-
Laitse raadiojaam
Kurja küll, ma olen vist see viimane mohikaanlane kes pole veel Laitse raadiojaamas luusimas käinud 😀 😀 Mitu korda oleme varem üritanud kui sealkandis luusime aga igakord on midagi vahele tulnud. Aga nüüd on see ka tehtud. Pool pesakonda kokku ja tegime luusimise päeva üle hulga aja. Põikasime korra ka Laitse lossi tiigi äärde, vaatasime kabelit ja onni. Lossist ei hakka siin pikemalt kirjutama, seda on juba varasemalt tehtud siin ja siin. Väike vihje muidugi 😉 puukütte ja mullivanniga saun on seal hea 😉 😉 Lossi pargis asuv kabel on esimene sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes avalikkusele avatud kabel.
Kui pargis tiir tehtud oligi aeg minna uurima mis värk see kohalik raadiojaam oli. Panen siia kirja ka kiire ülevaate selle asutuse saamiseloost. Rajati see raadiokeskus II MS järel Eesti NSV peamise levikompleksina. Ehitati komsomoli lööktööobjektina nr. 2 peale Leevaku valmimist. Siin paiknes muu hulgas Eesti Raadio I programmi kesklaine saatja, mille levisagedus oli 290m ja siit levis eestikeelne raadioprogramm üle Euroopa. Valmides kandis rangetele julgeolekunõuetele allutatud kompleks nimetust NSVL Sideministeeriumi Volinikevalitsuse „Objekt 88“, kinnise nimetusega postkast 115. Vundamendi ettevalmistustööd algasid 1947 novembris.
Hoone ehitusprojekt valmis 1948 veebruaris, peamised ehitustööd lõppesid 1949 sügisel, kuid sisseseadet paigaldati veel terve aasta.
Raadiokeskuse tehniline hoone on projekteeritud spetsiaalselt Inglise päritolu raadiosaatja „Standard“ seadmete vajadusi arvestades NSVL Sideministeeriumi Riikliku Nõukogude Ehitusmontaaži trusti nr. 15 projekteerimisosakonnas Moskvas. Saatja saadi II MS järel Ungarist reparatsioonivarana. Paefassaadide ning raudbetoonist karkassiga hoone on ehitatud stalinistliku klassitsismi stiilis. Raadiokeskuse kompleksi esimeses ehitusjärgus valmisid lisaks tehnilisele ka väravahoone, pumbamaja ja antennipaviljon. Kompleksi sissepääsu juurde istutati
elupuudeallee ja rajati madalhaljastus. Samuti valmisid esimeses järgus „Standardi“ praeguseks hävinud mastantenn, mis pärast
avariid ümber ehitati, asulas paiknev töötajate elamu ning
alajaam. Laitse loss kohandati raadiokeskuse administratiivhooneks.
Raadiokeskus suleti kesklaine saatja väljalülitamise järel 1 juulil 1998. Detailselt selle kompleksi kohta saab lugeda siit eksperthinnangust.Huvitaval kombel on säilinud värava kohal täiesti tervena tänavavalgustus. Hooned ise on muidugi kõvasti rämpsu täis, aga iseenesest need Stalini aegsed hooned on suht hea ehituskvaliteediga ei mingeid pragusi jne. Neist hoonetest saaks veel päris ägedaid asju teha kui vaid leiduks tegija. Väravahoone katus on muidugi läbi ja tänu sellele on sisse varisenud ka osa lage, see oli natuke ära rikkunud korraliku diivani 😉 😉 Peahoone näeb eemalt välja muljetavaldav, isegi ENSV vapp on ilusti säilinud.
Kõigepealt otsustasime territooriumil luusida ja pärast kolistada peahoones. Huvitaval kombel polegi kõrvalhooned prügi täis veetud nagu see tavaliselt mujal esineb. Samas oli kinnistu tagumine osa täis hullult puitmaterjali, ilmselt mingid vanad barakkide detailid. Keegi saaks sealt väga korraliku koguse talvekütet kui pusida viitsiks. Kummalisel kombel vedeles siin loomaluid hullult, ei tea mis värk nendega on….
Kui natuke territooriumi uuritud kobisime uurima peahooneid. Kogu territoorium sitaks suur ja kõike läbi luusida ei viitsinud, paar asja peab ikka järgmiseks korraks ka jääma 😉 Peahoone taga väljakul vedeles paat huvitav miks see seal niimoodi suva koha peal on…. Peahoone juurdeehitus polnud midagi erilist, nagu iga suva tööstushoone ikka. Vähe maha kukkunud voodri vahel oli ikka soojustust ka näha, ehitajad polnudki koju tassinud 😉 Aga noh kui komsomoli lööktööna ehitati siis polnud aega kellelegi viia ka 😀 😀 Päris korralik galerii oli kahe maja vahel tehtud, osad klaasplokid muidugi puru pekstud aga mulje ikkagi päris soliidne.
Teise korruse akendest avaneb ümbruskonnale väike vaade ka. Taamal oli üks sinine maja aga sinna ei viitsinud lonkida. Järgmine kord lähen vaatan mis värk on sellega.
Kurrrrjaaa peahoone nägi seest välja nagu mingi mõis, kõrged laed, sambad jne. Tekib küsimus miks salajase raadiojaama hooneks oli vaja ehitada nii edev hoone. Kui seda hoone vähe vuntsida siis elusees ei ütle, et see pole mõis 😉
Rõdult avanes väga tsill vaade värava suunas. Kui allee oleks hooldatud siis täpselt nagu mõis. Kolasime veel pumbajaamas ja miski kummalise künka otsas mille sees mingid ruumid. Alla ei hakanud muidugi turnima, tundusid olema nii 5 – 6 meetrit sügavad. Korralikku taskulampi polnud ka kaasas, et vaadata mis seal all täpsemalt on. Aga igatahes täiesti kuiv ruum paistis. Kokkuvõtvalt päris huvitav kompleks… kahju, et ripakile jäänud. Siit edasi kimasime Padise kloostrit avastama aga sellest lähemalt ükspäev 😉
-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.
-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
-
Betoonpauka.
Sattusin luusima ühte vana kap remonti minevasse majja, silma jäi päris äge kutsapilt. Keegi oli kunagi lävepaku ette värske betooni peale kutsa joonistanud koos aastaarvuga. Igavene majavalvur 😉 😉 Huvitav oleks teada kes selle joonistas ja mis on selle pildi lugu.
-
Võhandu maraton vol.2
Vol. 1 oli juba ammu ära ja vahepeal on ka meeltesegaduses ilmunud vol.6 😀 😀 Ja viiruse pärast jäi ära vol.7 siis katsume need vahepealsed ka ära kribada. Kui kõik ausalt ära rääkida siis nagu ikka…. kui sa juba korra sõbrale lubad siis tuleb seda teha. Eks läksin seegi kord supordiks. Sai juba eelmisel õhtul Võrus paadid valmis pandud ja siis kimatud sealt paarkümmend kiltsa eemale ööbima. Krt kus mulle see varane tõusmine ei meeldi 😀 😀 Kella kuuest üles, et kaheksaks Võrru jõuda aga eks kohapeal läheb ikka kaua aega. Stardipauk on ammu ära olnud kui vette saadakse…. Siin ilmselt on see ütlus meeles ” tark ei torma” aga noh see pole suusatamine kus viimasena on hea minna rada on ette tehtud 😀 😀 Aga lõpuks said ikka sõbrad minema ja me ringi luusima.
Järgmisse kontrollpunkti pole kiiret tiksusime niisama ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris hea oli vaadata kuidas luik stardib nagu maakera suurune transpordilennuk väga pikalt võtab hoogu enne kui õhku saab 😀 Ilm oli täitsa soe ja lilli võis juba näha pea iga põõsa all. Jäädvustasin mõne pildile kah.
Lõpuks oli aeg minna kontrollpunkti asja uurima. See päris lahe üritus mõned teevad sporti mõnet teevad pulli. Miskit erilist ei olnud ja kimasime järgmisse kontrollpunkti.
Kurja lasin mööda maanteed miski 100 minna kui kuskilt kõrvalteelt tuli maanteele murutraktor ja tõmbas täpiks ees 😀 😀 igatahes mina sellele 100ga järgi ei jõudnud. Pärast nägin seda vidinat kontrollpunktis seismas ju oli ka kellegi suport 😀 Lõpuks tulid minu omad kah, tassisime paadid üle ja tuld järgmisse punkti. Siin õnneks pikalt tassida ei olnud, ainult nats maad teiselepoole veskitammi ja kõik. Veski paistab väljast üsna varemetes aga väidetavalt olla seal sees pererahval turbiin elektri tootmiseks. Vahepeal vahetasin paar sõna ka ühe toreda sõbrantsiga kes oli ka võistlemas.
Järgmised kontrollpunktid kah kiirelt läbi, ei viitsinud kuskil väga passida neid aerutajaid, metsaalune oli põnevam 😀 Süvahavva juures tegime pikema peatuse seal sai väikse kohvi ja salati kah kohvikust. Kui meie omad olid läbi läinud kimasime edasi
Enne Leevakut tegi miski kohalik rahvas sauna ja käis suplemas laskmata ennast segada aerutajatest. Lõpuks jõudsid meie omad Leevakule suht surnutena. Siin panime pillid kotti kah, enam edasi ei jaksatud aerutada. Aga mulle sobis, sai varem õhtale 😉
-
Sutlema ja Pajaka mõis
Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis.
Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….
Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.
Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.
