-
Veetorn
Sai mingil ajal luusitud Haapsalu nurgatagustes. Hull ehitus käib siingi, näiteks Krimmi holm on vanadest vene sõjaväe jäänukitest ja muust jurast suht lagedaks tehtud. Üllataval kombel on püsti jäänud veel veetorn. Väljast näeb täitsa kobe välja ja sellest saaks päris ägeda vaatetorni kohviku teha kui ülevalt veepaak välja lammutada ja mõni aken juurde teha 😉 Olen nii mõneski vanas mahajäetud veetornis kolanud aga nendes tavaliselt metallikrattide poolt kõik lagedaks tehtud ja üles turnida ei saa. Aga siin trepp täiesti alles, ole mees ja trambi üles 😀 Kusjuures ülevalt on ümbrusele üsnagi arvestatav vaade.
-
Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla
Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6.
Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.
Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.
Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.
-
Paldiski
Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.
Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.
Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.
-
Turaida – Sigulda
Lõpuks jõudsime Turaidasse mingi ilge ringiga, otsetee oli remondis. Loodame, et uus tee on parem kui vana, igatahes ette on asi võetud suurejooneliselt. Saime bussi kuidagi parklasse nikerdatud ja kobisime Turaida lossi tudeerima. Ma siin nii palju käinud, et ei viitsinudki kõiki kohti läbi kolistada. Kiirelt kirikust ja muuseumist läbi, ei midagi uut. Allee ääres olevad infotahvlid olid läbi teinud värskenduskuuri. Linnuses turnisin torni vaateid nautima, need on sealt muljetavaldavad. Peale tornituuri tegin väikse tiiru ka konvendihoone muuseumis. Seal ka kõik vanaviisi. Aga midagi uut oli torni kõrval keldris 😉 Sinna olid kogutud väiksed talvevarud, eemalt nägid välja vägagi ehedad 😀
Kui Turaida tudeeritud vutvutvut bussi ja Sigulda hotelli poole ajama. Kui hotelli sisse regatud oli veidi aega õhtusöögini. Kes kuhu läks, kes köisraudteega sõitma kes kohalikku kirikusse või lossi. Me valisime ka lossikülastuse. Lossi pargis terve joru nänniputkasid kõikvõimaliku nänniga. Viskasime kiire pilgu peale ja läksime tudeerisime uut lossi, seal küll midagi ulmeerilist vaadata ei ole aga põnev siiski. Näeb vanni “uppunut” jne 😉 Huvitav, et siin on käsipuudel pimedate kiri, pole mujal väga seda täheldanud, tavaliselt see kuskil seinal kui üldse. Varasemalt oleme ka siin lossis käinud aga siis pole üles torni saanud. Seekord saime sinna ka, päris head vaated avanevad sealt. Tasus käimist.
Vanas linnuses eriti ringi luusida ei saanud, kõik oli kinni, valmistuti õhtuseks kontserdiks. Siinses väravatornis on muidu ühtteist vaadata küll aga õnneks see varasemalt juba nähtud ja midagi hullu polnud kui seekord nägemata jäi. See uus loss olevat omalajal ehitatud siitsamast vanast linnusest võetud kividest. Kolasime põgusalt ka kohalikes käsitööpoodides, päris huvitavad teised.
Lõpuks oli veel piisavalt aega õhtusöögini ja mõtlesin, et äkitse käiks ajendatuna professionaalsest kretinismist kohalikul kalmistul…. Aga jõudes ristmikule kus vasakule jäi kalmistu ja paremale matkarada otsustasime viimase kasuks 😉 Kuna see polnud väga pikk ja seal pidavat olema miski koobas ka. Igatahes põnev matkarada oli, ruunikivide nägemiseks ei peagi Rootsi sõitma 😉
Natsi aja pärast jõudsime kanjoni servale kust läks alla koopa juurde trepp. Koobas pole tänapäeval küll midagi erilist, kuna on sisse varisenud. Omalajal olla siin lausa arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud. Oi kurja oleks ma teadnud, et see trepp nii pikk on oleks parem kalmistule läinud 😀 Alla oli hea minna aga üles tagasi andis turnida. Tagasi hotelli jõudsime suht täpselt söögi ajaks, jõudsin väljas veel kiirelt teha paar pilti ägedast grillist, lilledest ja siiliperest 😉 Peale sööki kotile ja homme Rundale lossi.
-
Karksi ordulinnus ja kirik
Pole sada aastat Karksi ordulinnuse varemetes luusinud. Seekord möödaminnes tegime siia spetsiaalselt asja. Väidetavalt ehitasid siia nö. puitrajatise 13 sajandi alguses Mõõgavendade ordu vennikesed ja ilmselt tehti see eestlaste muinaslinnuse asemele. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297 aasta rüüsteretke, hakati selle asemele ehitama kivilinnust. Korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14 sajandi algul. Linnust on aegade jooksul korduvalt kohendatud vastavalt sellele millised uued relvad tulid käibele 😉
Kõvasti vatti sai linnus muidugi Vene – Liivi ja Poola – Rootsi sõdades. Põhjasõjast ei hakka rääkimagi. Muidugi peale Põhjasõda see varemetesse jäigi. Muidugi olla see linnus olnud omalajal peale Viljandi linnust üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. 18 sajandil lõhuti seoses kiriku ehitusega terve joru müüre. Mõnda aega tagasi sai linnuke muretsetud, nüüd oli kohe hea võimalus katsetada. Nu kurja on ikka vahe küll kas pilt maa pealt tehtud või taevast.
Lasin linnukese luurele, et näha mis on kiriku viltuses tornis põnevat ja kuidas kukeke tornitipus elab 😉
Katsetasin ka väikese video tegemist tornikukest, päris kobe sai esimeste katsetuste kohta
Sattusime siia luusima just õigel ajal. Kohe õnnestus ka kirikus sees käia ja ringi luusida. Üsnagi kobe kirik ja isegi seest on näha, et torn on vildakas. Päris korralik pragu on 😀 Ja mis veel oli huvitav, et altari poolne lühter polnudki üleni elektrifitseeritud vaid täitsa päris küünlad käisid. Üks kirikukell oli alla toodud remondiks, huvilised saavad käega katsuda ja münti sisse visata 😉 Kiirelt sai üles torni ka turnitud, seal saab aru päris hästi, et torn vildakas.
Kirikuga on siin muidugi see lugu, et tegelikult on kirik siin olnud juba alates 13 sajand. Algselt asus see pealinnuses ja oli puidust. Hiljem ehitati linnuse müüridele aga vundament ei saanud küllalt hea kandmaks torni raskust. Torn vajus vaikselt aina vildakamaks kuni aastani 1995, siis kindlustati vundamenti betoonvaiadega ja tundub, et vajumine saadi pidama. Siis mõõdeti ka torni kallet. Väidetavalt olla see tipust nihkes 2 meetrit ja 5 senti. 33,5 meetri peale väga hull polegi 😉 Meie oma kohalik Pisa torn 😀
Siinsamas linnuse lähedal on ka üks huvitav kabel, selle ehitas 1730 aastal kiriku juurde viiva tee äärde Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven. Kusjuures kabel pidavat asuma muistse orduvendade kalmistu asupaigas. Kabeli ustel näeb tulnukate portreesid 😉
-
Illuka mõis
Sai üle vaadatud veel üks ilus Virumaa mõis ja nimelt Illuka. See on natuke omamoodi mõis kus asub alates 1921 aastast mõisakool. Tänapäeval pakub mõis lisaks koolitarkusele erinevaid võimalusi ekskursioonideks, seminarideks, pidulike tähtsündmuste korraldamiseks, ööbimiseks jne. Mõisa ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.
Sisekujundus on siin mõnusalt tagasihoidlik aga samas ilus
Teise korruse toad on väga huvitava lahendusega, ükspäev kindlast kasutan võimalust siin ööbida. Siinsamas saab tutvuda mõisa ajalugu tutvustavate stendidega, on olemas ka väike muuseuminurgake
Keldrikorrusel on garderoob ja kaev. Polegi nagu väga kuskil mõisas täheldanud sellist põnevat kaevu eksponeerimist.
Õue peal paar huvitavat puukujukest, paar vana hoonet ja üks päris korralik seminarihoone. Ühesõnaga üks selline vahva mõis kus kindlasti tasub käia. Huvitav on see, et meie külaskäigu ajal ei kohanud me mõisas hingelistki aga samas oli mõis külastuseks avatud.
-
Jägala – Keila-Joa
Sai üle hulga aja kiirelt üle vaadatud mõned tuntud vaatamisväärsused. Alustasime trippi Jägalast, siin seekord üsna vähe vett ja pilte ei viitsinud teha, neid siin blogis varasemalt juba olemas küll ja küll. Käisime läbi ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumist, vaatasime mis uut. Siin sai viimati käidud õige mitu aastat tagasi. Siis sai tankiga tiiru ka tehtud. Siin sama lugu nagu Jägalas, midagi uut peale tuuliku polnud. Ja muideks tuulikus saab ööbida ka 😉
Järgmine sihtpunkt Keila-Joa. Ega siingi midagi erilist ja uut polnud. Vett siin ka üsna vähe. Paar pilti siin siiski tegin võrdluseks. Südamete külge on juba kogunenud arvestatav hulk lukke, kolbe ja krt teab mida veel 😀 Viimati siin käies oli neid oluliselt vähem. Ühtteist on siin siiski korrastatud. Ainukesed asjad mida ma pole siin kordagi näinud, et töötaks on rippsilla ja joa valgustus.
Piilusime mõisa parki ja Meremõisa lossi varemeid ka. Siin on ka midagi toimetatud, müürid konserveeritud ja keldrile trellid ette pandud.
