• Tehtud üritused,  Tripid

    Eesti – Läti trip vol.3 Võrumaa – Valgamaa

    Hommikul peale ärkamist uurisime vähe ümbrust ja turnisime vaatetornides, siit avanevad ikka päris head vaated ümbrusele. Üks vaatetorn oli vähe väsinud ja sinna polnud soovitatav üles minna aga kuda sa saad siis minemata jätta kui teine on ikka päris kõrge ja sealt vaade hea 😀 Kolasime veel Lüllemäel. Irwww seal on tee ääres veel nõuka aegne tankla 😀 😀 Uudistasime vähe ka vana kiriku varemeid ja ega uuski vaatamata jäänud 😉 Üritasime siin aega mitte viita, et jõuaks Lätis päevaga ära käia 😀 Kuigi algselt oli plaan seal ööbida siis nüüd tegime selle plaani käigult ringi.

    Lüllemäelt edasi kimasime otse Valga kesklinna, otsisime turismiinfopunkti, et saada värske Läti kaart. Kurrrrrja infopunkt oli teise kohta kolitud ajutiselt 😀 aga polnud hullu leidsime üles ja kaardi saime kah 😉 Niiii Läti siit me tuleme 😀 😀

  • Tripid

    Laitsest Ungruni.

    Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.

    Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉

    Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉

    Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.

    Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.4

    Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.

    Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.3

    Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.

    Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest  seintega ja mille vundamendi on läbimõõt  11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.

    Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
    Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siin

    Kui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.

    Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.

    Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.1

    Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.

    Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.

    Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.

    Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”

    Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
    Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Lennuharjutused…

    Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks….

    Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.

    Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.

    See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.

    Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.

    Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.

    Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.

    Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.

    Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.

    Väike video kah sellest “Puuvillalossist”

    Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.

    Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.

    Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.