-
Surnuaias Türgis
Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.
Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.
Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.
Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.
Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.
Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Fotokaga puusalt tulistamas.
Kodus pole viitsinud seda katsetada, vähe laisk ka selleks peab ju linna sõitma 😀 😀 Aga nüüd Kemeris ajaviiteks katsetasin kuidas on pildistada öösel puusalt…. Käest ilma statiivita, pimeda turistikaga ja kõrge ISOga. Mnjh saab teha küll aga kriitikat ei kannata, 12600 ISO ikka väga mürane minu Pentul. Tuleb hakata vist kaamerat vahetama või siis kasutada vähe valgemat klaasi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema. Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid. Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah. Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Sukelduma…
Nagu juba varasemalt sai kribatud sebisime Maxwell toursist õige mitu asja. Üks trip oli juba ära, täna oli teise tripi päev 😀 Juba eelmine kord kui Ziilu juures Türgis käisin ja me merel tsillisime tuli mõte, et võiks sukeldumist proovida. Et siis sukeldumine täna plaanis… mina ja sukelduma 😀 😀 ma ei oska ujudagi 😉 Nagu ikka buss hommikul otse hotelli ette meile järgi ja sadamasse sõit.
Sadamas kobisime laevale aga kohe välja sõita ei saanud sest 1 grupp oli puudu. Ootasime vähe ja vaatasime kuidas need piraadilaevadeks maskeeritud tsillilaevad merele läksid kõrvulukustava musa saatel. Krt tümakas oli nii kõva, et oma mõtteidki ei kuule 😀 😀 mis seal laeval endal veel on kui tükk maad eemal juba hull lärm. Muidugi äge oli vaadata kuidas kitsas sadamas manööverdati. Väiksest RIB paadist oli pukser tehtud 😀 see siis nügis õige suuna peale. Lõpuks oli puuduv grupp kohal ja kimasime merele. Teel esimesse sukeldumiskohta seletati ohutust ja vajalikke käemärke.
Kui olime kohal jäime ankrusse väikses abajas. Nüüd oli aeg vette karata, aga miskipärast lõi muidu “kõvadel” meestel põhja alt ja ei julgetud minna, eks ma siis ise käisin katsetasin vähe. Siin oli sukeldumine kuni 5 meetri sügavusele. Varustus selga ja viuh vette aga krt polnud väga minu teema, ei saanud algul pihta kuidas suu kaudu hingata 😀 😀 Kobisin pardale tagasi asja seedima. Natuke asja seedinud ja konsulteerinud instruktoriga soovitas uuesti proovida. Ootasime kuni alt tuleb üles instruktor ja andis mind tema personaalsesse meelevalda 😀 Päris tore Venemaalt Tomskist pärit tüdruk oli, Anastasia nimeks. Kargasin siis uuesti vette ja peale väikest harjutamist saime ikka vee alla ka. Päris äge oli ja hullult igasugu kalu. Kalad päris julged, nii mõndagi sai käega katsuda. Kilpkonni kahjuks ei näinud kuna see aeg möödas, kuigi vahel pidid mõned üksikud ujuma. Tsillisime miski 20 mintsa vee all ja uurisime veealust maailma. Lõpuks oli aeg minna teise kohta sukelduma, seal juba 10 meetri peale. Kobisime pardale ja panime minekut Kemeri lahele. Krt mulle hakkas asi täitsa meeldima. Ainuke asi mis on, et kui tahad vee all endast pilte saada siis 25$ eest tehakse 😀 aga ka seal andis sebida hinda ja personaaltreeneriga sukeldumine oli ka 25$ Aga ma sain Anastasiaga jutule nii, et 20$ eest sain nii pildid kui personaaltreeneri tema näol 😉 Vahepeal anti süüa kah muidugi, toit kipub siin nendel trippidel olema üksluine, riis – kana või miski tundmatu kotlet…
Üritasin veel poisse ka kutsuda sukelduma aga kus sa sellega 😀 miljon vabandust, küll ilm pole see, küll vesi märg, tahaks personaalselt minna ja krt teab mis veel 😀 😀 Ütlesin, et saab ju personaalselt minna instruktoriga aga ikka ei sobinud. Eks istusid siis niisama seal. Uude sukeldumiskohta liikudes vaatasime seda parasailingu värki ja mõtlesime, et võiks ka proovida….
Lõpuks olime kohal, varustus selga ja vette. Siin oli juba lihtsam asi, suundusime vaikselt Anastasiaga sügavustesse. Krt vesi on siin ikka jube läbipaistev ja näeb kaugele. Ka siin oli kalasi hullult. Veel oli siin äge võlv mille alt sai läbi ujuda. Nokitsesime põhjast ühe kivi ja toksisime vastu põhja, jummala äge oli kohe lendas miljon värvilist kalakest kohale uurima mis värk on. Ja veel oli üks äge koht kus tulid põhjast välja mullid, need moodustasid pikad read, päris äge vaatepilt oli. Siin tsillisime miski pool tundi ja läksime üles. All ei tundunudki külm olema aga kui pardale sain oli päris külm olla. Aga õnneks siin päikest jagub ja sain ruttu sooja sisse tagasi. Lõpuks anti veel papiiren kah selle kohta 😉 Aga kokkuvõtvalt oli päris äge ja ujumisoskust siin väga vaja ei olegi nagu kogemus näitas 😀 Ja poisid ei tulnudki sukelduma 😀 😀 Octopus-kemerit võin soovitada küll selleks ürituseks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas
Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…
Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.
Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.
Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.
Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab. Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
