-
Türgi blogi. Lillakassinine põõsas
Paar päeva tagasi hakkas üks uus põõsas õitsema. Õiekobarad on lillakassinised, kaugelt vaadates meenutab vägagi sirelit. Eestis hakkasid ka sirelid õitsema, ma tean, FB on pilte täis. Meil siin on siis selle aseaine. Ainult sirelilõhna ei ole. Siin maal on teised lõhnad.
Kes teab, millega on tegu, andke märku. Mind häirib, kui ma taimede nimesid ei tea 😀
-
Türgi blogi. Kohver
Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.
Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…
Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 🙂 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)
Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.
Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.
Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!
Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.
Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.
Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.
Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.
Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..
-
Türgi blogi. Hommikune transfeer
Hommikune lennujaama transfeer, start kell 05:40 kontori juurest. Vaja üks vahetus viia ja uued tuua. Hommikuste Smartlynxi lendudega on lihtne, pole liialt palju passimist lennujaamas, ainult tunnike-poolteist jääb väljumise ja saabumise vahele. Transferman Tatjana on juba kontoris ootamas, tema tuleb ka minuga lennujaama. Buss saabub õigeaegselt, bussijuhid siin üldiselt kella tunnevad, sellega probleem pole. Tekriovat pole, üks mure vähem.
Sõidame Kirišisse, oleme varem kohal, aga turistid ka juba tulevad. Vanemad inimesed tulevad alati varuga varem. Järgmine peatus Kemeris, sama lugu kordub. Inimesed on varem valmis ja meie tulles rüüpavad kiiruga kohvi lõpuni. Oleme graafikust ees, ega ma kedagi tagant sunni, veidi võime hoogu maha võtta küll. Niimoodi hotell hotelli haaval edasi. Club Salimas tuleb bussile vastu vene keelt kõnelev mees, küsib, kas me oleme see 07:10 buss. Nojah, oleme, aga mul on kaks naisterahvast siit, teie buss me pole. Ootame oma kahte naisterahvast. Aegajalt üritan peatada möödaliikuvaid naisterahvaid, hõigates neile tere hommikust! Kui vaatab imelikult, siis pole oma 😀 Bussis istujad tulevad ka välja jalga sirutama ja suitsu tegema. Surnud aeg, ootame. Oleme kõvasti graafikust ees, vara veel helistama ka hakata. Kui kell hakkab lähenema bussi väljumisajale, lähen receptionisse ja palun tuppa helistada. Vaatavad arvutisse – turistid välja registreerinud. Juba? No huvitav… Ega midagi, lappan oma telefoni pisikesel ekraanil meiliga saabunud loendamatuid exceleid kuni leian õige numbri. Helistan. Vastab. Kas te bussi ei tule, me siin ootame? Vastab paar meetrit eemal kõrvalpingilt, jah, ikka, me juba ammu valmis ja ootame bussi…
Istuvad seal kolmekesi, see meesterahvas, kes kohe alguses küsis, kas me oleme see 07:10 buss, ja kaks naist. Meesterahvas tulnud lihtalt saatma…
-
Türgi blogi. Kassid
Kassidega on siin mingi värk. Päriselt pole veel aru saanud, mis värk on, aga kasse on igal pool. Käivad ülbelt ringi nii uhketes hotellides kui muudes mõnusates kohtades. Natuke palju on neid hulkuvateks kassideks nimetada, pigem on nad sellised vabakäigu-kassid 😀 No ja tänaval hulkumas näeb neid ka kõige vähem. Pigem siis juba Hiltoni terrassil või tugitoolis. Kassid igatahes juba oskavad elust mõnu tunda.
-
Türgi blogi. Ving
Pärastlõunane lennujaama transfeer, seekord vaja leedukad Vilniuse lennule viia. Buss on õigel ajal kontori juures, pigem varemgi, võtame suuna Tekirovale. Esimene peatus suur ja uhke Güral Premier. Jõuame pisut varemgi, aga perekond on juba kohvritega vamis ja ootamas. OK, laadime peale. Veel üks inimene vaja ära oodata, üksik meesterahvas. Ootame. Aeg tiksub täis, meest pole. Kõnnin receptionisse, palun helistada tuppa. Ei saa, mees juba välja registreerinud. Hotelli ees pole ühtki ootajat, ega ühtki kohvrit. Leedukate kontakte mul pole, helistada ei saa. Helistan sinna-tänna, uurin, kus saaks turisti kontakti. Ei saa. Soovitus jälgida sisemist protseduuri – kui inimene ei ilmu ja teda on 15 minutit oodatud, siis vormistada paber selle kohta, et ei ilmunud, märkida peale, mis kellast oli kokkulepitud aeg ja kaua ootasin, otsisin või helistasin, kinnituseks võtta hotellist ka allkiri peale. Blankett olemas, tegin ära. Palusin kohvripoistelt allkirja. Ei, nemad ei kirjuta, mingu ma ikka receptioni. Läksin receptioni. Irvitavad näod vaatavad vastu, nemad kuhugi alla ei kirjuta. Nojah, niimoodi siis. Ilmselt pole neile see asi võõras, aga allkirja ei anna. Mul järgmisse hotelli juba 15 minutit hilinetud, vaja edasi tõtata.
Palusin bussijuhil teha allkirja, pildistasin paberi üles ja saatsin kontorisse. Pumaaga on olemas, võib edasi sõita…
Ilmselt oli turist võtnud takso ja otsustanud ilma liigsete väntsutusteta otse lennujaama jõuda. Et võiks ka kuskile teada anda, et asjata ei oodataks… ju polnud oluline.
-
Türgi blogi. Rixos Sungate
Mõni hotell on lihtsalt nii uskumatult suur, et seal liikumiseks on rongi vaja. Rixos Sungate on kindlasti üks sellistest.
Lihtinimene eksib seal lihtalt ära. Üks esimesi kordi kui sinna läksin, ei saanud ma aru, millisest peauksest tuleks hotelli koos saabuvate turistidega siseneda. Õnneks tookord oli mul bussijuht, kes kohalikke olusid tundis ja otsejoones õige ukse juurde sõitis, olgugi, et valed ukse oleks ehk ettepoole jäänud 😀 Mul tõesti vedas. Nagu ma hiljem kogesin, bussijuhiga peab ka vedama 😀
Teinekord läksin, et infokausta lennujaama tagasisõitmise kellaaeg kirjutada, ja ma ei suutnud ma seda kausta kuidagi leida… Küsisin ühest vastuvõtust (neid on seal mitu) ühe töötaja käest abi… ja ta ei teadnud ka mitte midagi 🙁 Hädaga helistasin Tiinale, kes mulle appi tõttas ja läbi pikkade koridoride, treppide ja kaldteede rägastiku õige kohani juhatas. Siin pidi neid receptioneid lausa 7 olema. Ja infokaust on kuskil suure avara koridori pimedas nurgas. Oh, ma ei tea, milleks see kõik hea on 😀 Aga muidu paistab üks ütlemata ilus ja uhke hotell.
-
Türgi blogi. Delfiinidega ujumas
Laupäeva õhtul peale tavapärast tööd oli mul tööplaanis veel õhtune jeebisafari treeninguna. Olin just äsja müünud selle ekskursiooni kahele vanemale prouale, teadmata kas see on neile jõukohane või mitte. Igatahes oleks ju hea teada. Kas või edaspidi. Prouadelt halba tagasisidet küll ei tulnud, aga kes jõuab ka kõige üle kaevelda.
Õhtu saabudes anti teada, et jeebisafari jääb ära, kuna osalejaid pole. Selle asemel saadetakse meid delfiinidega ujuma. No mis mul saab selle vastu olla 🙂
Delfinaariumi buss tuli kontori juurde ilusti järgi ja meie Gretaga istusime peale. Bussis oli juba paar rahvast ees. Kohale jõudes juhatati meid suur basseini äärde istuma. Kõigepealt toimus show. Pealtvaatajaid oli küll natuke vähevõitu mu meelest. Kogu värgendus käis vene keeles, ei mingit tõlget muusse keelde. Nagu muid turiste polekski. Õnneks show ise väga tõlkimist ei vajanudki, merilõvid ja delfiinid hüppasid ja tegid muid trikke.
Pärast showd enamus pealtvaatajatest lahkus, jäid ainult need, kes tahtsid delfiinidega ujuda ka. Peale minu ja Greta oligi veel ainult üks naine väikese lapsega.
Kõigepealt tehti väike instreerimine, kuidas delfiinist tohib ujumise ajal kinni haarata. See muidugi ka vene keeles, hädapärast leiti paar inigliskeelset sõna ka. Greta on leedu reisiesindaja, vene keelt üldse ei jaga ja mul pea ei tahtnud võtta vene keelest inglise keelde tõlkimist. Kuidagi saime hakkama.
Ujumine ise oli fantastiline. Seda ei annagi kirjeldada.
