-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Türgi trip. Lennuharjutused…
Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks….
Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.
Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.
Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.
Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.
Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
-
Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas
Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…
Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.
Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele
Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike
Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.
Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.
Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.
Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.
Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
