• Nokitsemised

    Jõulunänni nokitsemas

    Nüüd kui õuehooaeg läbi saanud on aega veidi tubaste tööde jaoks. Eelmisel aastal sai päris hea hulk kõvernugasid nokitsetud tellimise peale, ega sellel aastal teisiti pole. Mõned tellimused juba täidetud ja eks oma poodi tuleb ka midagi müüki panna. Otsisin välja oma viimased korralikud härjanaha tükid ja õmblesin nugadele sobivad tuped. Seekord katsetasin noatupede kujundusel veidi moodsamat tehnikat laseri näol, ühtteist tuli välja küll. Valmis noad on saadaval meie poes.

    Samas on mingitest nokitsemistest järgi jäänud hulgaliselt sarve, kadaka, kirsi, kase, kuuse jne kettaid. Miks neid prügimäele visata kui nendest saab teha näiteks omamoodi kuuseehteid jõulukuusele, täiesti naturaalsed ilma värvi ja lakita. Kusjuures kadaka seibid lõhnavad mõnusalt kadakaselt 😉 Eks ma midagi taolist katsetan ükspäev ka nahajääkidest.

    Kui varasemalt tegin oma poodi “Viking Knit” tehnikas käevõrusid valmistootena, siis nüüd teen neid toorikutena. Kuna randme suurused on vägagi erinevad ja valmistoode suuruse poolest kõigile ei sobi. Aga toorikutest saab kohe kiirelt teha sobivas mõõdus käevõru kasvõi ootetööna. Hetkel on saada erineva tegumoe ja jämedusega nii vasest, messingust kui ka roostevaba terasest toorikuid. Ettetellimisel saab teha ka hõbedast käevõru.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Saatse kalmistu

    Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed  Saatse puukiriku  kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.

    Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.

    Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.

    Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.

  • Tripid,  Tsill

    Norra – Udriku

    Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.

    Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉

    Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.

    Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉

  • Viimne puhkepaik

    Mõned selle hooaja omamoodi nähtused

    Nii nagu eelmise hooaja lõppemisel kirjutasin veidi omamoodi disainidest ja nähtustest kalmistutel jätkan ka sellel hooajal traditsiooni. Eks meil hakkab kogu see kalmistukujundus kuidagi läikivaks ja plastiks muutuma. Siia kirjatükki ei hakka neid läikivaid asju panema. Panen seekord hoopis midagi tagasihoidlikku aga samas ilusat kujundust. Üsna palju näeb juba urniplatsidel ühte lihtsat platsi suurust plaadikest ja ongi kogu disain. Tavavaaside asemel leidub nii mõnelgi platsil nö. auguga plaati kuhu saab istutada hooajalisi lilli. Umbse plaatimise asemel näeb ka päris palju vabakujulise kiviga kujundusi, mis iseenesest näeb üsnagi ilus välja. Isegi tavalise muruga annab teha põnevaid kujundusi.

    Mõnel kalmistul on veel säilinud hauakividele peale pandavad metallkestad. Eks teadjamad inimesed teadsid juba ammu, et marmorkivi määrdub ruttu ja teda puhtaks saada üsna keeruline. Lihtne ja praktiline asi määrdumise vastu ongi plekist kest peale teha.

    See hooaeg oli huvitav ka selle poolest, et pole kunagi varem hauaplatsidel näinud nii palju seeni kui sel aastal ja praktiliselt igas elupuuhekis on mitu linnupesa. Seetõttu jäi isegi mitu väljajuurimisele minevat hekki veidi ootele, et pojad saaksid välja lennata. Nii mõneski kohas tuli liivavahetuse käigus vana katte alt välja mitte mõni putukas vaid ikka kümneid ja kümneid maipõrnikaid. Huvitav, et neil on korraga nii paljudel täis saanud viie aastane arenguaeg.

    Paar täiesti jaburat ja mõttetut kujundust jäi ka silma. Milleks on plats vaja kujundada nõukaaegsete betoonist õppepommidega või siis siledale pinnasele ehitada lihtsalt lampi ca 50 – 60 cm kõrgune platsipiire nagu hiina müür. Ma saan aru, et mingi ulmepiire tuleb teha sellisel kallakul nagu on näiteks Sininõmme kalmistul siis on iseküsimus. Aga miks siledal maal sellist jura teha…

  • Tsill

    Ilumäe

    Varasemalt palju luusinud Ilumäe kabelis nii suvel kui talvel aga kordagi pole veel torni saanud. Nüüd lõpuks see ka üle vaadatud. Päris huvitav ja veidi omamoodi torn koos oma kõrvalkambritega. Ei teadnudki, et tornis on kaks kella, siiani arvasin, et seal on üks kell. Muidugi üks vana kell on asendatud uuega aga ka vana on kohapeal olemas. Kahjuks muidugi mitte kõigile vaatamiseks. Huvitav oli veel see, et tornis pilti tehes ilmus eikuskilt nahkhiir, lendas pildile ja kadus kohe jäljetult. Ja rohkem ma teda ei näinudki, kuigi vaatasin kõik kohad läbi kus ta olla võiks.

    Ja muideks ühe väga põneva asja avastasin puht juhuslikult veel. Veidi maad Ilumäe kabelist Võsu poole sõites läksin vaatama kuidas on lood seentega, neid muidugi oli. Aga siis avastasin hoopis palju põnevama teema mille olemasolust Põhja – Eestis polnud midagi kuulnud, veelvähem näinud. See rohkem Lõuna – Eesti teema. Nimelt oli leiuks ristipuu, neist saab rohkem lugeda siit. Ükspäev kui rohkem aega lähen vaatan korralikult kas see oli ainueksemplar või on neid seal rohkem.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Järva-Madise kirik ja kalmistud

    Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.

    Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.

    Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.

    Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.

    Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉

  • Tsill

    Sügisvärvid pilvepiirilt

    Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉

    Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.

    Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast

    Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast

    Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉