-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati.
Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht.
Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
-
Laitse-Ruila-Kernu-Varbola pilvepiirilt
Sai natuke veel drooniga kätt harjutatud enne kui soojale maale laiama läheme 😉 Pidin minema Pärnu asjatama ning ühendasin meeldiva kasulikuga, varusin paar tunnikest lisaaega, et jõuaks mõnest kohast läbi põigata. Kõigepealt Laitse loss linnulennult. Mõnda aega tagasi sai öösel nii siin kui Ruilas drooni katsetatud, proovime nüüd päeval ka 😉 Tuhande tuti mäe labürindi skeem sai ka jäädvustatud 😉
Laitsest edasi Ruila mõisa juurde. Siin sai sügisel vahetult enne uue staadioni avamist drooni katsetatud ja ilusad värvilised pildid tehtud. Ööpildid siin ka juba tehtud, proovime nüüd talvepilte 😉 Kui mõis pildistatud vaatasime üle kohaliku Ruila järve. Hmm, pilvepiirilt on hästi näha kui väikseks on see veesilm jäänud. Ilmselt kui siin midagi ette ei võeta siis tabab seda järve Kernu järve saatus.
Järgmine peatus oligi Kernu järve juures. See oli praktiliselt juba kinni kasvanud, aga õnneks tuldi siin maa peale tagasi. Peale aastaid kestnud bürokraatlikke ametkondadevahelisi kemplusi jõuti arusaamale, et järv tuleks siiski soostumisest päästa. Tänaseks päevaks ongi järv veest tühjaks lastud ja puhastus käib. Mõned lombikesed siiski on kus pardid saavad talvituda. Paar pildikest ka kohalikust mõisast. Imekombel õnnestus taevast ära näha ka siinne harv nähtus… labürint, kiviring või hoopis esimese lume ring 😀 😀 Ei teagi kohe kuidas seda nüüd õigem nimetada oleks 😉 Aga igatahes on see siin üliharva esinev nähtus ja selle nägemiseks peab õnne olema. Mul vedas, sain pildile 😉 Ah jaa siinse mõisa keldris varjab ennast väike ja hubane baltisaksa sugemetega kellerspa. Väga mõnus privaatne kohake, huvilistel soovitan kindlasti käia 😉
Möödaminnes sai veel sisse põigatud Varbola linnuse juurde. Taevast on ilusti näha väravakoht ja kiviheitemasin. Rohkemaks seekord aega polnud ja tuli kimada otsejoones asju ajama.
-
Haapsalu öö linnulennult
Kui juba mänguasi sai soetatud siis tuleb talle ka usinasti rakendust leida 😉 Mõningates koduümbruse kohtades on juba katsetatud küll, nüüd on aeg kaugemale minna. Käisin uurisin kuidas Haapsalu öösel linnulennult paistab. Nagu üks poliitik kunagi ütles… Pole paha 😀 😀 Ükspäev tuleb lennuluba sebida ja Tallinna vanalinn ka üle vaadata.
Paar maapealset pildikest sai ka tehtud 😉 Müüriääre kohviku kõrval väike lava püsti, huvitav mis teema sellega on?
-
Talvised pildid linnulennult
Sai Lihulas asjatamas käidud ja tagasi tulles veidi drooniga müratud. Algul mõtlesin, et teen tiiru Lihula linnuse kohal ka, aga seal hulkus palju rahvast, ei jõua kõigilt küsida kas nad pildile võivad jääda. Koduteel piisavalt kohti kus lennutada 😉 Vaatasime üle Kullamaa servas oleva õigeusu kiriku varemed ja muidugi ka Kullamaa kalmistu ning kiriku uue torniristi 😉 Päris ilus kuldne teine aga vist tiba viltune 😉
Koluvere loss sai ka üle vaadatud linnulennult. Kahju, et siin midagi enam ei toimu. Päris äge kohake iseenesest ja ega mul pole õnnestunudki sinna sisse saada. Kunagi aastaid tagasi üritasime viisakalt luba küsida aga vastati väga ülbelt, et broneerige loss siis saate külastada. Peale seda pole olnudki erilist isu sinna minna. Suvel korra käisime kiiruga läbi aga ei miskit liikumist seal. Kahju muidugi, see oleks väga äge turismiobjekt
Möödaminnes tegin paar ööpilti Ruila mõisast. Ükspäev just mõtlesin sellele, et kuskil võiks proovida. Kurja, ilm oli muidugi vahepeal päris tuuliseks muutunud aga veel ei sadanud. Siin näeb ööpiltidelt kuidas on vaade nii sooja kui külma valgusega. Kusjuures pilte sai normaalselt ainult kuskil 60 meetri pealt. Proovisin korra kõrgemalt aga seal olid juba lumepilved segamas.
Ja ega siis saa üle vaatamata jätta Laitse lossi. Niisiis tuli teha veel üks kõrvalpõige enne kui koju sai 😉
-
Talv maalt ja pilvepiirilt
Kliimaaktivistid räägivad mingist hirmsast kliima soojenemisest. Käisin uurimas mis värk sellega on. Ennäe imet, võrreldes eelmise talvega on “soojenemine” lausa silmaga märgatav 😀 😀 See on siis see esimene lumi mis nii mõneski Eestimaa nurgas elu seisma pani. Järjekordne näide energiahiidude võimekusest tuli järjekordselt päevavalgele. Kui ikka päevi ei suudeta taastada rahu ajal energiavarustust mis siis veel sõja ajal saab… Ehk peaks meie spetsialistid saatma Ukrainasse õppima kuidas raketi kiirusega energiataristut taastada. Tekib küsimus mille eest rahvalt ulmelist võrgutasu nõutakse kui võrk on üdini mäda. Sellise raha eest peaks meil juba ammu olema kuldsed elektriliinid. Aga see selleks, igatahes on loodus praegu väga tsill. Eriti lahe oli üks väike kaheharuline kuuseke mis lumerüüs nägi välja nagu burkades naised 😀
Sai paar talvepilti pilvepiirilt ka tehtud. Päris hea sai. Peab kuskil veidi katsetama pimedas talviseid taevapilte teha.
-
Veetorn
Sai mingil ajal luusitud Haapsalu nurgatagustes. Hull ehitus käib siingi, näiteks Krimmi holm on vanadest vene sõjaväe jäänukitest ja muust jurast suht lagedaks tehtud. Üllataval kombel on püsti jäänud veel veetorn. Väljast näeb täitsa kobe välja ja sellest saaks päris ägeda vaatetorni kohviku teha kui ülevalt veepaak välja lammutada ja mõni aken juurde teha 😉 Olen nii mõneski vanas mahajäetud veetornis kolanud aga nendes tavaliselt metallikrattide poolt kõik lagedaks tehtud ja üles turnida ei saa. Aga siin trepp täiesti alles, ole mees ja trambi üles 😀 Kusjuures ülevalt on ümbrusele üsnagi arvestatav vaade.
-
Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla
Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6.
Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.
Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.
Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.
