Türgi blogi. Sekeldusi juhub ka
Ikka juhtub asju. Turistid helistavad pidevalt, et buss hilineb. Mõnikord juhtub, et neid ongi ära unustatud. Mõnikord unustatakse ka meid (töötajaid) ära 😀
On juhtunud, et ootan kontoris bussi, et lennujaama minna. Ja siis seda bussi ei tule, sest keegi on unustanud kuskile teada anda. Kui endal väljumist ei ole, siis meid planeeritakse mõne teise grupiga kaasa, et lennujaama saaksime. Võimaluse korral muidugi antakse ka väljuv grupp ära viia. Nii ma siis olengi viinud lennujaama arvukalt Leedu gruppe. Ükskord tegin isegi Bosnia ja Hertsogoviina turistidele transfeeri. Igasugu huvitavaid inimesi näeb.
Eile hommikul teadsin, et lennuk saabub alles õhtul enne kaheksat. Eelmine nädal jõudsin esmaspäeval jahisõidulgi ära käia enne tööpäeva algust. Niisiis uimerdasin hommikul rahulikult oma toas, enne lõunat komberdasin alla kontorisse, et vaadata täpne väljumisaeg ja teha õhtuks paberid valmis. Vorm oli veel triikimata, sellega pidi aega ju küll veel olema. Mõtlesin käia veel lõunal ja siis homsed väljumisajadki hotellidesse ära viia. Võtsin oma transfeeri nimekirja, seal minu väljumisaega kirjas polnud. Siis hõiskas Ömer, et ta unustas mulle teatada, aga mu buss väljub kl 12.00 Lancora eest… Lennuk saabub 14:20… Vaatasin talle vist üsna kohtlaselt otsa sel hetkel. Pea hakkas kiiresti raalima, kas ma jõuan 10 minutiga riidesse, Lancorasse ja programmid ka kaasa trükkida. Juba heitsin kõrvale pluusi triikimise. Läksin arvuti juurde, panin programmid välja trükkima. Samal ajal hakkas Ömer talle omaselt kohe helistama ja sebis mulle järgmise bussi tunni aja pärast. Sellega oleks ehk natuke lennuki saabumisele hiljaks jäänud, aga transfeer algab nagunii alles siis kui rahvas kohvrid kätte saanud ja see võtab aega. Ise uurisin samal ajal välja, kes Alanya poolt tuleb ja andsin teada, et jään veidi hiljaks.
Tagasi tuppa jõudes hakkas mõte uuesti normaalselt tööle. Vaatasin äpist lennuki saabumisaja uuesti üle. See oli endiselt 19:50. Siin oli mingi segadus. Läksin uuesti kontorisse ja palusin üle kontrollida. Oligi viga sees kuskil süsteemis. Ömer sebis veelkord uue bussi mulle, seekord juba poole kuueks õhtul 😀
Mõnikord juhtub, et buss läheb keset ööd katki. Nagu mul juhtus eelmisel nädalal. Õhtul kella kümnene lennuk tuli veidi varem sisse, transfeer oli suhteliselt lühike, lõpuga Kemeris. Ei mingit Tekirovat keset ööd. Vaatasin nimekirju ja rõõmustasin, et saab enamvähem normaalsel aja koju kotile. Jõudsime juba Beldibisse, esimese hotellini oli jäänud 1,5 km, kui bussijuht pidas kinni ja ütles, et vaja midagi tšekkida. Hea küll, las kontrollib. Keelebarjäär oli ka, täpsemalt uurida ei saanud. Kui seismine juba veidi pikaks venis, siis andsin turistidele teada, et ausalt, mina ei tea, miks me seisame ja kui kaua, aga bussijuht kontrollib midagi. Minu sirutagu jalgu või tehku suitsu, kel vaja. Kell oli paar minutit üle kesköö. Buss oli lastega peresid täis. Õnneks olid kõik normaalsed ja mõistva suhtumisega, ainult üks naine kahe lapsega üritas tüli üles võtta. Venelastele omaselt võtsid teised turistid kohe sõna ja panid ta paika. No tegelikult ka, küll me hotellidesse saame, väikse viivitusega ehk, aga saame. Ja mis see märatsemine aitakski.
Muidugi bussijuht rippus kogu aeg telefoni otsas ja ma sain aru, et ta oli juba probleemidest teavitanud. Sain ta jutust ka aru, et saadetakse asendusbuss. Helistasin igaks juhuks kontorisse ja küsisin üle. Buss oligi juba teel. Ei saabunud päris viie minutiga, aga poole tunniga oli kohal küll. Kolisime kõik teise bussi ümber ja sõitsime hotellidesse. Saatuse iroonia – see naine, kes tüli üritas üles võtta, oli kõige viimases hotellis. Karma is bitch 😀
