Türgi blogi. Ving
Pärastlõunane lennujaama transfeer, seekord vaja leedukad Vilniuse lennule viia. Buss on õigel ajal kontori juures, pigem varemgi, võtame suuna Tekirovale. Esimene peatus suur ja uhke Güral Premier. Jõuame pisut varemgi, aga perekond on juba kohvritega vamis ja ootamas. OK, laadime peale. Veel üks inimene vaja ära oodata, üksik meesterahvas. Ootame. Aeg tiksub täis, meest pole. Kõnnin receptionisse, palun helistada tuppa. Ei saa, mees juba välja registreerinud. Hotelli ees pole ühtki ootajat, ega ühtki kohvrit. Leedukate kontakte mul pole, helistada ei saa. Helistan sinna-tänna, uurin, kus saaks turisti kontakti. Ei saa. Soovitus jälgida sisemist protseduuri – kui inimene ei ilmu ja teda on 15 minutit oodatud, siis vormistada paber selle kohta, et ei ilmunud, märkida peale, mis kellast oli kokkulepitud aeg ja kaua ootasin, otsisin või helistasin, kinnituseks võtta hotellist ka allkiri peale. Blankett olemas, tegin ära. Palusin kohvripoistelt allkirja. Ei, nemad ei kirjuta, mingu ma ikka receptioni. Läksin receptioni. Irvitavad näod vaatavad vastu, nemad kuhugi alla ei kirjuta. Nojah, niimoodi siis. Ilmselt pole neile see asi võõras, aga allkirja ei anna. Mul järgmisse hotelli juba 15 minutit hilinetud, vaja edasi tõtata.
Palusin bussijuhil teha allkirja, pildistasin paberi üles ja saatsin kontorisse. Pumaaga on olemas, võib edasi sõita…
Ilmselt oli turist võtnud takso ja otsustanud ilma liigsete väntsutusteta otse lennujaama jõuda. Et võiks ka kuskile teada anda, et asjata ei oodataks… ju polnud oluline.
