-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
-
Urvaste kirik pilvepiirilt
Lõunaosariikides asjatades sai pilvepiirilt üle vaadatud Urvaste kirik. Kiriku täpne ehitusaeg pole teada, aga kirjalike allikate põhjal oli ta 1413 juba olemas. Räägitakse, et Urvaste kirik on Eesti ainus basiilika tüüpi maakirik. Erinevate allikate põhjal on palju eriarvamusi, võta sa nüüd kinni mis õige on. Osad räägivad, et kirik ehitati juba algselt basiilikana, teised arvavad, et basiilikaks ehitati kirik alles hilisemate ümberehituste käigus. Sellegi poolest on huvitav miks sellisesse kohta ehitati basiilika. Oletatavasti võis Urvaste olla ehituse ajal tähtis keskus poliitilises või halduslikus mõttes. Muidugi vaatasime lähemalt üle ka kikka kiriku tornis. Oli teine ikka päris korralikult täis lastud 😀 😀
Iseenesest paikneb kirik kõrgel künkal mis sobiks hästi näiteks muistsele linnusele või pühapaigale, aga see on minu isiklik arvamus. Ja samas kui vaadata kiriku müüride massiivsust, siis miks mitte arvata, et tegemist oli kunagi kindluskirikuga. Seekord muidugi kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud aga eks ükspäev teeme selle ka ära 😉
Väike video pilvepiirilt
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Lagedi rippsillad
Vähemalt kümmekond aastat kestnud muinasjutt Lagedi uuest rippsillast sai lõpuks teoks. Selle puhul vaatasin pilvepiirilt üle mõlemad küla keskel olevad rippsillad. Muideks Lagedi on ilmselt Eesti ainuke alevik kus on nüüd koguni kolm rippsilda 😀 😀 Eks ma ükspäev katsun selle kolmanda ka üle lennata.
Vana rippsilla asemel oli kunagi esimese vabariigi aegne puusild, mis erinevate allikate põhjal II MS ajal kaks korda õhku lasti. Teiste allikate põhjal üritasid sibulad Tallinna peale minnes sellest tankiga üle sõita, aga see olevat läbi silla kukkunud. Seejärel olla kõik teised tankid silla kõrvalt koolmekohast läbi sõitnud. Eks see sild taastati mingil hetkel ja toimis kuni 1960 aastani. Siis sai valmis paarsada meetrit allavoolu ehitatud uus maanteesild ja vana puitsild lammutati. Puidust sillapostide jäänused on isegi praegu veel kohati märgata.
Aga seoses vana silla lammutusega läks laste koolitee pikemaks ja ka ohtlikumaks, tuli ju käia piki maantee äärt. Tol ajal veel kergliiklusteid ei tuntud 😉 Aga eks laiskus teeb leidlikuks ja vana puitsilla kohale ehitasid inimesed kividest tammi. Seda tammi tuli küll igal kevadel natuke kohendada, sest jääminek tegi oma töö. Ja tegelikult valdav osa inimesi ja koolilapsi käisid mööda seda tammi üle jõe 😉 Ainult suurvee ajal ei saanud sealt kuiva jalaga üle 😉 Kusjuures 70-80-ndtel oli sealsamas vana silla juures täiesti arvestatav ujumiskoht ja väike rannake. Vesi polnud küll sügav, ainult nii umbes meetri jagu normaalse veetaseme puhul, mis täpselt paras lastel hullata. Suurvee ajal võis vabalt seal vett olla 2 – 2,5 meetri jagu.
Vana silla asemele rippsilla tegemise asju hakkas ajama tolleaegne koolidirektor Sven-Allan Sagris. Kaua sa ikka vaatad märgade jalatsite või pükstega kooli tulnud lapsi 😉 Seoses Sagrisega tuleb meelde üks huvitav lugu kooliajast. Ei mäleta muidugi mitmendas klassis ma olin, aga igatahes oli ajaloo tund ja teemaks oli Eesti ajalugu. Mingil hetkel marssis ta klassi uksele, vaatas välja ja keeras ukse lukku. Läks kaardikappi ja otsis sealt kaartide vahelt välja EW kaardi ja näitas selle peal meile Eesti piire sosinal. Pärast peitis kaardi kappi tagasi ja palus meil sellest kaardist mitte kellelegi rääkida. Vana kes tolle aja kombe kohaselt oli pealt üsna punane aga sisemuselt tegelikult natuke teist värvi.
Nii saigi Lagedi 7.05.1984 jalakäijate rippsilla. Sild küll ühendas küla ja tegi kõvasti jalavaeva vähemaks aga hilisemalt tõi ka parasjagu peavalu. Vene ajal kui oli mentaliteet “vsjo naša” polnud probleemi. Aga kui uue vabariigi ajal tuli suur maade tagastuse tuhin unustati ära, et seal on päris oluline sild inimestele ja nii tagastatigi maatükk endisele omanikule ilma, et oleks seatud sillale avalik kasutus, servituut või hoopis jätta see tükk riigimaaks.
Aastate möödudes tekkis uus ja päris huvitav olukord. Sild vajas parandust, oleks nagu valla oma aga asub poolenisti eramaal 😀 😀 eramaal ju parandada ei saa. Et siin nüüd omanikuga kokkuleppele saada rahumeelselt, üritas vald korduvalt mütsiga vehkida ja kõvatada. Ja nii hakatigi ametnike poolt muinasjuttu vestma müütilisest uuest rippsillast kuskil kooli juures. Võin küll veidi eksida, aga minu teada on see jutt käinud vahelduva eduga üle 10 aasta. Ja ilmselt kestaks veelgi kui omandisuhte ja valla omavoli tülisse poleks jõuliselt sekkunud meedia. Ja nagu imeväel sai lahendatud vana silla saaga ning ka uue ehituseks löödi kopp maasse 😀 😀
Väike droonivideo vanast rippsillast on siin.
Uus rippsild saab kohe-kohe kooli juures valmis ja see teeb nüüd kõvasti otsemaks uue elurajooni ning raudteejaama vahelise ühenduse.
Väike droonivideo kohe valmivast sillast on siin. Ootame kuni seal on lippudega ära vehitud, kummis rind valusaks taotud hüüdlause “Ära tegime” tuhinas ja medalid välja jagatud, siis teeme uue video.
-
Tõrva – Jõgeveste
Käisime ajaviiteks testimas Tõrva veemõnulat, ega midagi erilist ei ole. Nagu külasaun ikka 😉 sooja saab ja vette ka. Hulle rahvamasse ka polnud. Kokkuvõtteks, kui ootad Viimsi SPA taolisi atraktsioone siis ära sinna mine. Kui tahad lihtsalt ajaviiteks tiksuda siis mine. Peale ligunemist mõtlesime kuskil keha kinnitada aga nagu lõuna poolses Eestis tavaks, unusta ära, et õhtupoolikul midagi kuskilt saad. Kõik kohad kinni. Siin on küll muidu päris hea söögikoht “Läti Saatkond” aga seal ei kannata väga süüa. Tallinnas Viru tänaval saab ka soodsamalt kui seal, oleneb muidugi sellest ka mida ostad. Rämpstoitu saab mõistliku hinnaga, aga ma eelistan siiski päristoitu. Vaatasime siis niisama ringi mis siin keskväljaku ümbruses on. Üks põnev asi on muidugi vana alajaama hoone, huvitav mis seal tänapäeval on…
Siinsamas on ka tõrvaahju laadne sümbolehitis nagu nad seda ise nimetavad 😉 Muidugi sealsetelt astmetel avaneb ilus vaade veskijärvele kus on ujuvad saarekesed lilledega. Kui tiir peal kimasime kodupoole.
Möödaminnes põikasime Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Seal juures ja sees varasemalt sada korda käinud ja sellest pikemalt kirjutatud siin. Seekord mõtlesin, et parklast kaugemale ei lähe, teen lihtsalt drooniga paar taevapilti ja video.
Ja mida ma taevast näen… ei usu oma silmi 😀 😀 Pidin ikka kohale lonkima ja käega katsuma kas on tõsi. Kui igal pool on mingis hirmsas eneseväljenduse paanikahoos punamonumentidele kang sisse löödud, siis siin on see millegipärast täitsa puutumata. Huvitav kuidas see märkamata on jäänud 😉
-
Peetri mõis
Sai üle vaadatud veel üks huvitav kohake, millest polnud varem eriti midagi kuulnudki. Kui sa satud kunagi Viljandist pisut lõuna poole seiklema, siis tea – Turva küla metsades peidab end midagi väga erilist. See pole mingi lagunenud kummitusloss ega tavapärane mõisakompleks, vaid hoopis elegantne majake mis meenutab pigem stiilset jahilossi. Peetri mõisa lasi ehitada tolleaegne Heimtali mõisa omanik von Sivers, mees, kes soovis midagi moodsamat, võib-olla isegi isiklikumat kui traditsiooniline mõisahäärber. Tulemuseks oli stiilne juugendvilla keset Eestimaa loodust.
Kusjuures mõis ise on vägagi hiline ehitis mis valmis 1912 aastal. Kui nüüd seda nimetada saksa keeles siis on nimeks Peterhof 😀 😀 Tänapäeval on mõis eravalduses ning on kohandatud modernseks, ent maitsekaks puhkekohaks. Mõis pakub majutust, sauna, basseini ja kogu seda rahu, mida su hing võib igatseda, kui oled linnamürast väsinud.
Kõrvalmajas on saun, sisebassein, majutus jne. Õues saab tiksuda terrassil või tiigi kaldal. isegi laste mänguväljak on olemas. Ühesõnaga hea privaatne kohake puhkamiseks
Vaade pilvepiirilt sellele põnevale kohakesele
