-
Aidu karjäär
Miljon korda sealt mööda sõitnud aga luusima pole jõudnud. Seekord sai asi teoks tehtud ja veidi sihitult kolatud. Aidu on ehe näide sellest kuidas tööstushiiglasest võib saada põnev veeparadiis. Aidu põlevkivikarjääris löödi kopp maasse 1974 aastal ja pidurit tõmmati siin 2012 aastal, kui kaevandamine muutus siin majanduslikult ebaotstarbekaks. Väidetavalt kaevandati siin selle ajaga umbes 90 miljonit tonni põlevkivi. Kui siin pood kinni pandi ja pumpade juhe seinast tõmmati täitusid karjäärikraavid põhjaveega. Vee tõusu tõttu jäi kanalite põhja tuhandeid puid ja muud mudru, mis teeb piirkonnast põneva paiga sukeldujatele ja aerulauduritele. Vesi on siin üllatavalt selge ja läbipaistev. Väidetavalt olla siin kanaleid 30 kiltsa tuuris ja kohati on nende sügavus 20 meetrit. Mingil ajal tehti siia rahvusvahelistele nõuetele vastav 2 kiltsa pikkune sõudekanal. Siin on olemas ka matkarajad ja RMK lõkkekohad.
Meid muidugi huvitas mida on näha pilvepiirilt. Kusjuures varasemast teadsin, et seal peaks kuskil ka parv olema, sai päris pikalt drooniga otsitud kus see on. Nägime pilvepiirilt küll silda ja mingit ujumiskohta aga parvest ei haisugi. Ja poleks ilmselt leidnud ka kui ühed matkajad poleks sellega üle kanali sõitnud. Nüüd kui suund käes siis üritasime kuidagi käsitsi sinna saada.
Panime mööda offroadi rada käsitsi minema. Käisime vaatasime üle ujuvsilla, Sellel on keskel väike jõnks sees, et alt saaks paatidega läbi sõita. Sealt edasi oleks miskit matkarada pidi ilmselt saanud ka selle parveni, aga milleks käsitsi minna, kui saab autoga 😀 😀 See oli muidugi paras seiklus mööda miskeid metsaradu. Paar korda sõitsime isegi üle selle hiidpika põlevkivi transportööri, enne kui kohale saime. Mõtlesime, et jube hea pikk toru migrantide või tööliste transpordiks 😀 😀 Aga lõpus saime kohale ja tegime tiiru üle kanali ka 😉 Ühesõnaga päris äge kohake kus tasub luusida. Muideks siin tehakse kõikvõimalikke matku, kaatrite, kanuude, džiipide jne
Väike video karjäärist pilvepiirilt.
-
Vainupea kabel
Sai pilvepiirilt üle vaadatud Vainupea kabel, esimene kirjalik märge siinse puidust rannakabeli kohta pärineb 1741 aastast. Väidetavalt enne seda peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Vainupea oli üks neljast Haljala abikirikust. 19 sajandi teiseks pooleks oli vana puukabel aga tugevalt lagunenud. 19 sajandi lõpus alustatid Aaspere ja Sauste mõisniku parun Eduard von Dellingshauseni eestvedamisel uue kivikiriku ehitust. Siinjuures on huvitav see, et kui tavaliselt tol ajal ehitati ennem kirik ja siis ükspäev ka torn sinna külge siis siin tehti vastupidi 😀 😀 Kõigepealt ehitati vana puukiriku külge kivist kellatorn ja alles hiljem torni külge uus pikihoone. 1948 aastal kabel suleti nõukogude võimu poolt ning see rüüstati ja lagunes. Kabel taastati ja pühitseti uuesti sisse 1989 aastal. Tänasel päeval korraldatakse siin nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi.
Siinsamas kabeli läheduses on ka pisike kalmistu kus näeb päris huvitavaid omaaegseid kalmukujunduse lahendusi. Isegi üks korrastatud metallpärg hakkas silma. Siinse kalmistu vaikuses ja meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmed põlvkonnad randlasi.
Vainupea kabel pilvepiirilt
-
Rakvere linnus pilvepiirilt
Rakvere linnuses hulgutud küll ja küll ning isegi päeval drooniga üle vaadatud. Aga seekord vaatasime pilvepiirilt Rakvere linna ja linnust pimedas. Siis on hoopis teine vaade 😉 Kõik asjad näevad pimedas kuidagi hoopis efektsemalt välja. Nüüd siis pimedas ka üle vaadatud see kunagise eestlaste muinaslinnuse Tarvanpää asemele taanlaste poolt ehitatud kivilinnus. Ega ta pikalt taanlaste käes olnudki, Taani kunn parseldas linnuse maha Saksa ordule ja see omakorda parseldas linnuse edasi Liivi ordule 😉 Mingil hetkel võtsid venelased linnuse ilma vastupanuta Liivi ordult üle. Liivi sõja ajal üritasid rootslased venelastelt linnust üle võtta, aga kahjuks edutult. Rakvere linnuse juures olla venelaste kätte vangi langenud Liivimaa Hannibal Ivo Schenkenberg. Venelased tarisid ta Pihkvasse kus ta tsaar Ivan IV käsul mättasse löödi.
Siiski õnnestus rootslastel Liivi sõja lõpu poole linnus venelaste käest ära vallutada, aga mitte pikaks ajaks. Poola – Rootsi sõja ajal lasid poolakad linnuse õhku, sellest ajast ongi linnus varemetes tänapäevani.
Väike video öisest linnusest
-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
-
Unic talveralli
Kui ühel nädalavahetusel on korraga mitu põnevat üritust, siis on üsna keeruline valikuid teha millel osaleda. Igale poole nagunii ei jõua. Seekord muidugi tegi valiku lihtsaks paar väikest tööasja Virumaal. Kui muidu saab vaadatud WRC rallit siis seekord keskendusime hoopis Unic talveralli vaatamisele 😉 Päris lahe oli vaadata kõikvõimalikke vanu ja ägedaid autosid, enamusi neist linnapildis ju enam naljalt ei näe. Ainuke niru asi kogu asja juures oli räme libedus ja sadu. Rallil osalevate tsiklimeeste nahas küll olla ei taha. Kui start vaadatud tuli minna asju ajama ja siis vigursõidu katsele.
Kui asjad aetud siis viuh Simunasse vigursõitu vaatama. Vaatasin, et Rakvere – Simuna vaheline etapp võttis aega keskmiselt 4 tundi 😀 😀 Seega keskmine kiirus 10 km/h 😉 Ega see väike jupp ilma kaotusteta ei läinud, õnneks kaotused ainult raua osas, kellel nina sees, kes uppus põllul jne jne. Kahjuks järgmisi katseid vaatama minna polnud aega, muud asjatoimetused tulid peale. Vahelduseks on selline üritus täitsa tšill värk.
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
-
Hooaja pikim projekt
Kalmistutel platse renoveerides tuleb vahel ikka ette ootamatuseid või plaaniväliseid töid. Aastate jooksul ei ole veel ette tulnud nii plaanivälist ja pikka renoveerimist kui seekord. Algselt oli plaan vana hekk välja juurida, hauakivi ja piire puhtaks pesta, üks puuduolev piirdejupp juurde ehitada ning uus liiv platsile. Põhimõtteliselt esmapilgul lihtne ja kiire projekt. Aga võta näpust, peale heki väljajuurimist ja piirde puhastust selgus, et vana piire on oma elu ära elanud ja parandada pole seal enam eriti midagi. Tellijaga läbi rääkides võtsime vastu projekti, et lammutame vana betoonpiirde ära ja teeme uue piirde lihvbetoonist. Kõik on muidugi hea ja tore aga lihvbetooni tarneaeg tehasest on jämedalt 3 kuud, seega venib algselt paaripäevaseks plaanitud projekt õige mitme kuuliseks. Lammutamine muidugi eriti lõbusalt ei läinud, vana piirde tugevduseks oli rauda kasutatud ikka mehiselt. Aga lõpuks ta lammutatud sai ja jäägidki jäätmejaama veetud. Taastasime ka kirjed hauakivil ja jäime tellitud lihvbetooni ootama. Nii, et juuni keskel tegime ära kõik eeltööd.
Ja oktoobri keskpaiku paigaldasime uue äsja tehasest kätte saadud lihvbetoonist piirde. Uus liiv platsile ja valmis ta saigi. Kõigest 4 kuud võttis aega 😉 Seetõttu soovitan kõigil kellel plaanis lihvbetoonist hauapiirded tellida, tehke seda juba sügisel või talvel. Siis on tehase tellimus ilusti kevadeks valmis ja saab kohe esimesel võimalusel paigaldama hakata.
