-
Meleski klaasivabrik ja muuseum
Juba ammu sai üle vaadatud Meleski klaasivabrik või kui täpsemalt siis see mis kunagisest klaasivabrikust järgi on aga jutukest kirjutada polnud mahti. Nüüd see viga parandatud 😉 Teel klaasivabrikusse jäi silma muidugi üks piimapukk. Huvitav, et neid on hakatud uuesti siin-seal taastama.
Meleski Klaasivabriku hoone on muidugi muljetavaldav ja mis on eriti lahe, et fassaadi ilustamiseks on krohvisegusse lisatud värvilisi klaasitükke mis sädelevad päikese käes 😉 Siinsamas klaasivabriku vastas üle tee on ka mälestuskivi klaasivabrikule. Räägitakse ainult Meleski klaasivabrikust aga tegelikult oli siinkandis ka teine klaasivabrik. Kunagine Peterburi ärimees Carl Philipp Amelung koos seltskonnaga moodustasid 1792 aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794 aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Rõika vabrikus tehti peegleid ja Meleskis kõike muud. Väidetavalt tehti aastas umbes 32 000 peeglit mida turustati Baltimaades, Sise – Venemaal, Aasia kubermangudes, Rootsis ja Ameerikas. Esimene maailmasõda ja Vene turu kadumine oli raskeks ajaks. 1914 lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917 jäi seisma ka Meleski. Pärast sõda ei suutnud uued omanikud vabrikut kuidagi käivitada ja töökorras masinaid läksid vanarauaks. Toona seisid pea kõik Eesti klaasitööstused. Majanduse stabiliseerudes alustati Meleskis taas tootmist, kuid enam ei valmistatud peegleid, vaid nii puhutud kui pressitud klaasist pudeleid, purke, klaase, karahvine jne. Mudeleid oli kokku ligi 400. Töölisi oli vabrikus juba paarsada. Meleskis avati ka klaasitööstuse kool. Rõika klaasitööstusest sai jahu-, villa- ja metsatööstus. 1924 aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. 1934 aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölistest oma uude klaasivabrikusse. Nii kasvasid Meleskist välja sellised Eesti klaasitööstused nagu Johannes Lorupi klaasitööstus, Tarbeklaas, Skankristall ja Glasstone.
1987 valmis Meleski vabrikus viimane pudel. Peale seda toodeti paar aastat Meleskis hoopis kummist paneelitihendeid. 1992 aastal jäi vabrik lõplikult seisma. Meleskit tuntakse kui Eesti pikima ajalooga klaasivabrikut. Väidetavalt oli Meleski klaasivabrik 19 sajandil Baltikumi ja Vene impeeriumi suurim klaasitehas. Meleski klaasivabriku toodang on kergesti äratuntav oma sinakasrohelise tooni pooles
Praegu ei ole kunagisest klaasitööstuse hiilgusest järgi midagi peale varemete. Loodame, et kunagi leiab see väärikas hoone uuesti kasutust.
Kui juba Meleskis siis tuleb üle vaadata ka kohalik klaasitööstuse muuseum.
Meleski klaasitööstuse eramuuseumis on muljetavaldav valik eksponaate, isegi klaasipuhujate nö. haltuuratöid on eksponeeritud 😉 Tuleb välja, et Meleskis tehti omalajal isegi jõuluehteid. Kindlasti soovitan sealkandis luusides külastada seda põnevat muuseumi. Muuseumi saab külastada eelneval kokkuleppel imetoreda perenaisega, kes teeb ka väga ülevaatliku eksponaatide ja klaasitööstuse ajaloo jutustuse.
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
-
Konuvere sild pilvepiirilt
Kunagi aastaid tagasi sai Konuvere sild üle vaadatud, siis oli asi veel korras ja vinksvonks. Nüüd on see suht väsinud välimusega, valgustus ei tööta, osad tuled puruks pekstud jne. Oligi viimane aeg asi pilvepiirilt üle vaadata, kohe-kohe muutub siin kõik kardinaalselt. Silla ajaloost pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit.
Väike video ka
-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
-
Raplamaal luusimas
Kui asja on Juuru kalmistule siis tuleb ikka muud vaatamisväärsused ka üle vaadata 😉 Varasemalt polegi veel kohaliku kiriku juurde jõudnud, aga nüüd see viga parandatud. Sisse uurima kahjuks seekord ei saanud, tuli piirduda kirikuaiaga. Muidugi mis jäi kohe silma, oli päikesekell värava kohal, pole mujal kirikute juures sellist asja kohanudki. Kirik iseenesest pärit ilmselt kuskil 13 sajandist ja oli algselt puidust. 13 sajandi lõpus olevat ehitatud juba kivikirik mis oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. Millal kirikule esimene torn ehitati on vähe segane aga uus torn ehitati väidetavalt 1847. Kirikuaias on mõned ratasristid ja isegi malta rist, üks vähe teistmoodi metallrist jäi ka silma. Vaatasin kiriku üle ka pilvepiirilt, päris huvitava põhiplaaniga on. Ja muideks, siin kiriku juures on ka täiesti korralik ja puhas välikemps 😉
Kodupoole kimades vaatasin möödaminnes pilvepiirilt üle ka Hagudi mõisa. Kahju, et selline koht on lootusetult maha jäetud ja ilmselt hukule määratud. Mõisast pikemalt on kirjutatud siin
Siin väike video nii kirikust kui mõisast.
-
Maidla mõis
Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.
Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.
