-
Söögitegemise katsetused
Ega mulle eriti süüa teha ei meeldi, aga vahel kui tuleb tuhin peale siis pigem katsetan midagi uut. Ei viitsi nüridalt pliidi ääres passida. Kõikvõimalikud kastmed ja muud maitsestamiseks mõeldud plastmass lisandid jäävad minust poodi, milleks tappa toidu ehedat maitset nii nagu tänapäeval kombeks on. Sai kunagi proovitud Täkupoisis paljukiidetud rohumaa lihaveise pihvi. Võtsin ampsu ja kohe tekkis küsimus kus siin pihvis liha on? See lihtsalt koosnes kõikvõimalikest maitseainetest millele oli võibolla lisatud näpuotsaga liha. Sellise pihvi õige nimetus peaks olema hoopis lihalõhnaline maitseainepihv. Igatahes minust jäi ta söömata. Kõige paremad maitsed saab kätte juba sajandeid tegelikult ainult pipra ja soolaga.
Mõnda aega tagasi sai lihtsalt prooviks katsetatud tänapäeva moodsas kinnise kambriga suitsuahjus suitsetamiseks laastu asemel õunapuulauda. No ei viitsi koguaeg kuskilt sobilikku laastu otsida mis raketikiirusel ära põleb. Õunapuulaud tundus päris hea lahendus olema. Laud annab ise suitsu ja on samas ka resti asemel. Pole muret, et midagi kukub läbi resti või jääb resti külge kinni. Ja kusjuures laud korduvkasutatav ikka päris mitmeid kordi. Nüüd ainult lauda kasutangi, hea mugav ja ega raisku lähe ka saagimise jääkprodukt laastu näol 😉
Nüüd siis päris pikalt katsetatud lauda nii kala kui liha suitsetamiseks ja mitte ainult 😉 Katsetatud sai ka kukeseeni suitsetada. Nendega muidugi veidi pusimist ja peab laskma parajalt krõbedaks, siis näpuga soola peale ja võib krõbistada kartulikrõpsude asemel 😀 😀
Lauaga on hea see, et võid kõik riiulid erinevaid asju täis panna, kartmata, et vedelikud üksteisele peale tilguvad ja maitseid rikuvad. Nii saab korraga teha praadi ja magustoitu
Mingil hetkel mõtlesin, et äkki saab suitsuliha õunapuulauda kasutades ka grillis teha. Muidugi ega hing ei anna rahu ennem kui ei proovi 😉 Ja mis selgus? Saab täitsa edukalt ka grillis teha suitsetatud asju. Kusjuures isegi veidi väiksema pusimisega kui suitsuahjus. Ainuke häda on see, et laud kestab veidi vähem kui suitsuahjus. Aga pole häda, neid õunapuulaudu on mul ikka varuga 😉 Jätkub nii omale kui ka sõpradele. Ükspäev teen kirsilaudadega ka katsetusi 😉 Ja ehk panen poodi müüki ka.
-
Rõika klaasivabrik – veski
Nüüd kui puud veidi raagus otsustasime möödaminnes uuesti üle vaadata Rõika klaasivabriku, või siis hoopis veski. Nüüd kui loodus veidi hõredam näeb mida padrik endas peidab 😉 Tegelikult on Rõika erinevatel aegadel olnud nii klaasivabrik kus valmisid maailmakuulsad peeglid kui ka vesiveski. Peeglituru äralangemise ja Eesti iseseisvumise järel kohandati peeglitehas ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks. Nõuka ajal kohandati veski vee asemel töötama elektri jõul, seetõttu juhiti vesi Rõika veskist kõrvale. Viljaveski tegutses kuni 2002 aastani. Rõika ajaloost olen pikemalt kirjutanud siin. Nüüd kui puud raagus paistab võsast veel hulgaliselt lagunenud hooneid, nii mõneski on veel näha suuri ülekandevõlle. Kahju, et omanik laseb sellisel huvitaval asjal lihtsalt laguneda. Õnneks on veskihoone ehitismälestise registris, ehk saab kunagi veel asja sellest hoonest.
Kui eelmine kord oli rohi kulmudeni ja ei viitsinud seal sees kuivatini ukerdada, siis seekord oli loodus oma töö teinud ja sai normaalselt kuivatile ligi. Muidugi erinevalt veskist kus on kogu sisustus tänapäevalgi sees ei ole kuivatist järgi midagi peale lagunenud hoone. Ainuke põnev asi mis selles lagunenud kuivatis oli ei tahtnud kahjuks kohe kuidagi pildile jääda 😉 Nimelt on siin varjupaiga leidnud hiigelsuur ökula.
Väike video pilvepiirilt ka 😉
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Metallristid ja nimeplaadid
Igal hooajal on midagi sellist mis meelde jääb. Kui muidu taastad kliendile kuskilt ristihunnikust leitud vana risti või siis platsil ümberkukkunud risti. Otsid vanadest ristihunnikutest ka mingid puuduvad detailid ja klapitad kokku. Eelmisel aastal oli üks selline kokku klapitamine päris paras pähkel, kuna platsile oli vaja 2 enamvähem sarnast raudristi. Juppide leidmine polegi niisama lihtne, vaatad küll, et samasugune rist aga kui detaile klapitama hakkad siis ikkagi ei sobi kokku. Kui lõpuks leiadki enamvähem kõik detailid siis on juba lihtsam, lõikad katkised tükid välja ja keevitad uued asemele, siis liivaprits ja värvimine. Siis hakkab uus peavalu 😉 kuskilt kivihunnikust tuleb leida sobiv aluskivi, augud puurida ja kalmistul kogu kaadervärk paika panna.
Seekord oli kliendi soov täispaketina teha kogu hauaplatsi korrastus koos raudristi paigaldusega. Sobilik raudrist oli juba valmis vaadatud ja kalmistult leitud ka nimeplaadi näidis milline võiks uus plaat välja näha. Egas midagi, nimeplaadist mõõdud ja paar pilti, rist kaenlasse ning töökotta. Ajasime risti sirgeks, keevitasime külge puuduvad detailid. Siis liivapritsiga rooste maha ja uus värv selga. Tegime vana plaadi kujunduse järgi roostevabast terasest uue nimeplaadi ja valmis ta saigi.
Sellel aastal on tulnud teha päris palju metallist nimeplaate kalmistutele. Nii ristidele kinnitamiseks kui ka kividele kleepimiseks. Alternatiivina pidevalt määrduva hauaplaadi asemele saab teha ka metallist hauaplaadi, seda saab meilt tellida näiteks vanale plaadile peale kleepimiseks. Hea mugav asi, kujunduseks saab disainida mida iganes. Mis peamine, see ei määrdu nii ruttu kui kivi ja tekst ei kulu ära. Võrreldes kiviraiega on metallist nimeplaadid sageli soodsam lahendus, eriti kui soovitakse lisada infot olemasolevale hauakivile. Kellel huvi siis siit saab tellida nii nimeplaate kui ka muid lasergraveeringu töid.
-
Peeter Suure Merekindluse Pääsküla rooduvarjend nr.1
Sai mõnda aega tagasi sportlikust huvist laternamatka seltskonnaga käidud Pääsküla avastamas. Pole midagi öelda, matkajuht oli Pääsküla ajaloo omale enamvähem selgeks teinud ja oskas üsna pädevalt rääkida. Ma tavaliselt olen harjunud selliseid kohti ise avastama aga tänapäeval on see nii mõneski kohas probleemne. Lihtsalt tuimalt on uksed ette pandud ja sisse saad ainult ekskursiooniga. Muidugi mõnes kohas väidetavalt kaitstakse ka mingitele ulmeprojektidele viidates olematuid nahkhiiri jne. Mind alati hämmastab nende ulmeprojektide juures mingi hull paanika millest ilmselt ei saa projektide aretajad ise ka aru. Näiteks Humalas käib omastarust hull nahkhiirte kaitsmine. Kunagi kui need käigud lahti olid ei näinud seal kunagi mingeid külastajate horde. Militaarrajatised on siiski veidi spetsiifilisemale seltskonnale huvipakkuvad objektid ja seal suva vennad kummikutega ei luusi. Ühel hetkel ärgati, et oi seal talvitub paar nahkhiirt, paneme kogu teema kinni 😀 😀 ja jube probleem on kui sealt keegi omaette vaikselt läbi jalutab. Aga samas kui käid klotsi välja, siis mingi paarikümneliikmeline seltskond taskulampidega vehkides ei häiri ühtki nahkhiirt. Kus asja loogika on? Aga eks meie Banaanias puudub juba ammu igasugune loogika.
Ega mind selle matka juures muu eriti ei huvitanudki kui see rooduvarjend nr 1 kuhu niisama sisse ei saa. Muidugi kohe alguses pean ütlema, et tegelikult on asi natuke petukaup. Varjend on ammu juba kivipurustist läbi lastud ja seda tegelikkuses enam ei eksisteeri. Luusida saab ainult tunnelis mis ei erine muudest rooduvarjendite vahelistest tunnelitest mitte millegiga. Marsid trepist alla ja siis on paarsada meetrit paasi raiutud tunnelit. Muidugi siin on ka üks ülemine ruum kuhu saab turnida aga puhtaks sealjuures ei jää 😉
Muidu tunnel nagu tunnel ikka, kohati näeb laes isegi elektrijuhtmete isolaatoreid ja mõned seinad on miskipärast tellistest laotud. Mind huvitaks miks nii ja mis nende taga tegelikult on. Tunnelites tühjalt kohalt selliseid seinu ei laotud. Asju tehakse ikka millegi varjamiseks.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
