fbpx
  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Tenerife surnuaed

    26. märts 2022 /

    Nagu juba tavaks saanud, tuleb võõral maal kalmistu ka üle vaadata. Professionaalne kretinism öeldakse vist selle kohta. Ega siis muud, kui googeldame Tenerifel kohaliku surnuaia asukoha välja ja tulebki teha väike paus varvaste merevees leotamisele.

    Hotellile lähim surnuaed paistis asuvat Adejes. Kaart näitas, et kõrvalolev bussipeatus kandis ka kalmistu nime – Cementerio de Adeje, niisiis peaks sinna saama ka bussiga. See jäi esialgu varuvarjandiks. Kuna igapäevane liikumine tuleb kasukus, siis käiku läks variant kand ja varvas.

    Google maps juhatas ilusti kohale ja rist ja kellad ja muu atribuutika ei jätnud kahtlust, et siin see asub.

    Adeje kalmistu sissepääs

    Sissepääsust edasi avanes väike pargimoodi õueala, kus olid pingid. Rahvas istus, ootas midagi või kedagi ja puhkas jalga. Sealt edasi järgmine värav avanes juba surnuaeda.

    Esimene mulje oli, et väga väike. Ümberringi neljas küljes müürid nimede ja plaatidega ja keskel kahel pool kõnniteed väike muruala, kust paistis ka mõned hauaplatsid. Edasi liikudes selgus, et teine samasugune “ruum” on veel. Vahepeal lihtsalt iluvärav.

    Nimede ja plaatidega seinad meenutasid kohati kappe. Mõned olid kinnised, aknaga, mõned lahtised, mõnel lihtsalt plaat peal. Pildid, kaunistused, sümboolika, järelehüüded …

    Ja muidugi lilled. Värsked lõikelilled ja mitte nii värsked lilled. Uhkemad kimbud ja lihtsamad kimbud. Sekka punt praktiliselt igavesi kunstlilli. Sellises kliimas ja kuumuses vaasis lilled kaua vist ei kestagi. Mõned inimesed olid värskete lilledega oma kapikeste juures toimetamas ka. Tagumises seinas olid veekraanid olemas ja ülemisele korrusele ulatumiseks redelid seisid seinte ääres.

    Keskmises osas mõned vanemad erikujulised hauad ja isegi üks sarkofaag.

    Teiselt poolt väravat enne päris tänavale asumist veel üks pargitaoline ala ja siis juba väljapääs. Mõlemas otsas olid sissepääsude juures lahtiolekuajad ja ka hoiatused, et koeraga ei tohi tulla ja maski peab kandma. Nojah, mul polnud seekord kumbagi.

    Selline siis kiire pilk Tenerife surnuaiale. Jälle veidi teistmoodi koht teistmoodi kommetega.

    loe edasi
  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Surnuaias Türgis

    23. okt. 2021 /

    Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.

    Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.

    Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.

    Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.

    Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.

    Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Mingid varemed keset linna

    7. aug. 2019 /

    Qualista beachi kõrval aia taga on mingi tühermaa. Tagapool on näha osaliselt varikatusega kaetud ala ja mingid väljakaevatud müürid, kuid tavaliselt randa minnes või rannast tulles pole olnud mahti sinna pikemalt pilku visata. Ükspäev aga lonkisin niisama linnas, randa ka ei viitsinud minna, liiga palav ja ülerahvastatud ka. Võtsin suuna linna ääre poole ja kõndisin kõndimata teid. Jõudsin välja väikese jõeni ja keerasin jõe kalda äärest minevale väiksemale teele. See viis läbi tagahoovide ja muu kola, kuhu ükski normaalne inimene ei roniks. Aga jõe ääres oli paate ja laevukesi sadamas ja nende juures lokkas putkandus ja muu juurdekuuluv eluolu. Kes oli vedanud kalda peale toolid ja laua, et mõnusalt çayd juua, kes teinud omale mugava varjualuse jne. Jõeäärne teeke tõigi mind lõpuks Qualista taha tühermaale välja. Edasi oli aed ees ja otse mereni ei saanud. Otsisin aiast väljapääasu ja tee tõi mind nende varemete juurest mööda. Tegin paar pilti, aga kuskilt ilmusid mingid mehed, kes pistsid karjuma ja tegid mulle kätega vehkides selgeks, et pilti ei tohi teha. Ma ei saanud küll aru miks, aga ma siis rohkem ei teinud. Huvitav, mis salajane objekt see küll olla võiks? 😮

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Nädal läbi ja ekskursioonile ei saanud

    1. aug. 2019 /

    Aeg on möödunud töö ja puhkamise tähe all nagu ikka. Tiina oli Eestis kuuma eest maapaos (loe: puhkusel), aga jõudis see kuumalaine sinnagi 😀 Me Maxiga tegime siis kordamööda vaheldumisi üks päev lennujaamas ja teine päev infosid. Kõik sai hästi tehtud ja isegi rannas tšillimiseks jäi aega. Rannad on muidugi rahvast täis ja mõni irvhammas oskab seda isegi ära kasutada nagu juuresolevalt pildilt näha.

    H tuli nädalaks Eestist Türki ja sai natuke koos ringi kolatud. Ühel päeval käisime Göynüki kanjonis, teisel tahtsime õhtusel jeebisafaril käia Olümpose mägedes, aga minu treening tühistati jälle ära. See oli siis neljas kord juba, kui ma palun end sellele tuurile saata. Olen neid ekskursioone üsna palju müünud nagu põrsas kotis. Sellepärast arvasin, et võimaldatakse mul see asi ka ise läbi teha, aga ilmselt siis mitte veel seekord. H muidugi sai minna ja ilusaid kohti uudistada. Tagasiside järgi väga paha ei olnud ja tasus käia küll.

    Göynüki kanjonis sai seekord jälle omapäi omas tempos longitud nagu varem Siiliga. Pärast mõtlesime, et oleks võinud seekord selle äkšjonipaketi ka võtta, aga jäi nii.

    Nüüd kui teised puhkusel käinud, peaks nagu minu kord ka tulema, aga ülemused pole kuupäevi ära kinnitanud. Uurisin küll juba välja, millal lennule vabu kohti oleks, aga kes teab, kas nad enam kehtivad. Lubati, et esmaspäeval tuleb mingi tagasiside, seni istun teadmatuses.

    loe edasi