-
Keila-Joa loss
Sai möödaminnes sisse põigatud Keila-Joa lossi. See juba üsna ammu avatud külastuseks aga pole aega saanud seda teostada, nüüd see lõpuks tehtud.
Siin saab soovi korral giidiga ekskursiooni ka sebida. Me sellest loobusime ja vaatasime omal käel. Väga tsill värk on aga pikalt ei hakka sellest leierdama. Kellel huvi saab ise piiluma minna. Siin korraldatakse üsna tihti üritusi.
Keldrikorrusel on väike hubane salong jne. Muidugi päris äge oleks kui kuskil oleks veidi juttu ja pildikesi Abwehri luurekoolist mis II MS ajal siin mingis mõisahoones asus.
-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada
-
Kirna mõis
Ükspäev vaatasime üle selle kuulsa Kirna mõisa. Mõis rajati ca 1620 aastal mil Gustav II Adolf kinkis Eesti rüütelkonna peavõllile Hans von Fersenile 5 Järvamaa küla. Ega seegi mõis ei erine omanikeliini vahetuse poolest teistest mõisatest. Ka seda on pärandatud, müüdud jne. Pärast võõrandamist asus siin algkool, II MS ajal oli siin Aadu ohvitseride koolituskeskus. Nõukaaja algusest on siin olnud nii koolimaja, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning isegi korterid. 1997 aastal müüs riik mõisahoone oksjonil erakätesse ja siia rajati alternatiivravikeskus. Mõisa ees on selline mõnus tagasihoidlik purskkaev mis sobib siia ette vinksvonks. Väidetavalt pidavat väga hea energiaga koht olema. Eks ta ilmselt ole natuke ka peas kinni, näiteks mulle see iseenesest ilus koht energeetiliselt ei meeldi, teeb kuidagi ärevaks. Tean ka mõnda inimest kellel seal hoopis paha hakkab. Muidugi suvel kui tulbid õitsevad oleks siin olnud lillemerd äge vaadata aga noh ei jõua igakord õigeks ajaks. Mõni aasta tagasi kingiti mõisale Nurmiko poolt mitusada tuhat tulbisibulat ja tuhandeid nartsissi sibulaid, aga eks ma jõua ükspäev seda ka vaatama.
Piilusime sisse ka. Siin on huvitav, et sissepääsust saad otse teisele poole välja minna samal tasapinnal. Päris huvitav võlvidega korrus on siin, tavaliselt on selline keldrites aga siin on kohe nö esimene korrus selline.
Turnisime teisele korrusele ja lakapealsele ka kui juba lubatakse siis tuleb piiluda igale poole 😉 Iseenesest on siin päris pullid ruumilahendused ja muu värk. Jälle võib Eesti gloobusele ühte kohta ristikese teha, vähendamaks valgeid laike 😉
-
Olustvere
Sai Olustvere kah üle vaadatud. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar eemal, kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk tänapäeva nimega Papioru. Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632 aastal oma isanda käest läänistuseks. Lõpuks oli mõis kuni riigistamiseni Fersenite valduses. 1919 aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga. Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Hetkel asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus. Luusisime veidi ringi nii pargis kui töökodades. Kohalikul kitsel on siin lausa oma vaatetorn kust hea ümbrust jälgida 😉
Park on siin äge Inglise stiilis oma tiikide, sildade, tammide ja alleedega. Isegi äge kaev on olemas
Pargis ja peenardel näeb päris palju erinevaid lilli ja muud põnevat. Huvitav miks osad puulehed olid roosaks värvunud…
Üritasime tutvuda ka erinevate kodade toimetustega aga kahjuks saime sisse ainult keraamika- ja klaasikotta. Siin on ka pisike muuseum. Teised olid suletud, see on ilmselge viide, et tuleb Olustveret uuesti külastada. Igatahes on see ka väga tsill koht kus tasub käia.
-
Karksi ordulinnus
Sai möödaminnes põgusalt üle vaadatud Karksi ordulinnus. Viimati sai siin käidud eelmisel aastal, siis õnnestus mingi ime väel sisse saada isegi kirikusse. Paras aeg mälu värskendada. Nagu enamus vanu linnuseid asub seegi päris maalilise kohal. Arvatakse, et enne ordulinnust oli siin eestlaste kants… Miks ka mitte, koht ju soodne. Linnus ehitati arvatavasti 13 sajandi esimesel poolel ja kuulus Liivi ordule. Hilisemalt on veidi omanikke vahetanud, isegi hertsog Magnusele kuulunud. Ilmselt hävitati linnus Põhjasõja käigus. Ega siin eriti midagi säilinud polegi. Paar müürijuppi ja kogu lugu. 1770-ndatel ehitati varemetesse barokkstiilis Peetri kirik, see on omamoodi huvitav vaatamisväärsus oma viltuse torniga. Siinsamas läheduses olev feldmarssal Lieveni matusekabel, mis ehitati 1730 aastal on ka muutma kujul omal kohal.
Kolistasime veidi Karksis kah, omal ajal sai siin ikka kõvasti üritustel käidud 😉
-
Helmest Värskasse
Viimati sai Helme kandis kolatud ikka õige mitu aastat tagasi ja siis panime rõhku rohkem linnusele ja koobastele. Seekord siis tudeerisime muid vaatamisväärsuseid ka. Näiteks on siin Helme kiriku varemed, kiriku enda täpset ehitusaega ei teata. Ajaloolased pakuvad, et kas 13 või 14 sajand. Oma asukoha tõttu on Helme praktiliselt alati sõja jalus olnud, nii on ka kirikut rüüstatud, laastatud ja süütatud mitmeid kordi. 17 sajandi alguse sõdades sai kirik tugevasti kannatada. Kirik taastati 1674 aastal aga juba 1702 aasta suvel süütasid kiriku Põhjasõjas Hummuli lahingu järel Vene väed. Kirik taastati järjekordselt 1720 aastatel, siis lisati ka puidust torn. Viimane suurem remont tehti kirikus 1921 aastal. 1944 sai kirik järgmise litaka Aadu meeste kahurist, mürsk lõhkes orelis ja lööklainega liigutas paigast torni alustalad. Mõnda aega hiljem kukkus torn kokku lõhkudes katust ja osa seina. Helme koopad jätsime ka seekord vahele, kimasime otse Koorküla koobastesse. Kahju, et need pole säilinud oma algses hiilguses aga pole hullu ühtteist ikka on veel alles ja saab sees kolada ka 😉 Kuigatsi koolimaja juures tegime väikse jalasirutuse. Tundus huvitav koht olema. Tegime tiiru pargis ja uudistasime mingit vana lagunenud maja. Huvitaval kombel polnudki kõik metall ära varastatud ja klaasid puruks pekstud.
Lõpuks vaatasime põgusalt üle Värskas Seto talumuuseumi. See on üks põnev kohake, tasub kindlasti käimist
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis. Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
