-
Türgi blogi. Jamad telefoniga
Kõige selle toreduse, ilu ja chilli kõrval pean ma siin ikkagi tööd ka tegema. Põhilised töövahendid on telefon ja auto. Kui auto probleemide peale on reageeritud suht kiiresti, siis telefoni probleeme ei taheta siin sugugi tõsiselt võtta. Selle kivi tahaks nüüd küll tööandja kapsaaeda visata.
Telefon ja tahvelarvuti anti kätte umbes kolmandal tööpäeval. Enne seda ei saanud mind infodelegi saata, sest töövahendeid polnud. Tahvlis on online programm, millega müüme ekskursioonide pileteid. Telefon on loomulikult helistamiseks. Ja helistamist siin jagub, sest ekskursioonide algusaegu kogu aeg muudetakse. Siis me peame oma turistidele teada andma, millal buss neid peale võtab. Lisaks kõiksugu muud küsimused, mis lahendust vajavad, sest meie numbrid on turistidele kätte jagatud, et nad saaks võõral maal kuskile pöörduda kui miskit vaja on. Eks selleks me olemegi ju tööl siin.
Aga see telefon on kiviaegne ja nuppudega. Sellega otsestelt polekski häda, kui ta töötaks normaalselt. Oleks ma teadnud, ma oleks oma pisikese armsa Nokia 8310 kodust sahtlipõhjast üles otsinud ja kaasa võtnud.
Esimene, mis mulle siin anti, oli pisike odav Samsung. Sellega oli see viga, et heli kvaliteet oli selline, et ühtki sõna ei saanud aru. Asi polnud ainult minu konkreetses eksemplaris, vaid teistel oli ka sama mure. Olime hädas ja kaeblesime. Õnneks hakkas see ka kontori tööd segama, sest nad ei saanud meile telefoni teel mingit infot edastada. Mõne aja pärast saime uued Hikingud.
Oleks siis probleem anult telefoni aparaadis olnud. Kus sa sellega. Teine pool puudutas mobiilsidet või konkreetset paketti ja seda oli oluliselt raskem kohalikele selgitada. Miskipärast ei olnud mul telefon alguses kohe võrgus ja ligi nädala ei saanud sellega üldse helistada. See kontrolliti üle, tehti midagi ja siis öeldi, et nüüd on korras. Mine ja helista. Edasi läks veel absurdsemaks. Mõni päev sai sisse helistada ja välja helistamine oli blokeeritud. Mõni päev sai helistada ainult lühinumbritele ehk siis omadele. Mõni päev sain ise välja helistada, aga mulle tagasi helistamisel ütles, et seda numbrit pole olemas. Kontoris halades tegin paar kontrollkõne ja siis loomulikult kõik toimis. Tõesta siis midagi niimoodi. Oli vaja suuremat jama, et keegi liigutama hakkaks.
SMS-idega ei teadnud ka kunagi, kas nad jõuavad kohale või mitte. Ükskord öösel poole viiest sain turistilt sõnumi küsimusega, et kas nende homne ekskursioon ikka väljub hommikul planeeritud ajal. Ehmatasin ära veel unest segane, mõtlesin, kas ma unustasin kellelegi väljumisaja teatada. Lappasin kiiresti müüdud piletite nimekirja läbi. Krt, nende ekskursioon oli neli päeva tagasi. Mis värk nüüd siis. Külm jutt käis rinnust läbi. Korraks käis mõte peast läbi, et see on mingi mitu tiiru ümber maailma teinud ja kaua teel olnud SMS. Kui nad poleks oma ekskursioonile neli päeva tagasi ilmunud, siis oleks ehk minu kaudu neid otsima hakatud. Seda ei olnud juhtunud. Juhul kui on vale SMS, siis on ka veidi halb ajastus kell pool viis hommikul tagasi helistama hakata. Kui on õige, siis oleks ainulõige kohe helistada. Mis teha? Saatsin sõnumi, et ei saa küsimusest hästi aru, nende ekskursioon oli esmaspäeval. Vastust tuli järgmise päeva õhtuks, et kõik on korras, loomulikult käisid nad esmaspäeval ekskursioonil ära ja nüüd on õnnelikult Eestis tagasi. Uhh… Tamam 🙂
Lõpuks saabus suurem jama, mis käis meist üle kui puhastustuli. Turist andis teada, et ootab ekskursioonibussi, aga seda pole. Juba 20 minutit möödas, tal kannatus otsas. Lubasin uurida ja tagasi helistada. Uurisin, bussiga mingi jama, tuleb tunni aja pärast. Helistan turistile, aga ei saa helistada, kõne suundub kuskile kosmosesse… kus keegi läbi metalse krigina vastab kaugelt “Aluu…” Tiinal sama jama, tal ka vaja kadunud turist üles leida ja helistada ei saa. Proovime kümneid kordi. Proovime erinevatelt numbritelt. Loodame, et Maksim saab helistada, palume tal proovida. Ei õnnestu. Paari tunni pärast oleme infodega jõudnud tagasi Kemerisse, hüppame kontorist kiirest läbi ja lööme lärmi. Nõuame telefoni, mis töötab. Kontoris on rahval ainult kohalike kõnede pakett, sealt ka turistile helistada ei saa. Ömer helistab turisti hotelli, aga on mõttetu arvata, et turist on ilusa ilmaga hotellis oma toas. Keegi soovitab meil osta telefonikaart ja helistada automaadist. Teeme talle selgeks, et see on meie töö ja mitte eralõbu ja automaadi otsimiseks meil ka aega pole. Tormame edasi oma infodesse. Turistid ilmselt vahutavad vihast oma õndsas teadmatuses.
Kirjutan suure viha ja ärritusega Leetu peakontorisse, et tehtagu midagi. Aiman, et sellest tuleb jama, aga siin kontoris oleme kõik juba korduvalt kurtnud oma telefonide pärast, muutusi pole ja turistide pahameelega peame ju ikka meie tegelema.
Jama tuli. 😀 😀 😀 Kõigepealt tuli Jolanta ja sõimas mu näo täis. See on tema viis ülemus olla. Õnneks suutsin säilitada enamvähem rahuliku oleku ja süütu ilme ning vastu ei sõimelnud.
Edasi hakkasid asjad liikuma. Kamandati meid Tiinaga mõlemaid kohe Muameri kabinetti ja algas põhjalik uurimine, mis töötab, mis ei tööta ja kuidas ei tööta. Helistasime prooviks üksteisele, kodustele, Tallinna ja Leedu kontoritesse. Aegajalt saime ühendust õige inimesega ja aegajalt robotiga kosmosest. Suutsime tõestada, et probleem on, aga põhjust ei tuvastanud. Kuna valikus oli vaid mõni Leedu number, millega saime korralikult ühendust (ja kohalikud leedukad ka millegi üle ei kurda), siis üks järeldustest oli, et probleem on Eesti numbrites. Kuna osa Eesti numbreid siiski vastas, siis järeldus oli, et … probleem on Eesti telefonides… Ühesõnaga, lahendada seda me ikka ei saa. Õnneks said ülemused aru, et me ei kujuta probleemi omale ette, vaid see tõesti esineb.
Ei ole teada, mis pärast veel ülemuste kabinettides toimus, küll aga hakkasid meie kõned üsna pea õigesse kohta jõudma. Aegajalt ikka saame SMS-e, kus sisuks on ilusad kastikesed. Ka türgikeelsete SMS-ide (reklaam?) hulk vähenes, kuigi ainult mõneks ajaks. Ja turistidele, kes sooviksid meiega läbi Viberi või Whatsappi suhelda, peame jätkuvalt teatama, et sellesse telefoni juba Viberit alla ei laadi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi viies päev
Hommikul kupatati varakult üles, kästi ujukad ja plätud pakkida ning alla kobida. Nujh mis mul muud üle jäi ise tahtsin ju hamammi minna. Muidu imelik ka Türgis käinud aga sauna pole saanud 😀 😀 Kobisin siis alla ujukad kaasas ja kimasime autoga hamammi. Ma veel küsisin, et ot mis värk, palju raha vaja jne. Teades, et reisikorraldajad müüvad infodes hamammi paketti 20€ per face aga tänavatel müüakse sama asja 10€ per face. Öeldi, et ei tea, kohapeal selgub… Ok see selleks eks siis kohapeal näha ole ega ta rohkem ikka maksa kui pakkumistes näinud olin. Kohapeal Ziilu näitas töötõendit ja ütles, et helistati ennem ette.. Öeldi jh me kursis, pandi mingid numbritega käepaelad, anti kapivõtmed, mulle plätud ja juhatati viisakalt riietusruumi. Ah jaa käterätt anti ka. Kui riided vahetatud juhatati meid edasi viisakalt soome sauna. Aga kusjuures plätud paluti viisakalt uksetaha jätta. Kui piisavalt ennast soojendanud astusime välja, kohe juhatati viisakalt dušši alla ja sealt väljudes basseini. Bassein oli mõnusalt soe ja rahvavaene. ilmselt nii vara rahvas saunas ei käi 😀 Sealt väljudes juhatati kohe teise sauna. Saunast väljudes pessu ja siis kontrolliti meie käepaela numbreid. Seejärel juhatati meid eesruumi vähe hinge tõmbama. Võtsin ühe kohvi ja vee, need on paketi hinnas nagu aru sain. ca 10 mintsa pärast tuldi ja kutsuti meid viisakalt pesuruumi. Seal pandi istuma lava taolisele asjandusele. Kõigepealt anti kausiga vett katsuda ja küsiti kas temperatuur ok. Kui sobis siis kasteti veega märjaks, pesti pea puhtaks ja pandi pikali alusele, algul kõhuli ja tehti vahuga kokku. Küüriti miski veits kareda kindaga ilusti puhtaks, siis paluti ringi keerata. Tehti jälle vahuga kokku ja pesti puhtaks. Lõpuks valati veega üle ja juhatati eesruumi tagasi. Märg käterätt jäeti sinna, eesruumis anti uus rätt vaadati käepaela numbrit ja juhatati lamamistoolile lõõgastuma. Krt imelik oli niimoodi…. lihtsalt oled ja mees peseb sind 😀 😀 kuigi ilmselt kui oleks öelnud miskit siis oleks naine pesnud aga vahet ple. Ma tahtsin näha kuda see saunavärk sealmail üldse käib 😀 Järgmine kord jälle targem. Lamamistoolis lõõgastudes hõljus nurga tagant viuh välja selline maakera suurune tädi totsikud ja pintslid käes. Mäkerdas lendlevalt näomaski ja liikus järgmise kliendi juurde. Mõne aja pärast kui savimask oli kuivanud juhatati meid nägu pesema 😀 Irwww vaatasime üksteisele otsa ja siis peeglisse 😀 😀 krt pimedas vastu tuleb ehmatab ära küll 😀 Kui mask maha pestud juhatati teisele korrusele, seal ootasid meid pisikesed krt teab mis tõugu tüdrukud. Tehti päris hea üldmassaaz. Masseerijate omavahelist juttu kuulates tundus miski idamaa päritolu Vietnam, Hiina või midagi taolist. Aga vahet pole, peaasi, et töö on hea 😉 Kui massaaz ka tehtud juhatati riietusruumi tagasi. Kui pesu vahetatud läksime adminni juurde andsime ära kappide võtmed ja lõigati maha käepaelad.. Need seal ühekordsed. Küsisin palju maksma peab…. öeldi, et kõik korras ja tulge jälle… Nujh vahel saab tasuta päris häid asju 😉
Kui hamammis käidud lonkisime linna sööma. Võtsime istet miskis suva kohvikus ja tellisime toidu. Täna oli see päev kus õhtupoolik oli mul omaette kolamise päev 😀 Ziilu pidi tööle minema peale lõunat. Toitu oodates vahtisin niisama ringi, järsku jäi silma üle tee ühe poe ukse kohal Lotte…. Mõtlesin mida hekki on see unes või ilmsi 😀 😀 Aga ikka ilmsi oli ja täitsa eestikeelne silt kah “mänguasjade pood” Egas midagi sõime kõhud täis ja läksime vaatama mis värk on. Poeomanikuga rääkides selgus , et see oli jah kunagi olnud miski tema sõbra pood, mille ta ära ostis ja edasi peab. Sõber pidavat elama Sauel ja Kemeris tihti käima. Muidugi poes ei olnud märgata kahjuks ühtki eestimaist mänguasja.
Edasi lonkisime kodu poole, mõtlesin vahetan riided ja linna laiama uuesti. Miski suva ilusalongi juures Ziilu ütles, et hüppab korra sisse teeb kulmud korda enne tööd 😀 😀 Äh miski naiste värk… aga noh eks ma tahtsin ka näha kuda siinmail seda tehakse. Trügisin ka sisse vaatama. Pandi klient tooli istuma, teenindaja võttis suure niidirulli, tõmbas otsa omale hammaste vahele, siis keerutas näpuga mõned keerud niidile sisse ja läks tegemiseks lahti 😀 😀 Mitte s… ei saanud aru kuda ta niimoodi toimetab aga ära tegi paari mintsaga 😀 😀
Kui iluprotseduurid jälgitud kobisime koju. Vahetasime riided, Ziilu kimas tööle aga mina linna laiama omaette 😉 Linn suht pisike, lonkisin veel neid kohti läbi kuhu ennem polnud sattunud. Paar lillepilti ja apelsinipuu kah. Granaatõunad saavad ka vist varsti valmis. Kasse pildistada ei viitsinud 😉 Lõpuks oli kopp ees kolamisest, võtsin tiba arbuusi ja mureleid koju kaasa. Õhtul hea maiustada…..
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Kohvipaus
Kohvipaus infode vahel Limak Limras. Enamasti pole aega ega võimalust mööda hotelli kolada, igale poole ei lubatagi. Seekord jäi Limak Limras infotunni alguseni 15 minutit vaba aega. Tegin paar sammu tundmatutest ustest läbi ja sattusin kohvikusse, kus seina ääri mööda akvaariumid kaladega. Kohvi anti ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Tantsuetendus
Üleeile õhtul käisime lojmani rahvaga Trooja etendust vaatamas Aspendoses. Tegemist on legendaarse tantsuetendusega, mis jutustab Trooja legendi läbi tantsu, kasutades rahvatantsu, balleti ja moodsa tantsu ning rahvamuusika motiive. Etendus on suurejooneline, laval on korraga arvukalt tegelasi ning kostüümid väärivad veel eraldi auhinda.
Meile oli siis tegemist jälle treeninguga, et teaksime oma turistidele pakkuda. Kes vähegi sellise kultuurielamuse vastu huvi tunneb – see etendus on tõesti vägev elamus, julgen soovitada küll!
Etendus toimub vabas õhus asuval laval. Kemerist sõidab sinna oma kaks tundi. Meil oli väljasõit planeeritud 18:30 kontori eest ja kõik, kes pole tööl, said kaasa minna. Mul oli pärastlõunane lennujaama transeer sel päeval, vaatasin juba hommikul, et peaks nagu nibin-nabin jõudma. Kui hästi läheb, siis jõuan poole tunnise vahega koju.
Ikka päris napikalt läks. Esiteks jäi muidugi lennuk oma saabumisega hiljaks. Järgmise etapina sujus transfeer natuke aeglasemalt kui ideaalis oleks võinud. Suur buss lihtalt sõidab aeglasemalt ja hotellist hotelli keerutamistega kaotasime ma arvan võrreldes minibussiga (isegi midiga) rohkem kui pool tundi minu niigi piiratud aega. Tekirovat ei olnud, aga Camyuvas tuli ikka ära käia. Valmistasin juba mõttes ette, kuidas kõige kiiremini tuppa jõuda, kott nurka, riided vahetada ja dušši alt läbi hüpata. Vaatasin kella ja võrdlesin vahemaad… Lugesin minuteid… Jõuab 10 minutit enne… 5 minutit jääb riiete vahetamiseks… nüüd jääb… krt… hea kui viis pärast poolt jõuab.. Viimane pingutus, olime juba Kemeris tagasi, rahvas maas ja suund kontoril. Suure bussiga juba ei kihuta. Ja siis avastas bussijuht, et ta hüppaks Migrosest läbi, ainult 2 minutit… Selge, et tal ka pikk päev selja taga ja tahaks midagi hamba alla. Aga no ma tahaks oma treeningule jõuda ja enne vetsus ka käia.
Ega midagi, andsin kontorisse teada, et olen 5 minuti kaugusel, oodaku ära. Lubati oodata. Loomulikult jõudsin alles mingi 15 minuti pärast, aga rahvas ootas. Ahvikiirusel kott nurka ja teine riie selga. Dušši alla… jõuab homme, hommikul sai ka käidud… 😀
Tee peal tegime ise ka Migroses peatuse. Ühes teises küll, Antalyas. Ostsin natuke keha kinnituseks hamba alla. Ei taha küll pidevalt saiakestest ja küpsistest elada, aga mis sa näljaga teed. Leidsin ka ühe airani ja paki pähkleid ja õuna.
Enne üheksat jõudsime Aspendosesse. Väljas oli juba pime ja etenduse aeg käes. Kohad ei ole nummerdatud, niisiis läksime valisime omale sobivad istekohad ja võiski asi alata.
Show oli kahes osas ühe vaheajaga. Suur lava, vägev tulevärk, uhked kostüümid, osavad tantsijaid ja erakordselt hästi tantsudesse pandud lugu. Seda tasus vaatama tulla küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Phaselis
Teisipäev, 11. juuni. Rahva tungival nõudmisel tuli õhtul peale tööd veel ette võtta retk Phaselisesse. Phaselis arvatakse olevat asustatud Rhodoselt tulnud kolonistide poolt juba 7.sajandil enne meie aega. Asukoha tõttu peavad eri allikad Phaselist kord Lüükia, kord Pamfüülia linnaks.
Päevased infod tegime Tiinaga kahepeale, niisiis tööpäev sai kella poole viieks läbi. Siis kiire riiete vahetus ja uuesti autole hääled sisse ning koos Siiliga suund tagasi Tekirova poole.
Phaselise antiikne linn (või pigem selle varemed) asub Kemeri keskuse poolt sõites enne Tekirovat merelahe ääres. Kemeri lõbusõidujahid teevad ühe suplemispeatuse Phaselise lahes. Kel soovi, võib ka siis eraldi paadiga Phaselises maale minna (lisatasu eest loomulikult). Autoga tulles näitab maanteelt silt Phaselis 1 ja sealt me maha keerasimegi. Arvestama peab, et sissepääs on tasuline (30 TL nägu) ja avatud on see koht kella 8.00-18:30. Meil jäi külastus vähe hilja peale, saabusime umbes pool kuus ja pärast seitset aeti meid juba sireenidega välja 😀 😀 😀 Aga vaatamist ja kolamist seal jagub vähe rohkemaks ajaks, kui vähegi võimalik, võiks aega ikka hulgaliselt rohkem varuda. Ujumisriided ka kaasa! Vesi on kristallselge ja mõnus, nagu Türgis ikka. Rahvas rannas pidas ka piknikku ja veetis mõnusalt aega.
Kemerisse tagasi jõudes oli juba hämardumas. Käisime ostsime koju kaasa arbuusi, mureleid ja maasikaid. Ja et kõht ikka täis oleks ja natuke soolast ka saaks, käisime Milkbaris söömas ja kohvi joomas. Veel paar jälle-sööme-pilti 😀 😛
Phaselises muidu oli ka mingi laadimiskoht, aga kuna me nagunii hilja peale jäime, siis sinna ei jõudnud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
