-
Õisu mõis
Sai üle vaadatud veel üks põnev mõisakompleks. Õisu mõisa ajalugu ulatub 16 sajandisse, kuid oma praeguse kuju hakkas see võtma 18 sajandi lõpus. 1744 aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Sieversite valdusesse jäi mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algne mõis oli veidi teise koha peal, praegusele kohale ehitas mõisa Friedrich Wilhelm von Sivers. Tema ajal valmis mõisa uus härrastemaja, suur kõvertall, viljaait ja teenijatemaja. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda ja viinaköök. 1790 läks mõis August Friedrich von Siversi valdusesse, Tema ajal rajati siia tubakavabrik ja ka treimis- ja vasksepakoda. Algselt töödeldi tubakavabrikus Ameerikast sisse toodud tubakat aga üsna pea tehti siia oma tubakaistandus.
1922 aastal tehti mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kool kus õpetati piimatalituse juhatajaid. Käivitati ka õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Väidetavalt ulatus 1926 aastal piimakogus ligi 800 kilogrammini. 1930 loodi siia Eesti kõige moodsam meierei. Koolil on aastakümnete jooksul olnud ka kümneid erinevaid nimetusi kuid põhi õppekava on ikka piimandus. Mingil ajal lisandus õppekavasse ka lihatööstus. 2006 lõpetas kool Õisus tegevuse ja liitus Olustverega. Hetkel on mõis erakätes ja sisse uudistama saab ainult eelneval kokkuleppel.
Kuna meil oli eelnevalt kokku lepitud siis saime giidi saatel sisse ka piiluda 😉 Peauksel on siin päris edev käepide ja sisenedes jääb silma kohe koolikell. Sees käib jõudumööda remont ja ühtteist on juba korrastatud, isegi väike muuseuminurgake on. Mõnes ruumis on nõukaaegse värvi alt välja puhastatud vanad värvikihid. Ja mis te arvate, mis on siin säilinud mõisaaegadest peaaegu ehedana…. Ilmselt ei arva keegi ära 😉 Kappkemmerg, muidugi mitte originaalkasutuses aga alles ikkagi. Tänapäeval hoiab seal koristaja oma moppi 😀 😀
Kuna grupiga on aeg veidi piiratud siis kõiki urkaid läbi kolada ei jõudnud. Aga jõudsin veel üle vaadata päris edeva puukuuri ja jääkeldri. Kusjuures siin on veidi omamoodi jääkelder, kui muidu laotakse jää keskmisse ossa ja ringiratast on siis toiduainete hoiukohad. Aga siin ei saagi ringiratast käia, vahesein on vahel. Ja see on ka huvitav, et jää sisseviimiseks on nö. teine korrus. Seega saab siin keldri silmini jääd täis panna.
Muidugi vaatasin kiiruga mõisakompleksi üle pilvepiirilt ka
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Kalmistutoimetused
Suve jooksul sai nii mõnelgi kalmistul luusitud ja toimetatud ja eks ikka jääb ühtteist põnevat silma. Nii nagu Võnnu kalmistul on ka Osulas veidi omamoodi kabel. Alumine korrus maakivist ja teine korrus puidust, kohe kuidagi ei meenuta kabelit 😉 Huvitav on ka see, et kui enamus kalmistuid loodi Katariina ukaasiga siis Osula kalmistu jaoks andis maa 1833 aastal Sõmerpalu mõisahärra von Müller. Muidugi kui vaadata kalmistu asukohta siis see kõrge küngas sobiks ideaalselt omaaegseks linnusekohaks, aga see selleks.
Siin on säilinud haudadel üsnagi palju erinevaid raudriste ja muideks siin on ka arvestatav hulk hauatähiseid mida mujal kalmistutel naljalt ei kohta. Nimelt kivile tahutud ristid
Veidi mitte tavapäraseid raudriste näeb ka Kuusalu kalmistul. Ja mis on huvitav, et vaikselt hakkab meile jõudma see Poola kalmistute graniitplaatidega haua katmise mood. Jumal tänatud, et mitte koos nende rõvedate plastlillede kuhjadega. Ja nagu piltidelt näha on võimalik päris stiilselt tagasihoidlik piire teha paarist puupulgast ja nöörist 😉
Panin siia ka ühe õigeusu kombe kohase matuse pildi, hauaplats on täiesti arvestatav söökla. Kuuldavasti osadel kalmistutel käivad kohalikud joodikud peale matust söömas-joomas ja eks linnud ja loomadki saavad oma kõhutäie kätte. Aga miks ma selle pildi panin… Sellel väike iva ka, nimelt asjakohastes foorumites käib jutt, et venemaal ei julge inimesed enam kalmistule minna kuna karud on avastanud hea söögikoha. Eks sellel võib täitsa iva sees olla, olen meiegi kalmistul karuga ninapidi kokku sattunud. Juba räägitakse meilgi, et Alutaguse kandi kalmistutel karud täitsa toimetavad. Ilmselt pole kaugel seegi aeg millal nad tasuta söögilaua mujal kalmistutel avastavad. Ja mitte ainult karud ei toimeta kalmistul, vaid ka rebased armastavad värskelt hauaplatsile pandud liivas hullata ja ka pesaurge kaevata
Eks kalmistutel näeb ka vägagi kummalisi asju, mis seal üldsegi ei peaks olema 😉 Vahel ikka leiab mõne platsi kus näiteks ristil autorool, vaasideks mürsukestad või vanad rehvid ning astumisplaatideks spordiväljaku kummimatid. Aga siiani polnud veel leidnud silindrist vaasi 😀 😀 Nüüd see ka leitud, huvitav oleks teada mis masinale kuulus 😉
Üldjuhul ei taha meie panna plastkestaga küünlaid kalmistule mida tuul ja linnud laiali tassivad kui just pole laternat kuhu see panna. Ühel kalmistul oli oma arvamuse avaldanud plastkestaga küünalde kohta ka jälgede järgi arvates ilmselt rebane 😀 😀
Kalmistutel toimetades tuli ette päris palju tühjale kohale ehitamisi. See on hea variant, ei pea midagi lammutama ja utiliseerima. Muideks sõbrale enne siitilmast lahkumist lubatud hauaplats sai ka tema soovide järgi valmis. Vaatamata sellele, et appi tulijate lubadused lubaduseks jäidki. Ja vahel ei ole isegi vaja piiret ehitada, see tuleb lihtsalt maa seest välja kaevata ja puhastada 😉
Vahel tuleb hulgim piirdeid ja hauakive pesta, selleks pumpame veepaagi täis ja tuld. Samblakihi ja mustuse alt võib välja tulla päris ilus asi. Selle hooaja kõige suurem pusimine oli Meremuuseumi tellimus Rahumäe kalmistul. Seal korrastasime õige mitu meie riigi merendusajaloo suurnime hauda.
-
Itaalia kalmistu
Itaalias luusides tuleb ikka mõni kohalik kalmistu ka üle vaadata 😉 Seekord siis Como järveäärne Varenna kalmistu. Kalmistu on rajatud terrassidena mäenõlvale, kust avaneb üks kauneimaid vaateid kogu Como järvele. Küpressiridade vahel kulgevad kividest laotud teed, mis viivad mööda sajandivanustest hauaplatsidest ja uhketest perekonnakabelitest. See on kui ajatu galerii oma marmorist kujude, kivist treppide ja hauasammastega. Kusjuures huvitav on see, et mõni hauakivi kannab endas vaid eesnime ja aastat, teine jutustab perekonnalugu.
Itaalia matusekombed peegeldavad tugevat katoliiklikku pärandit, ent on ajaga parasjagu muutunud. Tavapäraselt toimub ärasaatmine kirikus. Avatud kirstu juures saavad perekond ning vahel ka kogukond hüvasti jätta. Jumalateenistuse järel toimub rongkäik kalmistule või krematooriumisse. On veel piirkondi kus kirst kantakse jalgsi läbi linna kalmistule. Itaallaste jaoks on hauaplatsi eest hoolitsemine moraalne ja emotsionaalne kohustus. Regulaarselt tuuakse lilli, küünlaid, pilte. Fotod lahkunutest hauakivil on väga tavalised.
Võrreldes meiega on kolumbaariumid või perekonnakabelid Itaalias tavapärased asjad. Kusjuures perekonnakabelid on siin päris uhked ja seal puhkavad mitme põlvkonna esindajad. Proovi sa meil kalmistule tänapäeval teha perekonnakabelit.
-
Mulgi elamuskeskus
Sai lõpuks veel üks kohake üle vaadatud, muidu kimad koguaeg mööda ja sisse põigata pole aega. Aga seekord oli see lausa programmis 😉 Ennem muidugi põikasime sisse Vilja tallu. Seal kasvatatakse mahevilja mis sõidab otse väljamaale ja see ei tähenda, et peale kombaini ja traktori talus midagi ei ole. Taluõuel on moodne elumaja, minispaa, tiik, tenniseväljak ning palju põnevalt kujundatud lillepeenraid. Lillepeenrad on kujundatud nii, et lilleilu on varakevadest hilissügiseni aga samas vajavad need minimaalset hoolt. Siin tegime ka hommikukohvi ning maitsesime kohalikke küpsetisi. See tegevus pidi algselt küll Täkupoisis olema aga kahjuks on sealne rahvas pika unega ja sealt me midagi tarka hommikul hamba alla ei saanud 😉
Järgmine peatus oligi Mulgi Elamuskeskus. Iseenesest asub see strateegiliselt suhteliselt hea koha peal, täpselt Helme ja Taagepera vahel. Mulgimaa omavalitsused seadsid juba ammu ühiselt eesmärgiks rajada Taagepera lähedale, Sooglemäe talukompleksi Mulgimaa külastuskeskuse kus taaselustatakse külastajale atraktiivses kaasaegses võtmes mulkide lood, tavad, mütoloogia ja pärimus. Algselt oli plaan asi avada EW 100 aastapäevaks aga läks nagu meil ikka kombeks väikese kummivenitusega 😉 Lõpuks avati kompleks alles 2023 aastal. Nüüd saab siin vaadata kuulsate mulkide tegemisi püsinäitusel, küülikut silitada ja kohvikus mulgiputru ja korpi nautida. Need toidud sai ka ära proovitud, kobiseda polnud midagi, täiesti maitsvad asjad. Muidugi kokkuvõtvalt päris kobe kohake aga pilet päris krõbeda hinnaga nagu Eestis kombeks ja selle eest ei saa te mitte midagi 😀 😀
Vaatasime pilvepiirilt ka seda mulkide imelooma 😉
-
Taagepera loss ja võlupark
Sai üle vaadatud see viimasel ajal kõvasti kuulsust kogunud Taagepera loss ja mingi imeline võlupark millest kõik räägivad. Muidugi sissepääs territooriumile üsna krõbeda hinnaga. Väravast sisenedes oli hetkeks mulje, et ohoo mis ägedad elektritõllad aga sellega ka emotsioon piirdus. Võlupark nimega “Alice peeglitagusel maal”. See ei ole lihtsalt jalutuskäik looduses – see on maagiline rännak, mis viib külastaja läbi fantaasiamaailma, kus kõik tundub võimalik ja argipäev kaob hetkega unustusse. Tegelikult on see vaid ilus illusioon, nii nagu poliitikute lubadusedki…
Aga tegelikult mida kaugemale jalutada mööda parki seda rohkem plastmassi näed. Jah mõned pärislilledega peenrad on ikka ka, aga kõik ülejäänu installatsioon on täis kräpp. Kõik loomade-lindude kujukesed, puud ja põõsad ning valdav osa lilli on plast “Made in China” 😀 😀 ja see s… jõuab ühel hetkel prügimäele. Samapalju mõtetut plasti nägi Leedu Babüloni aedades, aga seal vähemalt puud, põõsad ja lilled päris. Isegi Poola kalmistud mis on teada tundud plastilembesed paigad kahvatuvad siinse plastihulga kõrval 😉
Maitse asi muidugi aga mulle jättis eriti rõveda mulje suur mägi pargis, mis üleni kaetud plastlilledega. Nii soliidne loss oleks nüüd võinud vähemalt selle mätta päris lilledega katta, oleks kordi efektsem. Aga noh eks see plastmass olegi tänapäeva uus reaalsus, riided on juba ammu kas plastmassist või naftast
Peale väljas saadud negatiivset emotsiooni vaatasime lossi seestpoolt ka. Kui viimati siin käisime hulkumas siis nägi torn seestpoolt üsna trööstitu välja. Aga nüüd nägi see ikka kordi parem välja. Ilusaid maalinguid nägi igal korrusel. Muideks vaated tornist ümbrusele olid seekord koledamad 😉 Planeering muidu ilus, aga see plast-plast-plast. Räägitakse, et ilu pidavat olema alati vaataja silmades 😀 Ma ei te äkki mul kuidagi kehvad silmad, ühega nagu midagi nägi aga teist midagi varjutas 😀 😀
Vaatasime üle ka kohaliku lossiresto. Pole midagi öelda, ilus ja puhas. Ega toidu ja teenindusegi kohapealt midagi kobiseda pole, teenindus tasemel ja toit maitsev. Sealkandis luusides ilmselt paremat söögikohta ei leia. Hamburgerit ja friikaid müüvaid kohti ei pea ma söögikohtadeks need rohkem sellised hädaabi kohad, kui päris toitu ei leia. Siin on muidugi mingi SPA laadne toode ka olemas aga see jäi üle vaatamata.
Vaatasime selle iluduse ja koleduse üle pilvepiirilt. Kui ei teaks, et see “ilu” on kõik plastmass, siis oleks päris tšill värk. Kokkuvõtvalt sellest võlupargist 0 emotsiooni ja teist korda sellist pappi plasti vahtimise eest kohe kindlasti välja ei käiks, aga loss ise super.
Väike droonivideo kogu värgist sai ka tehtud
