-
Tallinna tornid
Ziilu puhkuse ajal sai korra kah Tallinnaga tutvutud. Luusisme vähe linnamüüril ja tornides, siin polnud ma ise varem veel käinud. Seekord avanenud võimalus tuli kohe ära kasutada. Lonkisime mööda müürivahe tänavat esimese tornini sebisime pileti ja asusime tutvuma tornide ja linnamüüriga. Hellemani tornist saab ligi 200-meetrisessee kaitsekäiku, mis ühendab Hellemanni torni Munkade taguse torniga. Ronides üles järsust trepist satute katusekorrusele, mis avaneb vaateplatvormina kogu linnale.
Väidetavalt on Hellemani torn oma nime saanud läheduses elanud linnakodaniku Helle Hollemani järgi. Keskajal mängis rolli torni strateegiline asukoht, Viru värava vahetu lähedus. Kaitserajatisena oli ehitis kasutusel kuni Põhjasõjani. Torni laskeavad olid ümmargused, seal kasutati suurekaliibrilisi kahureid, tolle aja kohta edumeelset miiltaartehnikat. Aegade jooksul on ehitist kasutatud vanglana, laskemoonalaona ja kohvikuna. Nõukogude ajal kuulus torn kinoliidule. Pärast tolleaegset lagunemist ning torni konserveerimist, renoveeriti see alles 2006. aastal.
Kaitsekäigust oli päris lahe vaade Tallinnale ja mitte ainult 😉 Sealt näeb nii mõndagi ilusasse või siis ka räämas hoovi. Kõik kirikud on sealt müürilt nagu peo peal 😉
Lõpuks jõudsime mööda kaitsekäiku Munkadetagusesse torni. See torn kuulub samuti omaaegse Tallinna kaitserajatise hulka. Nime sai Munkadetagune torn ilmselt oma asukohast lähtuvalt kunagise dominiiklaste Katariina kloostri taga.
18. sajandi lõpuni oli tornis sõjamoonaladu, mistõttu 17. sajandil sai see rahvasuus nime Süütenööride torn. Torn on korduvalt põlenud. 1970 –80 aastatel Munkadetagune torn restaureeriti ja selles avati kohvik. Pärast 1994. aasta põlengut seisis torn tühjana, kuid 2010. aastal lõppenud remondi järel on see külastajatele avatud
Kaitsemüürilt oli näha ka üks räämas hoov, tahtsime seda kohe ka tänavalt piiluda. Ja oligi selline üsna räämas – varemetes tühi maja ning seda keset vanalinna… Imelik miks seda pole veel taastatud…
-
Türgi blogi. Mingid varemed keset linna
Qualista beachi kõrval aia taga on mingi tühermaa. Tagapool on näha osaliselt varikatusega kaetud ala ja mingid väljakaevatud müürid, kuid tavaliselt randa minnes või rannast tulles pole olnud mahti sinna pikemalt pilku visata. Ükspäev aga lonkisin niisama linnas, randa ka ei viitsinud minna, liiga palav ja ülerahvastatud ka. Võtsin suuna linna ääre poole ja kõndisin kõndimata teid. Jõudsin välja väikese jõeni ja keerasin jõe kalda äärest minevale väiksemale teele. See viis läbi tagahoovide ja muu kola, kuhu ükski normaalne inimene ei roniks. Aga jõe ääres oli paate ja laevukesi sadamas ja nende juures lokkas putkandus ja muu juurdekuuluv eluolu. Kes oli vedanud kalda peale toolid ja laua, et mõnusalt çayd juua, kes teinud omale mugava varjualuse jne. Jõeäärne teeke tõigi mind lõpuks Qualista taha tühermaale välja. Edasi oli aed ees ja otse mereni ei saanud. Otsisin aiast väljapääasu ja tee tõi mind nende varemete juurest mööda. Tegin paar pilti, aga kuskilt ilmusid mingid mehed, kes pistsid karjuma ja tegid mulle kätega vehkides selgeks, et pilti ei tohi teha. Ma ei saanud küll aru miks, aga ma siis rohkem ei teinud. Huvitav, mis salajane objekt see küll olla võiks? 😮
-
Türgi blogi. Mõnus pühapäev
Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.
Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀
Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.
Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.
Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.
Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.
Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.
Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.
Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.
Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂
