-
Mõtlemisainet meie kiires tarbimisühiskonnas..
Leidsin lõustaraamatust kellegi väga asjaliku ja huvitava mõttetera… Nii asjakohane iva, et ei saanud kohe kopeerimata ja mõtetega täiendamata jätta… Palun vabandust autorilt kaaperduse eest 😉
Mida saab mees pakkuda naisele…..? Jõudu, ustavust, austust, toetust, kaitset. Iga naine intuitiivselt tahab olla tugeva ja teadliku mehe kaitse all. Teada, et teda keegi ei peta ega valeta, keegi ei solva, pole vägivaldne ja ta on alati kaitstud. Naine ilma mehe kaitseta ise muutub rüütliks ja sõdalaseks, peab olema tugev, ta hakkab võitlema maailmaga, kaitsma ennast ja lapsi, töötama, raha teenima ja iga päevaga eraldub oma naiselikkusest ja naise loodusest.
Tugeva mehe kõrval naine saab lõõgastuda ja rahuneda. Ta teab, et ta on võimsa seina taga, mis kaitseb teda kõikidest ebameeldivustest ja peamine, et mees kaitseb teda tema enda emotsioonide eest, mis ei lase mõistusel olla rahus. Kui mees pakub naisele ustavust ja kaitse tunnet, tema naiselikus puhkeb õitsema, naine muutub ilusaks, ta on rahuldatud ja õnnelik. Mees pole lihtsalt talle mees vaid tema ainus kangelane.
Tugev mees pole see kellel on musklid vaid see kes hoolitseb ja hoiab oma naist. Ta omab tarkust, mitte kunagi võidelda naisega. Naine jääb katsetama mehe jõudu ja loob temale ülesandeid, vaatab kuidas ta saab hakkama, selline on naise loodus. Kui naine näeb, et meest saab usaldada, kui tema sammud naise suhtes on ilusad, naine rahuneb ja siis mees saab veel rohkem boonuseid naise käest. Naine täidab oma meest energiaga. Mees saab selliseks millisena näeb teda naine. Kui naine näeb oma mehes hiilgust, ta saab selliseks. See on naise jõu saladus. Esialgu naine katsetab oma mehe liidri omadusi ja pärast täidab teda armastusega ja sisemise jõuga.
Seda lugedes tekkis hulk mõtteid inimsoo kohta….
MIKS HEADE JUUREST SIISKI ÄRA JALUTATAKSE….
KAS PÄRAST MÕISTETAKSE, ET KAOTATI PARIM….Meie kiires tarbimisühiskonnas on isegi suhted muutunud empaatiata tarbimisharjumuseks… Nagu saiapood… täna ostan värske – homseks kuivanud… Sitta kah, lähen toon uue… Lihtsam on käega lüüa kui proovida midagi lahendada, eriti veel siis kui kõrval on omastarust “tark” sõbranna/sõber oma soovitustega kõik persse saata süvenemata asjasse… Vastutus, empaatia…. misasjad need veel on?? Huvitav kuhu sellega välja tahetakse jõuda… Võibolla ei tahetagi kuhugi jõuda, on lihtsalt mingi huvitav mäng rutiini ja igavuse peletamiseks…
Suhe on nagu rallisõit, täis adrekat ja põnevust… aga nii juht kui kaardilugeja peavad tasemel olema…. muidu käib sõit mööda kive-kände-kraave. Et saavutada taset tuleb palju koos harjutada, mitte peale esimest kraavi panekut hakata üksteist süüdistama oskamatuses ja käega lüüa. Keegi meist ei ole suhtes nii piisavalt tark, et võiks uksi paugutada ja teisele näpuga näidata….
Siit mõtlemisainet…..
Head on igavad…. leides hea mõtled, et äkki leian veel parema, otsitakse põnevust ja sellega kaotatakse see kes oli hea…. Ilmselt tuleb vahel olla paha, et mõistetaks kui hea olid….
Ega ilmaasjata pole ütlus, et ennem aru ei saada, mis su elus hea kui selle kaotadVõi on see õppetund mõlemale…. arusaamine, et see oligi tegelikult hea tuleb alles hiljem… Kuid kaotatut tagasi ei saa… Tuleb hinnata seda mis sul on, mitte raisata seda tuimalt vasakule ja paremale
Oska olla hea ja oska head näha…. tuleb vaid seda tahta… need oskused vajavad pingutamist, ajaga tuleb kogemus. Kui hoolid inimesest siis püüad ka rohkem…. see on omamoodi stiimul.Või on liiga hea ja aetakse ära hea juurest…. alles hiljem mõistes, et see oli tegelikult hea ja nüüd on endal head vähem….
Või on vale arusaamine…. Mees vajab naist mitte koduabilist ja naine vajab meest mitte mökut kes tuleb töölt, pistab pannilt jahtunud toitu õltsi kõrvale ja viskab ennast teleka ette diivanile jalkat vaatama…
Või ei olda endas kindel… jalutatakse nagu Nipernaadi otsides vaheldust… alati on seal parem kus kohustused ei koorma… lootuses, et veerevale kivile sammal ei kasva…. aga hall argipäev tabab sind igalpool.
Kas tõesti karjäär ja ülemuse soe käepigistus orjatöö eest on rohkem väärt kui üks hea suhe….
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Türgi trip. kojuuuu
Ja saigi meie seekordne seikluslik trip läbi. Hommikul 4.30 Lennujaama ja kojulend, Starti oodates oli hea vaadata kuidas transamehed lennukist kohvreid kärru loopisid nagu puid 😀 😀 Siin ei imest üldse miks kohvrid katki 😀 😀
Mõned pildid ka õhust. Siin on näha kuidas ilm teel muutub päikesepaistest lauspilve ja tagasi 😀
Siin juba kodu paistab, natuke veel ja ongi selleks korraks kõik 😀
-
Türgi trip. Maa ja taeva vahel… Parasailing
Nii Kuna seda lõbu sai mitu päeva oodatud siis tuli see nüüd ka kuidagi ära teha. Krt lombakana vist üsna keeruline aga pole hullu. Päevane õhulend ei saa ometi nüüd segada tsilli 😀 😀 Komberdasin koos poistega kuidagi randa ja küsisime kas saab. Öeldi, et saab ja kohe, seekord noorem isegi julges kaasa tulla aga vanem pani pidurit. Huvitav, et muidu kõva tellingumees ja turnib igal pool aga siin kardab krt 😀 😀 Egas midagi kobisime kaatrile ja tuld. Päris äge teema on, traksid pannakse jalga mille peal istud puri on kaartil vintsiga kinni. Nendesamade traksidega pannakse viuh purje külge kinni ja siis lastakse vintsiga kaatrist lendu. Asi käib suht kuiva jalaga nii start kui maandumine. Meie variant oli üksteise taga paaris olla aga teistel on siin ka variant kus saab kõrvuti olla. 15 mintsa lendu kahekesi maksis 80$ tegelikult päris kirves lõbu.
Päris äge kogemus oli ja vaade ka päris vägev. Kuigi siin peaks saama üles 300 meetri peale siis seda väga ei usu. See lipuga mägi on 318 meetrit seega peaks suht samal tasapinnal olema aga visuaalselt küll ei ole nii kõrgel kui ülevalt horisonti vaadata.
Tegin ülevalt paar pilti kah, vaade väga ok. Kahju, et siin lahel toimus ja nii lühikest aega, oleks tahtnud sealt pildil paistvast mäenukist mööda lennata. Lõpuks kui aeg täis tõmmati meid vintsiga kaatrile tagasi. Peale meid läks miski leedu tips lendama siis juhtus väike närvikõdi ka. Kaater suri välja kui puri üsna madalal oli 😀 😀 asssaaa kui ruttu vennike kaatri uuesti käima sai 😀 😀 Kusjuures päris äge lend ja soovitan igaljuhul teravate elamuste saamiseks seda proovida huvilistel. Mulle meeldis ja ükskord tahaks seda mäest hüppamist ka proovida aga seekord ikka langevarjuga 😀 😀
-
Pesakastid vol.2
Sai vähe varusi täiendatud peaskastide materjali näol. Kui tahad soovituslike mõõtude järgi peaskaste teha siis sobilikku materjali peab otsima tikutulega. Saekaatreid meil nagu putru aga tuleb välja, et pesakasti materjal on mittestandartne 😀 😀 Kui tahad pead laskma teenusena lõigata, kusjuures seda igalpool ei tehta. Vaja ju paar lauda ainult aga saekaatrimehed ei võta sind alla tihu jutulegi mitte nagu elu näitab. Ühest pisikesest saekaatrist ainult olen saanud nii, et vennike tegi mulle ootetööna paar sobivat lauda ja täiesti mõistliku hinnaga. Seda ka tänu sellele, et kohapeal oli paar sobivas laiuses praakprussi mida kannatas lauaks saagida 😀 😀 Ega midagi muud üle ei jää kui peab sõprade, tuttavate, sugulaste-mugulaste vanad seisma jäänud lauavirnad läbi kammima 😉 😉 Sealt veel leiab ühtteist sobilikku.
Seekord läks õnneks ja sai paar sobilikku lauda virnast kätte. Kohe saagisin pesakastide jaoks tükkideks ka. Nüüd on 25 kuldnoka pesakasti materjal olemas. Vastavalt kliendi soovile on neid võimalik saada kas “legona” või juba paigaldusvalmis pesakastina 😉 “Legos” on kõik vajalik materjal kokkupanekuks olemas, vajad kokkupanekuks ainult kruvikat või akutrelli. Kellelle või miks pesakaste vaja on võib lugeda siit ja siit
-
Türgi trip. Lennuharjutused…
Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks….
Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.
Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀
-
Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga
Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.
Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.
Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.
Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.
Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.
Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.
Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀
Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.
Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.
Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.
