-
Mäetagusel.
Mõnda aega tagasi sai siin kogukonnareisiga aga siis polnud aega ringi vaadata. Nüüd natuke asja sinnakanti. Teel sinna hakkasid silma ühed vahvad varemed mille sisse tehtud mänguväljak. Tuli välja, et see oli ilmselt vana koolikoht Atsalamas. Lahe idee ära kasutada vanad koolimüürid. Kui tööasjad aetud käisime uurisime seda keskuse osa ka mis eelmine kord nägemata jäi. Mõisa asutajaks arvatakse olevat Peter von Tiesenhausen. 1617 aastast sai mõisa omanikuks Tuwe Bremen, seejärel Wrangelid ja ka Unger – Sternbergid. Põhjasõjas põles mõis maani maha ja läks 1733 aastal pea paariks sajandiks von Rosenite kätte. 1736 aastal asus siin valitsema Otto Fabian von Rosen, kes omas Eestis veel lisaks nelja mõisa ning oli ametilt Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor.
Samal aastal sõnastas Otto Fabian von Rosen deklaratsiooni, millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. Kuid samas väidetavalt vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Oma lõpliku kuju sai hoone 1820 ja 1890 aastate ümberehituste ajal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rosenite aadliperekonnale. Peale seda tehti mõisa kool. 1990 aastate algul restaureeritud mõisahoones asus 2017 aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus. Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud 2 pronksist lõviskulptuuri. Mõisa sisse seekord kahjuke ei pääsenud, sega tuleb korra veel sinna asja teha 😉 Siin tegelikult ka paljureklaamitud jäägrimuuseum aga no ei õnnestunud sinna ka kohe kuidagi sisse saada. Milleks muuseumi pidada kui sinna sisse ei saa…. Nii, et ei oska kohe midagi kosta kuidas seda karu Jaaku näeb. Aga eks ma teen uue katse ükspäev.
Ja mis värk siin nende karukujudega on ei saanud ka sel korral teada, võibolla saab vastuse muuseumist…
Kuna mõisa ja jäägrimuuseumi uudistada ei saanud siis jäi üle veel ainult Meelise uus pesa üle vaadata.
Kes veel ei tea, siis siin asub võibolla kirveviske maailma suurim sisehall 😉 Siin saavad kõik huvilised käia proovida kirvest visata, ja vibu või ambu lasta. Kui see tundub igav siis võid proovida panni või kulpi märklauda visata 😀 😀 Siin on juba esimesed meistrivõistlusedki toimunud. Kes sealkandis tuuldub sellel soovitan kindlasti läbi käia ja natuke adrekat koguda 😀 😀 ja pärast puhata SPA 18+ poolel. Väga hea rahulik kohake.
-
Rakette uurimas
Talvel sai siin luusitud, nüüd aeg sügisel ka luusida. Vähe lihtsam turnida kui talvel libedaga.
Natuke selle baasi ajalugu ka. Asusid siin R-12 tüüpi raketid ja neid teenindav diviis ca 2500 – 3000 mehega. Neid metsades asuvaid raketibaase nimetati suurtükiväe divisjonideks ja kohalikel elanikel polnud aimugi rakettide olemasolust. Need raketid olid võimelised lendama 2000 kilomeetri kaugusele kandes termotuumalõhkepead kas võimsusega 1 või 2,3 megatonni.
Territoorium, kus paiknes divisjon, oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Territoorium oli jagatud eri tsoonideks. Esimeses tsoonis olid valvemeeskonna ja ohvitseride tööruumid, staap, laskemoonalaod, autokütuse maa-alused mahutid, garaažid. Ohvitserid elasid Rakveres sõjaväele mõeldud linnaosas.
Teises tsoonis olid sõdurite kasarmud, saun, pesumaja, söökla, klubi, katlamaja, elektrijaam. Majandusõuel olid toidulaod, garaažid, masuudihoidla.
Lahingutsoon – kõige tähtsam. See oli omakorda eraldatud teistest tsoonidest. Lahingutsoonis oli raketi erikütuse hoidla, montaaživäljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid, stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Raketid seisid angaaris ratastega alustel horisontaalasendis. Raketi pikkus koos lõhkepeaga oli 22, 1 m. Hoidlas pidi olema nii suvel kui talvel ühtlane temperatuur +4 ja niiskus. Püsiva mikrokliima saamiseks töötas automaatne ventilatsioonisüsteem. Soe õhk tuli angaari katlamajast torude kaudu.
Siin metsades on veel teine baas ka… Kadila. Nii Rohu kui Kadila baasid olid olemuselt ühesugused, kuid siiski väikse erinevusega. Ainult Rohus oli mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja sigala.
Kui baas tühjaks jäi, kasutati olemasolevad hooned ära ehitusmaterjalina nii kolhooside kui eraisikute poolt. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved 5 angaari: 2 tuumalaengute hoidmise, 2 raketi- ning neid teenindav angaar. Viimase seinal ilutseb praegugi Lenini pildiga „maal“. Raketiangaaridest esimese juurest viib tee stardiväljakule. Ühes hoidla-angaaris on näha tuumalaengute hoidmise ruumi massiivne uksepiit (ka rüüstatud), mille külge kinnitus omal ajal poole meetri paksune uks.
Ükspäev vaatan üle ka Kadila baasi.
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas
Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀
Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉
Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉
Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…
Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased.
Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekojaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
-
Vasknarva
Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.
Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi.
