-
Sininõmme kalmistu
Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud, aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.
Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.
Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.
Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.
Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selle eest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi eemalt üsna loomutruu välja.
Sininõmme kalmistu on juba tuttav koht ja nagunii tulen siia veelkord hauahooldust tegema. Tellida saab hauaplatsihooldus@muhkel.ee või tel 5592 3491
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
-
Huvitavaid leide kalmistutel
Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja.
Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.
Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.
Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.
Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.
Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”
Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa
Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.
-
Asjatama Lääne Nigulasse
Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.
Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.
Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.
-
Saatse saapa taga käidud
Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.
Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele. Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.
Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.
-
Narvast Narva-Jõesuusse.
Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.
Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis.
Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.
Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.
Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.
Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.
No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.
Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.
Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.
Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.
-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
