-
Kiire tiir Pihkvasse
Sai just mõnda aega tagasi Petseris käidud, nüüd hammas verel ja tuli plaan Pihkvas ka ära käia. Sealkandis muidugi veel paar linnust ka mis vaja üle vaadata aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Kuigi kohe piiri tagant saab bussipeatusest praktiliselt iga paarikümne minuti tagant kas bussiga või marsaga Petserisse otsustasime seekord autoga minna, et saaks vähe teepeal ka ringi vaadata. Kui piir ületatud kimasime Petseri poole, muidugi mis hakkas silma, et tee ääres suva kohtades näeb posti küljes veel telefoniautomaate 😀 😀 Enne Irboskat on tee ääres pisike kabel ja mälestusmärk “Püha küngas” Nu eks sai ikka tiir sinna ka tehtud, kabel väga puhas ja korralik seest. Kui asi uuritud kimasime edasi Pihkva poole. Irboska kindluse jätsime seekord ära, et teiseks korraks ka midagi jääks 😉
Ja juba olimegi Pihkvas, siin plaanisime vaadata ainult kindlust ja koju tagasi kimada. Igati äge kindlus on see, siin on laiamas käinut isegi Lembitu oma väesalgaga ja üsna edukalt. Siinmail muidugi nimetatakse selliseid kindlustusi kremliks, mis teema sellega on pole viitsinud väga süveneda. Kindlus asub väga heas looduslike kaitse eeldustega kohas. Ürikud mainivad linnust juba 9 sajandil ja see oli strateegilise tähtsusega kindluslinn. Elanikud tegelesid siin kaubanduse ja käsitööga. Esimesed kivimüürid 3 hektarit hõlmava kremli ümber kerkisid 10 sajandi lõpus ja seinad kõrguvad 6–8 meetrini ja paksust on 2,5–6 meetrit. Siin näeb ka väidetavalt Ida – Euroopa suurimat 15 sajandil rajatud Pokrovskaja torni, mis on tänaseks päevaks ilusti restaureeritud. Pihkvat 9 kilomeetri pikkuselt ümbritsenud, 40 värava ja torniga kindlusemüüris asuval viiekorruselisel 90-meetrise ümbermõõduga tornil oli eriline roll Vene-Poola sõjas. Peale kuuekuulist Pihkva piiramist alistasid vene väed 1581. aastal Poola kuninga Stefan Batory väed. Omalajal oli see ka päris kõva Hansalinn.
Kui linnnusemüüride vahel piisavalt kolatud astusime sisse kirikusse, see on vene kombe kohaselt kulda ja karda täis.
Ja lõpuks ikka muuseum ka. Siin on taaskehastuse värki ja muud väljas vaatamiseks ikka väga palju. See on muidugi hea, et asjad ei ole segamini vaid ilusti ajastute kaupa saalides.
Kõikvõimalikke versioone kirvestest ja nuiadest näeb siin nii mitmeski vitriinis
Raudrüüd olid siin ka olemas kõikvõimalikus variandis, isegi hobuse oma oli olemas. Kokkuvõttes väga äge kohake ja tasub täiesti pikemalt uurimist. Linnuse poes on isegi päris suur valik leiupõhiseid ehteid jne. Ja kui neist jääb väheks siis on olemas veel kataloog millest saab numbri järgi tellida omale meelepärase ehte. Kusjuures muuseumipoe kohta olid seal vägagi mõistlikud hinnad koopiatele. Meil ei saa sellise hinnaga asju kätte isegi käest-kätte ostes mitte.
-
Korraks Petserisse
Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….
Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀
Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe
Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.
-
Saatse saapa taga käidud
Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.
Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele. Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.
Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.
-
Festival “Zolotoi vek”
Sõps on mind juba sada korda moosinud kaasa erinevatele festivalidele ja üritustele osalejana aga ma ikka panen pidurit siin usinasti. Eks juba vanust ka ei viitsi väga enam trallida 😀 Aga nuh kuna päris suur ja äge festival Peterhofis siis ikka sõrme andsin ja käsi läks viuh 😀 Eks see Peterhof ole ju ka nii, et inimesed üldjuhul teavad ainult purskaevude värki aga tegelikult on siin miljon parki ja lossi veel peale selle. Festival toimus Aleksandri aias mis on tegelikult purskaevude pargiga kõrvuti aga täiest eraldi teema koos oma muuseumide ja asjadega. Zolotoi vek on iseenesest taaskehastus üritus. Me käisime esimesel päeval panime telgid ja värgid püsti, et järgmine päev oleks kohe hea alustada muude toimetustega 😉 😉
Kui telgid püsti kolistasime vähe territooriumil ringi. Aleksandri aed on jalutamiseks väga ok asi, siin rahvast peaaegu ei ole. Kõik vahivad ju purskaeve jne 😀 😀 Krt see tallide hoone on vägev…. ei tea mis sinna tuleb, hetkel kõik kinni löödud ja remont käib. Isegi imperaatori peenrad on siin täitsa toimimas ja till-sibul kasvab 😉
Tegime veel aega parajaks enne Piiterisse tagasi minekut ja kolasime ringi ümber Olga tiigi. Olga tiigi ääres oli terve pinutäis kunstnikke, kõigil molbertid ees ja maalisid Peeter-Pauli kirikut. Seda ärge sassi ajage Piiteris oleva Peeter-Pauli kirikuga 😉 siin on oma ja palju edevam. Olga tiigi saartel on veel Tsaritsini ja Olga paviljonid, neid uudistamas ei viitsinud käia, jätsime teiseks korraks ka midagi 😉 Kui tiir tehtud hüppasime marsale ja kimasime Piiterisse, algul oli küll mõte telki jääda aga ei viitsinud kõik staff oli nagunii veel Piiteris.
Järgmisel päeval kui pestud-kustud-kammitud kimasime Peterhofi tagasi, siin juba elu kees. Oma osalejakaartidega saime viuh sisse teised pidid pileti ostma. etenduste proovid juba käisid täies hoos ja kaupmehed olid oma letid laiali laotanud. Mida kõike siin saada ei olnud 😀 Isegi voorusevöid nii meestele kui naistele 😀 😀 Leedukad olid lahti löönud nii ehete kui ka proovimise letid. Siin said selga proovida vikuriideid ja pilti teha. ja ega need ei olnud ainukesed proovikad, neid oli ikka väga palju. Osaleda sai ka erinevates töötubades. Meie laagris sai vibu lasta ja täitsa tasuta 😉 Näha sai veel nii öökulle kui jahikulle. Jahikullidel lasti isegi jahti pidada.
Eriti äge oli leedukate kaasaskantav keraamikaahi, soovijad said omale valmis toorikute hulgast valida sobiva vidina mis siis ahjus valmis põletati. Muidugi ise said ka savist valmistada meelepära asja, kuigi seda kohe põletada ei saanud vaid jäid nö. toorikutena järgmistele. Kusjuures miski ca 3 tunniga põletasid asjad ahjus valmis. Kusjuures lõpptulemus oli päris huvitava mustriga, pole meil eestis sellise mustriga asju näinudki. Ja ega sellisest rändkeraamikavärgist pole ka miskit kuulnud. Leedukatega rääkides pidid nad üle euroopa festivalidel niimoodu käima tegutsemas. Päris lahe idee…
Lõpuks olid väiksed sõjaväelised manöövrid kah taaskehastajate esitluses. Päris põnev oli, eks ma neid hulgaliselt ikka vaatamas käinud aga hobustega manöövreid pole veel näinud. Ja musketärid olid ka päris ägedad, neid taaskehastasid Peterburi vehklemiskooli õpilased. Ja veel üks hea asi oli selle ürituse juures, et osaleja kaardiga said kõikidesse muuseumitesse siin territooriumil ja purskaevude juurde ka tasuta 😉 😉
Kui üritus läbi lonkisime korra alla lahe äärde tuulduma. Miski hull liiklus oli lahel, meteorid lasid edasitagasi nii, et vahujutt taga.
-
Vasknarva
Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.
Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi. -
Libises vähe käest ära…..
Juba kaks korda laevaga Piiteris käinud, ega siis kolmaski korda saa olemata olla 😀 Nagu tavaliselt ikka jõuad laevaga hommikul kohale ajad asjad ära ja 16.30 bussile, õhtul juba kodus. Laevaga igavesti tsill minna, süüa saab ohtralt ja millised vaated avanevad laeva pardalt…. Neid peab ise nägema. Seekord viskas juba Tallinnas väikse pabula ventikasse 😀 Kui algas laevale pealesõit arvas buss, et ta ei lähe käima…. Kiire vahekord viis asja sihile, saime käima ja laeva ka. Mõtlesime, et kui Piiteris laevalt mahasõiduks raibe käima ei lähe siis paneme põlema selle rondi. Piiteri reisisadamasse sissesõidul nautisime vaateid ja ringtee ehitust üle mere vaiade otsas, päris kõva teema… Aga ju kuulis meie kurja juttu 😀 😀 Läks poolest pöördest käima ja saime maha ka, kohe algas uus keberniit. Piirivalvel ja tollil oli aega küll, passisime nagu ogarad piiripunktis ja ootasime miskit “natsalnikut” lõpuks tuli, lõi templi papiirenile ja saime minema. Pidime saama asjad aetud siinsamas sadama juures aga nu ei saa ikka ilma jandita. Kakalõikur aimas juba miskit seiklust 😀 😀 Aga, et see miskiks ulmeseikluseks kujuneb ei teadnud ilmselt temagi. Vana kellele pidime selle rondi viima arvas, et äkitse me sõidame läbi Piiteri ära Tallinna maanteele välja ta ei julgevat ise läbi linna sõita. Nujh kõik on hea aga ma isegi ei võtnud gepsu kodust kaasa, sitta sa mäletad kuidas sai bussiga läbi linna teisele poole… Õnneks pole Piiter keeruline linn natuke seedida siis saab viuh kuhu vaja. Aga kurja siin miskid ümbersuunamised ja teeremondid, läks rämedaks keerutamiseks aga lõpuks saime teisele poole kokkulepitud kohta. Keda ei ole on see ahv kes ootama pidi. Lõpuks helistas ja hädaldas, et vot miski teema tal, äkitse saame vähe Moskva poole sõita. Noh heaküll vähe ju võis ega täna enam 16.30 bussile nagunii ei jõua. Panime jugama mööda trassi Moskva poole, varsti öö käes ja ilge kopp ees sellest jurast. Panime bussi miskisse suva parklasse tee ääres ja sõitsime taksoga lähedalasuvasse hotelli kotile. Hommikul vedasime ennast bussi juurde, seal jälle hädakisa lahti, et äkitse sõidame veel sörtsu kuna tal pole bussijuhti. Et sõidavad sõiduautoga ees ja me bussiga sabas. Tra küll varsti oligi Moskva käeulatuses. Panime mööda ringteed sellest mööda. Miskis suva urkas sõime ja kimasime edasi. Ja siis ühel T kujulisel ristmikul parempööret tehes kooles buss ära 😀 😀 😀 Mitte ükski käik ei läinud sisse tee mis tahad. Päris hea nali, 12 meetrine junn on keset ristmikku ja ei liigu kuskile 😀 😀 Megairwww tõmba see ront ära kuidas tahad. Hakati siis otsima laibakat kes ära veaks aga tuli välja, et Moskva kandis pole olemaski nii suurt laibakat kes suudaks 12 meetrist ronti liigutada 😀 😀 Nali naljaks – kusi kaljaks 😀 aga meie ront seisis 3 päeva keset ristmikku 😀 😀 Politsei käis mitu korda uurimas kuidas ristmiku vabaks saaks aga ei saanud nemadki miskit teha. Kohalikega saime juba sõpradeks selle kolme päevaga käisime sõime igasugu marju nende aedades jne. Lõpuks sai mul sellest jurast ikka ilge kopp ette. Õnneks oli Moskvani ainult 50 kiltsa.
Sebisime auto kes meid viskas ära esimese metroojaamani. Seal panime jutiga raudteejaama. Seal mõtlesime, et võtame pileti otse Tallinna aga kui hind öeldi siis mõtlesime, et sõidame vähemalt imperaatori vagunis ja sööme restoranis kuldsetelt nõudelt 😀 😀 aga see oli kõigest tühipaljas platskaart pilet. Kiire uuring ja 3 korda odavam tuli sõita Moskvast Piiterisse neljases kupees kahekesi ja sealt bussiga Tallinna sõita kui otserongiga. See meile sobis, sai rahulikult hommikuni magada rongis. Rongini oli pool tundi aega, tegime kiire tiiru jaama ümbruses ja kobisime rongi ära. Kupee oli täiesti ok tase, väga puhas ja vaikne, kliimaseade ja puha krt nagu välismaal juba. Mõtlesime restoranis ka laiamas käia. Väga korralik ja puhas oli see ka, juhatati viisakalt lauda. Teenindajad nägid välja oma vormides ikka väga ok. Võtsime korralikud söögid – joogid. Söögid olid väga head, suured ja maitsvad, kõik tellitu andis ikka ära süüa. Ägisesime seal ainult. Lõpuks küsisime arve…. mõtlesime, et peame ilmselt jääma siia nõusi pesema söödud sai ju korralikult ja nüüd kindlasti kirves seljas 😀 😀 Aga kui arve toodi ei saanud sittagi aru…. Summa oli 700 rutsi, see siis ca 10€. Küsin ettekandjalt kas see on ühe arve aga ei… see oli kahepeale kokku. Ja mis oli asja juures eriti äss, arve toodi taldrikul nagu vanasti restoranides ja käsitsi kirjutatud logodega spetspapril. Maksta sai muidugi kuidas tahtsid, rubla, dollar, euro, pangakaart. Isegi viipemakse toimis.
Hommikul olime piiteris, lonkisime jala raudteejaamast bussijaama ja kohe esimese bussiga Tallinna. Irwww korraks Piiterisse minek lõppes nädalase seiklusega mööda Venemaa avarusi 😀 😀 Aga krt äge oli.
-
Viie silla sõit
Sada aastat tagasi mahitas mu Piiteri sõber kuidagi sujuvalt mind osalema viie silla sõidus. Tükk aega puiklesin vastu, ikka suht tundmatu teema minu jaoks osaleda kuskil megafestivalil 😀 Meil siin ju sellised spetsiifilisemad festivalid imeväikse osavõtjate arvuga aga seal….. Ikka leidsin sada põhjust, et mitte osaleda 😀 Ei viitsi Tallinnast Piiterisse ratast kaasa vedada ja mul pole ka vanamoelist 😉 Sõps kohe, et pole probleem ratta saame siit 😀 räägin, et vastavat kostüümi pole ka… sõps vastu, et leiame siit 😀 Lõpuks mõtlesin s… kah teeme ära. Vedasin ennast kohale juba paar päeva varem, et suurlinna meluga harjuda 😀 😀 Otsisime kapist sobivad riided, panime rattad valmis jne. Õige päeva hommikul vastav pesu selga, ürituse stiiliks oli seekord Holms ja Watson. Seejärel tallasime läbi linna Narva väravate juurest Kamennoi ostrovi teatri juurde. Läbi Piiteri oli siis rattaga päris surm sõitakuna mitteühtki rattateed ei olnud. Nüüd õnneks mõni juba on. Edasine marsruut oli…. площадь Старого Театра – набережная реки Средняя Невка – набережная реки Большая Невка – Каменноостровский проспект – Троицкая площадь – Троицкий мост – Суворовская площадь – Миллионная улица – набережная Лебяжьей канавки- Садовая улица – Невский проспект – Дворцовая площадь – Дворцовый мост – набережная адмирала Макарова – Биржевой мост – площадь Академика Лихачёва – Мытнинская набережная – Кронверкская набережная – Кронверкский мост – остров Заячий (Петропавловская крепость)
Krt stardipaigas oli rahvast nagu laulupeol… oi kurrrja milliseid kostüüme ja rattaid seal kohtas 😀 Mõtlesin, et üritus läheb miski roheliste mehikeste saatel kuskil hullus liikluskaoses. Aga tuli välja, et politseieskort oli ees ja taga ning kõik tänavad olid meie läbisõidu ajaks autoliikluseks suletud. Isegi kiirabiautod olid kaasa sõitmas. Ja läks vaja ka… munakivisillutisel sattus üks naisterahvas oma vanaaegse rattaga (sellisega millel see maakera suurune esiratas on) trammirööpasse ja lajatas sealt ülevalt pea ees alla. Laks oli ikka päris korralik, nii, et et verd lahmas kahte lehte ja kiirabi viis minema.
Päris äss oli sõita niimoodi läbi linna tuhandete ratturite seas. Lõpuks oli tiir linnas tehtud ja jõudsime jänesesaarele. Siin programm jätkus erinevate ürituste ja kontsertitega. Isegi fotograafid “vanade” kaameratega olid kohal soovijaid pildistamas ja neid ikka jätkus seal 😉
Oli ka päris äge konkurss kõige stiilsema riietuse jne osas. Seal käis päris kõva rebimine 😀 Ilmselt oli üritus nii äge, et isegi linna kohal tuure tegev helikopter põikas meie kohalt läbi 😀 😀 Tiksusime seal oma seltskonnaga peaaegu lõpuni välja ja siis tiksusime läbi linna Narva väravate suunas tagasi, vahepeal põikasime sisse Šoti pubisse ja tegime väikse söögi-joogi 😉 Päris ok koht oli söömiseks. Kokkuvõtvalt oli päris kõva üritus ja heameelega läheks veel aga kahjuks enam ei korraldata miskipärast.
