Türgi blogi. Sünnipäev ja Chimaera igavesed tuled

Laupäev, 8.juuni. Ametlikult OFF ehk siis tööplaanis vaba päev. Esimene selline üldse kogu selle aja jooksul, kus tõesti pole ühtki treeningut ega ametiasutuse külastust ka ette nähtud ja kogemata kombel sattus see päev just mu sünnipäevale. Ilus kingitus, aitäh! 🙂 Lilled ja kingitused ei jäänud ka olemata ning kuhjaga õnnesoove läbi Facebooki. Aitäh Teile kõigile!!!

Hommikusöök mägedes

Aega oli vabalt käes ja auto ka saadaval, tekkis plaan Siili ja Tiinaga minna Olümposele hommikust sööma. Mingil hetkel plaan veidi korrigeerus ja sihtpunktiks sai Chimaera, kus igavesed tuled mäeküljel lõõmavad. Siiski päris tulede juurde ei jõudnud. Leidsime külas mõnusa istumise aprikoosipuu all varjus pehmetel diivanitel, kus tellisime hommikueine ja kohvi ja lihtsalt mõnulesime kuni lõunani.

Yörük Park

Lõunast läks auto Tiinaga tööle, tuli sõita tagasi Kemerisse ja jätkata sünnipäeva jalakäijana. Yörük Park oli mulle ennegi jahisadama kõrval silma hakanud. Seekord tundus, et aeg on küps seda lähemalt väisata 😀 Tegemist on väikese vabaõhumuuseumiga, kus näidatakse Kesk-Aasia poolt tulnud türklaste (yörükite) eluolu. Sissepääs on 5 dollarit nägu, mis on kõva kirves kohalikke olusid ja parki suurust arvestades. Aega kulus umbes tunnike, ega seal rohkem lähe ka, kui just restorani sööma ei lähe.. Jalutasime Siiliga kiirustamata, koht on muidugi ilus ja vaated suurepärased.

Sissepääsu juurest viis tee veidi künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Neile oli sinna rajatud ka telgid, kus nad said olla, elada ja toimetada nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi ka kuked ja kanad ja loomulikult kitsed 😀

Ei puudunud ka istumiskoht ja restoran mõeldes väsinud turistidele 😀

Tähistamine kontoris

Kelle kuueks kutsuti salapärasel viisil kontorisse. Kuna ma polnud siin veel kogenud, kuidas sünnipäevade tähistamine käib, siis ma olin väheke närvis ega teadnud mida oodata. Hommikul olin omalt poolt kontorisse viinud kausitäie komme ja küpsiseid ja pakkusin kõigile, kes kohal. Nüüd siis ootas mind lillekimp ja tort, mis kogu kollektiivi poolt mõnuga ära söödi 🙂

Chimaera tuled

Pärast ametlikku osa kontoris taas autole hääled sisse ja Siiliga suund uuesti Chimaera poole. Jätsime auto parklasse ja võtsime suuna sinnapoole kus rahvas vooris. Sildid olid väljas, et sissepääs on tasuline, aga keegi kuskil piletit küll ei müünud. Võibolla oli tööpäev lõppenud 😀 Kohale jõudes oli ilm veel valge, aga mäkke ronimise ajal hakkas kiiresti hämarduma ja kui üles tuledeni jõudsime oli väljas juba pime. Ronimine oli üsna pikk ja väsitav. Kivine trepp, vahepeal rada, oli parasjagu järsk ja konarlik. Palav oli ka, vaatamata ööle. Õnneks olid korralikud tossud jalas, plätuga oleks keeruline olnud.

Ülevalpool mäeküljel lõõmasidki kivide vahelt väiksemad ja suuremad lõkked. Põleb gaas, mis mäest välja immitseb. Oli tunda gaasi lõhna ja lõkke kuumust. Mõne tule ümber oli seltskond omale mõnusa grillimise ja tšillimise korraldanud. See paistis päris hea mõte. Peab tagasi tulema ja kindlasti jälle rohkem aega varuma, seal oleks mõnus kasvõi kogu öö veeta 😀