fbpx
  • Tripid

    Veel üks metsavendade punker.

    5. apr. 2021 /

    Eks meie metsades ole neid tegelikult avastamata punkreid veel küll ja küll. Ega seegi Lebavere metsas olev Martin Tamme punker kus ta pesitses 1954 aastani pole tegelikult taastatud tema õiges kohas. Väidetavalt peaks õige punker ka kuskil siin läheduses olema aga kus täpselt ei mäletata enam. Samasse kanti kus peaks M. Tamme päris õige punker olema rajati entusiastide abiga 2002 aastal uus punker, et rahvas saaks tutvuda metsaeluga 😉 Aga eks kõik väsib ja laguneb, nii juhtus ka selle punkriga. Eelmise aasta novembris taasavati renoveeritud punker külastajatele. Päris hästi teine maskeeritud ja kui luuk poleks tuulutuseks irvakil siis marsid tuimalt mööda midagi nägemata 😀 Iseenesest päris kobe asi ja tasus ülesotsimist. Nüüd siis veel paar punkrit jäänud üle vaadata ja siis võiks katsetada ka nendes ööbimist. Siinne punker on mõnus omaette olemiseks kuna asub ikka päris kaugel tsivilisatsioonist ja turistide hordid läbi ei sõida. Natuke on selle punkri elanikust ja värgist juttu siin. Teine samasugune eraldatud on Põrgupõhja punker aga see on maapealne. Metsavendluse kohta on ka väike koduleheke aga see on ajast-arust ja jumal teab millal uuendati. Muidugi huvitav on see, et siinsamas üle õue on ju 1960 aastatel ehitatud ülisalajane raketibaas, Vaevalt, et ehitajad teadsid, et mets oli varasemalt metsavendade elupaik 😀 😀

    Kui juba punkrit uurida siis tuleb muid läheduses olevaid asju ka piiluda. Kuna Rohu raketibaas mitu korda läbi käidud siis uurisime mida muud põnevat sealkandis veel on. Tuleb välja, et siin on veel Lebavere lahingupaik. Selle lahingu kohta on väga asjalik kirjatükk siin. Muidugi seal peale mälestuskivi pole midagi. Infotahvel on ammu kõdunenud ja vajaks uut. Koduteel paar klõpsu ka “jõulutuledest” 😉 Mis siis, et ammu möödas aga äge ikka 😉

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Rohu raketibaas

    21. nov. 2020 /

    Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀

    Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.

    Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Rakette uurimas

    7. nov. 2020 /

    Talvel sai siin luusitud, nüüd aeg sügisel ka luusida. Vähe lihtsam turnida kui talvel libedaga.

    Natuke selle baasi ajalugu ka. Asusid siin R-12 tüüpi raketid ja neid teenindav diviis ca 2500 – 3000 mehega. Neid metsades asuvaid raketibaase nimetati suurtükiväe divisjonideks ja kohalikel elanikel polnud aimugi rakettide olemasolust. Need raketid olid võimelised lendama 2000 kilomeetri kaugusele kandes termotuumalõhkepead kas võimsusega 1 või 2,3 meg­atonni.

    Territoorium, kus paiknes divisjon, oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Territoorium oli jagatud eri tsoonideks. Esimeses tsoonis olid valvemeeskonna ja ohvitseride tööruumid, staap, laskemoonalaod, autokütuse maa-alused mahutid, garaažid. Ohvitserid elasid Rakveres sõjaväele mõeldud linnaosas.

    Teises tsoonis olid sõdurite kasarmud, saun, pesumaja, söökla, klubi, katlamaja, elektrijaam. Majandusõuel olid toidulaod, garaažid, masuudihoidla.

    Lahingutsoon – kõige tähtsam. See oli omakorda eraldatud teistest tsoonidest. Lahingutsoonis oli raketi erikütuse hoidla, montaaživäljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid, stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Raketid seisid angaaris ratastega alustel horisontaalasendis. Raketi pikkus koos lõhkepeaga oli 22, 1 m. Hoidlas pidi olema nii suvel kui talvel ühtlane temperatuur +4 ja niiskus. Püsiva mikrokliima saamiseks töötas automaatne ventilatsioonisüsteem. Soe õhk tuli angaari katlamajast torude kaudu.

    Siin metsades on veel teine baas ka… Kadila. Nii Rohu kui Kadila baasid olid olemuselt ühesugused, kuid siiski väikse erinevusega. Ainult Rohus oli mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja sigala.

    Kui baas tühjaks jäi, kasutati olemasolevad hooned ära ehitusmaterjalina nii kolhooside kui eraisikute poolt. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved 5 angaari: 2 tuumalaengute hoidmise, 2 raketi- ning neid teenindav angaar. Viimase seinal ilutseb praegugi Lenini pildiga „maal“. Raketiangaaridest esimese juurest viib tee stardiväljakule. Ühes hoidla-angaaris on näha tuumalaengute hoidmise ruumi massiivne uksepiit (ka rüüstatud), mille külge kinnitus omal ajal poole meetri paksune uks.

    Ükspäev vaatan üle ka Kadila baasi.

    loe edasi
  • Tripid

    Eesti – Läti trip

    1. veebr. 2019 /

    Mõned korrad korda aastas juhtub meil seda, et trip kujuneb välja teise ürituse käigus jooksvalt. Nii juhtus ka seekord, tiksusime Lõuna-Eestis ja mõtlesime, et tavaliselt käiakse Lätis viina järgi või Valmiera Depos ehituskraami ostmas 😀 😀 Mõtlesime, et lähme hoopis Aluksnesse. Esimene kohustuslik peatus Valga raudteejaama juures. Paar klõpsu jaamahoonest, auruvedurist ja tuld Lätti 😀

    Aluliinas käisime kõigepealt promenaadil ja Templimäel luusimas. Templimägi on riikliku kaitse all olev kultuurimälestis, iidne latgalite linnamägi ja muinaslinna asupaik. Legend jutustab, et Põhjasõja päevil kandnud vene sõjamehed mütsides mulda kokku ja nii sündis mägi, et sellelt Linnusesaarel asuva linnuse pihta tulemuslikumalt tulistada. Aastal 1807 lasi Alūksne parun von Vietinghoff Põhjasõja sündmuste ning mõlema sõdinud poole juhi – vene väepealik krahv Šeremetjevi ja rootsi armee kapten Wulfi – auks mäeharjale ehitada graniidist rotundi ehk Kuulsuse templi. Nii sai mägi nimeks Templimägi, mis ka tänapäeval kasutusel on.

    Templimäel turnisime ka vaatetorni. Sealt avaneb päris vägev vaade ümbrusele ja linnusesaarele.

    Kui Templimägi uuritud läksime linna peale laiama. Kolasime pargis ja linnusesaarel. 1342 aastal jõudsid Alūksne järve suurimal saarel – Linnusesaarel – lõpule Liivimaa ordu kivilinnuse ehitustööd. Linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, seetõttu sai ka koht uueks nimeks Marienburg. Alūksne rahvas räägib siiani kohalikust tüdrukust Marijast, kes müüriti sisse ühte linnuseseintest, mistõttu nimetatakse saart nii Linnusesaareks kui Marija saareks. Aastasadade vältel on linnuse valitsejad vahetunud, see on kuulunud nii venelastele kui rootslastele ja poolakatele. Kahju, et linnusest peale mõne müüri ei ole midagi säilinud. Aluliinas on veel üks põnev atraktsioon aga sinna kahjuks ei jõudnud ja see jäi järgmiseks korraks. See on GULBENE-ALŪKSNE raudteeliin.

    Aluksnest edasi kimasime Zeltini poole, et uurida endist nõukogude tuumaraketibaasi. Territoorium ikka megasuur seal, hooneid ja punkreid kogu metsaalune täis. Väga luusida ei saanud, vihma hakkas sadama. aga mingi esmamulje sai kätte. Seal peaks veel luusima ilmselt.

    Keset üht platsi oli Lenini pea, mis varasemalt olla olnud kuskil Aluksnes. Sealt tariti sinna sõjaväeossa ja seal see graniitjunn nüüd on 😀 Reet käis seisis mõõduks kõrval, niikaua kui teised pildistasid 😀 Väidetavalt pidi see Vova pea olema 3 meetri kõrgune. Sealt edasi panime Eesti poole. Apes käisime laiasime veel kohalikus poes.

    Eestis tagasi käisime läbi Hinni kanjonist. Lonkisime mööda laudteed lõpuni ja tagasi. Allikast maitsesime värsket vett. Kraanivesi on ikka selle kõrval nagu pudelivesi 😀 Siit edasi liikusime Ööbikuoru poole, tahtsime uurida kas lind ka pesal on. 😉

    Õöbikuorus oli pesa ikka alles ja muna ka sees 😀 Linnukest polnud ainult kuskil näha. Reisikaaslased käisid üleval ka, ma ei viitsinud. Tutvusin selle asemel turistinänniga 😀

    loe edasi