varasemast ajast. Aga omajagu põnevad on nad igalpool ja kindlasti väärivad ka läbikäimist.
Kui tuttide labürindis ekseldud piilusin mis lossis põnevat. Siin on muidugi tube mitmel korrusel ja igasugu vahvate nimede ning suurusega, ei hakka rääkimagi luksusest 😉 Siin on ka mõnus privaatne sisehoov. Ööbida ise veel siin lossis jõudnud pole aga saunamõnusid on küll korduvalt nauditud. Üks väheseid kohti kus on puuküttega saun, mulle need elektrikad väga ei meeldi. Saunas on muidugi mullivann ka, tegelikult on mullivann mõnes toas ka 😉 Isegi oma kööginurgaga on mõni tuba 😉
Muidugi jahitrofeedega tuba on äge ja ega baldahiingi puudu 😉 Paar tuba on päris omapäraste katuseakendega. Mõnes toas pole pole kempsu ja tuleb koridori kempsus asjal käia 😀 Ja muidugi eriti häbelikele on siin ka mõeldud 😀 😀 Sõna otseses mõttes saab vannis ja kempsus käia kapis 😉
Katuserõdult avaneb äge vaade ümbrusele, ehhhh kui vaid neid puid ees poleks 😉
-
Uuel seeneringil
Paar päeva tagasi sai seenel käidud ja veidi lehterkukeseeni korjatud, tavalisi kukeseeni siis ei leidnud ühtki. Tegime uue ringi nats teise suunda, kus ajakirjanduse andmetel pidavat neid olema nii, et koju tassida ei jaksa. Noh eks see nüüd väike müüt ole aga päris ilma ka ei jäänud. Huvitaval kombel oli siinkandis ka männiriisikatega sama lugu nagu eelmises kohas kuuseriisikatega, et kas ainult ussid või juba vanad. Mõned päris pirakad puravikud sain ka lisaks kukeseentele. Ah jaa, punaseid kärbseseeni kilode viisi, kuuevarbalised pidavat neid kalli raha eest kokku ostma. Hakka või neile tarnima 😉
Ja veel üks päris huvitav seik jäi silma Peterburi maantee ääres Valgejõe kandis, longin mina metsaservas ja näen kuidas Narva poolt tuleb valge MB autotreila kolm autot kukil. Jääb teeservas seisma, juht kargab välja, tuustib kõikide autode salongides ja pagassides. Loobib miskit välja treila kõrvale, millega tegu ei tuvastanud kaugelt, aga ilmselt autode tungrauad, rattavõtmed, ohukolmnurgad. Nissanist kougib välja ka tagavararatta. Siis korjab kõik need välja loobitud asjad kokku ja topib omale kabiini, sinna läheb ka Nissani varuratas. Nii, et kui keegi lasi paar päeva tagasi omale tuua treilaga VW, Audi ja Nissani siis autodest puuduvad asjad saab kätte treilamehe käest. Mul täitsa autode numbrid ka olemas vajadusel 😉 Nii süüdimatult autod paljaks tehaksegi.
Huvitaval kombel oli siin veel hullult mustikaid mis polnudki veel puiseks muutunud ja maitsesid koos pohladega imehästi.
Kui juba sealkandis siis väike kõrvalpõige Nõmmeveskile ka, ilm selleks väga mõnus. Sellest ei hakka pikemalt uuesti kirjutama, varasemalt sellest blogis kirjutanud küll ja küll. Igatahes vaated on seal mõnusad ja soovitan kõigil minna sinna loodust nautima 😉 Ilusale päevale väike tilk tõrva ka. Hakkab see valimiste palagan peale ja reformarid suutsid oma bussirondi kampaaniaürituseks parkida Lool Grossi poe ette kõige kitsama koha peale, peatumist keelava märgi mõjupiirkonda ning veel tagatipuks invakohale ka. Puldis peaks ju professionaalne juht olema ja elementaarseid liiklusmärke tundma aga kus sa sellega. Aga noh eks selline pohhuistlik suhtumine inimestesse on neil juba veres ja siis imestatakse miks neid kirutakse. Kuidas sa jätad sellises olukorras kirumata 😀 😀
-
Seened…
Ükspäev sai vähe seeneluuret tehtud, siis väga midagi ei leidnud. Pole hullu, tegime uue tiiru järgmises suvalises metsas, talvevarud tahavad täiendamist ja paar huvitavat projekti ka vaja ära katsetada, aga nendest kriban ükspäev kui aega on 😉 Niisiis uus katse teises metsas. Alustuseks nagu ikka ainult kännuseened ja traditsiooniliselt paar pirakat säärekonti 😀 😀
Siinses metsas oli ikka hullult pohli ja isegi mustikaid veel päris ohtralt. Paar sitikat ajas omi asju ja üks liblikas oli ka kuidagi hilja peale jäänud talveunne kolimisega. Aga mida ei olnud ikka veel olid seened.
Aga lõpuks ikka tulid seened ka 😉 Kõikvõimalikke tundmatuid ja ka tuttavaid seeni. Huvitav, et metsaalune oli paksult täis kuuseriisikaid aga niipalju kui ma neid vaatasin ei leidnud mitte ühtki ussivaba riisikat kahjuks. Ei jäänudki midagi muud üle kui korjata lehterkukeseeni…. Hea, et autos on töövahenditeks ikka mõned ämbrid ka, läksid kohe käiku 😉 Ükspäev tuleb uuesti minna ja uurida äkki on kuskil päris kukeseeni ka 😉
-
Metsas seeneluurel
Vahepeal tuleb väheke akusid ka laadida ja metsas luusida. Eks muidugi käisin natuke uurimas kas kuulujutud paika peavad, seeni pidavat metsas olema nagu putru. Eriline seeneteadlane küll pole aga ju ikka mõne söödava ära tunnen. Panin risti üle maisipõllu, äge käia, nagu džunglis. Metsas nägin mõnda pea jalgpalli suurust hiidmuna, pole küll ise maitsenud aga pidavat olema kana maitsega. Rahvameditsiinis pidavat seda kasutatama kasvajate vastaseks raviks, tea kas aitab ka… Kännumampleid ka kõik kohad täis 😉 Põdramokki leidub samuti, osad ütlevad, et pole söödav teised ütlevad, et söödav võta sa nüüd kinni mis õige.
Mõned riisikad ja puravikud hakkasid ka silma aga sel aastal kõik ilgelt ussitanud, vähemalt siin metsas küll 😉 Kusjuures korallseent terved pikad read metsa all, pole neid korraga niipalju näinudki. Suur sarvik kah esindatud aga see ei pidavat söödav olema, huvitav millest sellel seenel selline nimi 😀
Isegi marju on veel, sai maitsta nii lillakat kui ka põldmarja. Ussilakka leidub ka ohtralt aga seda ei maksa mustikaga sassi ajada, võib päris kehvalt lõppeda nendega maiustamine.
Teadlik metsaomanik paigutab metsa üraskipüünised mitte ei oota millal ürask puud ära järab ja tuleb lageraie teha nende hävitamiseks. Kahjuks näeb neid väga harva metsades, ilmselt peetakse kalliks. Ja veel võib metsas näha kõikvõimalikke loomaluid. Huvitav on see, et luid leian päris tihti aga ühtki sarve pole veel leidnud.
