-
Metsas luusimas.
Sai vähe metsas tuuldumas käidud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris äge kiviaiake oli ühes kohas keset metsa, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras aeg üle pika aja oma fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Allika Sulps 2025
Ei viitsinud ilusa ilmaga kodus passida ja käisin sellelgi aastal möödaminnes juba traditsiooniks saanud kogukonnaüritust piilumas. Seekord oli ilmataat veidi lahkem kui muidu ja lisaks külmale oli veidi lund ka puistanud 😉 Nagu ikka said soovijad sauna ja jääauku nautida. Ja kui muidu saab tünni või korvi Avinurmes siis siinselgi üritusel polnud tünn võõras teema 😉 Neid oli lausa mitu.
Kelle kõht oli suurest saunatamisest tühjaks läinud sai kohvikus imemaitsvaid koduseid küpsetisi maitsta.
Väike droonivideo üritusest
-
Renoveerimistööd
Kohe on algamas uus hooaeg kalmistutel, panen siia mõned näited sellest kui eelarve ei luba ehitada uut piiret siis on võimalus ka odavamalt läbi ajada. Mõnikord saab vanadest platsidest üsna lihtsalt asja, aga see ei ole reegel. Pole vaja midagi ehitada, lihtsalt pesed survepesuriga puhtaks ja asendad vana liiva või kruusa uuega. Muidugi vahel tuleb mingeid pisidetaile lisada kas mingi vaasi, peenrapiirde või uue hauaplaadi näol.
Mõnikord tuleb ette ka tormi tagajärgede likvideerimist. Kui ikka torm puu ära murrab ja juurikad platsi segi keeravad katsume selle tellija rahalisi võimalusi arvestades normaalseks tagasi saada. Vahel kahjuks seetõttu ongi selline poolik projekt, kus palutakse ainult pealt korda teha, suuremaks korrastuseks pole lihtsalt võimalusi.
Aluskattest olen varasemalt juba lausa eraldi kirjutanud, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema, olevat keegi kunagi kuskil öelnud. Nagu piltidelt on näha kasvab see probleemideta läbi ja mitte alt üles, vaid ikka ülevalt alla. Seega kas sa selle aluskatte paned või ei, rohi kasvab ikka.
Panin siia ühe pildi ka sellest paljukiidetud Ars Betoon vaasist, info järgi peaks see olema spetsiaalsest külmakindlast ja vastupidavast betoonist olema. Võibolla, et ongi aga vastupidavuse osas on asi küsitav. Selliseid lagunenud vaase näeb üsnagi palju kalmistutel. Ja teine häda on nende vaasidega see pinnakattena peale liimitud puru määrdub üsna ruttu aga puhastamist see ei kannata. isegi pehmema harjaga pestes tuleb see liimitud kiht maha.
Ja uus nuhtlus Hispaania teetigude näol on jõudnud ka kalmistutele, nii mõnelgi kalmistul on juba välja pandud nende korjamiseks vastavad nõud.
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Kunda hüdroelektrijaam ja tsemenditehas
Ükspäev oli Kundas paar kiiret asjaajamist. Kui juba seal siis tuleb ikka kohalikke vaatamisväärsusi ka vaadata. Kuna aeg oli suht piiratud siis jõudsin pilgu visata ainult Kunda vanale hüdroelektrijaamale ja tsemenditehasele. Aga nagu kunagi sai lubatud kirjutan sellest kohakesest veidi pikemalt. Kunda vana hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Uute seadmete kasutuselevõtuga oli vaja suurendada ka jõumasinate võimsust. Hüdroelektrijaam oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid vee jõul töötavaid ettevõtteid. Tegemist oli Baltikumi esimese spetsiaalselt elektrijaamaks ehitatud hoonega.
Hüdroelektrijaama kompleks kui omaaegne tehnika suursaavutus ongi väärtuslik eelkõige tehnikaajaloo seisukohast ja on üks kolmest riikliku kaitse all olevast Eesti hüdroelektrijaamast. Hüdroelektrijaamas võeti kasutusele vahelduvvoolu tootev Francis-tüüpi 260-hobujõuline turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kaht Siemens-Halske alalisvoolugeneraatorit (kumbki 105 kW, 650 V). Elektriseadmed olid valmistatud Šveitsis, turbiin Riias. Lisaks tsemendivabriku vajaduste katmisele andis elektrijaam õhuliini kaudu voolu ka sadamakraanale ja Lontova asumile. Kahju, et tänapäeval on seda väntsutatud käest kätte, taastatud, siis jälle maha jäetud.
Kiire pilk ka vana tsemenditehase varemetesse… Legend räägib, et Kunda mõisnik John Girard de Soucanton avastas möödunud sajandi keskel oma valdustest heleda värvusega pinnase, milles paruni tark sõber oli ära tundnud tsemendi toormaterjali mergli. Kuna siin leidus ka sinisavi, soovitas sõber rajada tsemenditehase. Nii sai alguse tsemenditööstus Eestis. 1870. aastal moodustati 90 000-rublase põhikapitaliga osaühing ning valiti välja ka tehase asukoht Kunda jõe kaldal.
Peatselt kerkisid esimesed põletusahjud ja tsemendiveskid. 1871. aasta sügisel alustati tööd katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. 1890. aastal moodustas aga ligi 500 töölisega Kunda tehase 19 000 tonnine toodang 10% kogu Venemaa tsemenditoodangust. Kvaliteetset Kunda tsementi veeti Peterburi ja Moskvasse. Kohapealsetest tarvitajatest olid olulisemad Kreenholmi Manufaktuuri, Tallinna ja Tartu ehitajad. Venemaa kasvanud nõudlus tingis 1898. ja 1911. aastal veel kahe tsemenditehase rajamise Kundasse. 1913. aastaks töötas Kunda kolmes tehases kokku üle 700 töölise ja toodeti üle 100 000 tonni tsementi. Kunda tehastel oli uuenduslik roll kogu Venemaa tsemenditööstuses.
Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi praegugi. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks. Mingil ajal ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. Vot sellised ägedad asjad on Kundas. Nende mastaapsust on raske kirjeldada… neid peab nägema. Igaljuhul soovitan neid vaatamas käia.
-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast. Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Siin lehel olev droonivideo Kiviloo linnusest ei ole sugugi linnus. vaid tegu on õige mitusada meetrit eemal olevate suvaliste mõisaaegsete hoonete varemetega
