-
Kuressaare linnus ja muuseum
Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.
Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀
Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli.
Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus.
Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild, mis muutis torni linnuse vallutamise puhul ligipääsmatuks kindluseks. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.
Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉
Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀
Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem.
Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀
Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.
Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.
Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…
Natuke piilusin ka sõjamudru….
Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.
Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.
-
Saaremaa tuur, minek
Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid.
Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.
Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat.
Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris.
Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.
Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.
Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.
Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.
Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.
-
Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel
Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.
Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust.
Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.
Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….
Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud
Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.
Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.
Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.
Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal.
Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära.
Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.
Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.
Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.
-
Lilled
Panen siia kõikidele naistele tänase naistepäeva puhul mõned pildid suvistest lilledest. Ehk vähendab see natukenegi praegu maailmas toimuvast tekkinud muret ja stressi ning toob naeratust näole 😉 😉 Katsume üksteist toetades vastu pidada ja olgem optimistid. Kunagi pole nii sitt, et enam sitemaks minna ei saa.
Ega põllulilled kehvemad pole kui aiakad 😉 Möödunud suvel nägin isegi lisaks punetavatele moonipõldudele paari põldu mis olid paksult rukkililli täis. Mida rohkem lilli, seda rohkem silmailu ja mesimummudel tööd 😉
Paar ilusat liblikat ka.
-
Barclay de Tolly’le külla
Möödaminnes põikasime sisse Jõgevestesse Barclay de Tolly mausoleumi. Täpselt selline paras koht jalasirutuseks pikal sõidul. Muuseumiosa oli kinni, aga pole hullu käib hauakamber ka. Väljas väga külm polnudki aga mausoleum oli seest mõnusalt härmas. Asja ajaloost ei hakka pikalt kirjutama, sellest on juba varasemalt siin kirjutatud. Huvitav oleks näha kuidas kadunukesed kirstudes säilinud on. Väidetavalt arheoloogid ikka vahel teevad neid lahti ja uurivad. See kohake on ka selline kus tasub kindlasti käia.
-
Viikingilaager
Nagu varasemalt mainitud sai siis toimus nädalavahetusel Viikingite külas traditsiooniline talvelaager. Kahju muidugi, et üritus sattus väga kehvale ajale arvestades sõda Ukrainas, aga mis teha. Õnnestus isegi korra läbi käia ja tuttavad näod üle vaadata. Mõõgavõitluse “pidurdasin” ära ja seda ei näinudki aga muu värk sai üle vaadatud. Kahjuks sellel aastal osalisi väga vähe aga eks siin mängis oma osa moodne viirus jne. Laadal kõik vajalik varustus olemas nii viikingielu alustavale viikingile kui ka vanale tegijale.
Kui mõõgavõitlusest väsinud sõdalased said keha kinnitatud läks lahti vibuturniir. Korralduse poolest Loki Rebased tasemel nagu alati 😉 Võistkondadel tuli korralikult pingutada ülesannete läbimisel. Siin polnud tegu kuivalt märklauda laskmisega.
Samal ajal oli ka väikeste viikingite mõõgavõitlus toimumas. Hea vaadata kohe kui ikka huvilisi on, siit tuleb ehk nii mõnigi uus entusiast. Põnevatest töötubadest ja õhtusest loengust osa võtta kahjuks polnud aega. Igatahes oli üritus mõnus nagu alati 😉 Varasemate ürituste kohta leiab põnevaid pilte koduka arhiivist.
-
Viikingiteküla turniir.
Juba sellel nädalavahetusel toimub Viikingite külas laager ja turniir, kui nüüd just viimasel hetkel ära ei keelata jälle. Ehk jõuan vaatama ka. Aga neil kes varem pole käinud ajame hamba verele 😉 ja meenutame mäluvärskenduseks ühte vana turniiri. Tookord pikalt aega uudistamiseks ei olnud aga ühtteist ikka nägi. Rahvast oli tookord isegi üsna palju ja sepikoda töötas. Võitlejad said kohe operatiivselt sepa juures oma relvi või turvist parandada 😉
Piilusime natuke mõõgavõitlust.
Massilahingust ka paar pilti ja juba pidingi jalga laskma. Nüüd hakkas aeg sinnasamusesse toksima väga usinalt. Polnud isegi aega minna vaadata mis majas tehakse, aga ju seal õpitoad ja laat oli nagu ikka see asi välja kujunenud on.
