Siia kogusin kokku veel mõned huvitavad matuserituaalid mis internetist leidsin. Väidetavalt juba Läti Henrik olla maininud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt olla matusesöömingut peetud surnu haual kuid ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. Interneedum teab, et 1428. aastal olla Riias kirikupäeval kaevatud, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid kadunukestele. Ilmselt siin suure tõenäosusega tegemist lõunaeestlastega.

Samas oli ka komme surnut valvamas käia. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu pakkumine.

Põhja-Eestis olla olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna-Eestis on see komme vähetuntud. Väidetavalt vadjalased ja isurid sõid samuti matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks. Venelaste matusetoit KUTJA valmistati meeveest ja hernestest ja ürikutes mainitakse seda juba 12 sajandil. Setude pakuvad kutjat veel tänapäevalgi peietoiduna, kuigi herned on asendatud riisi või rosinatega. Vahel pakutakse ka kutjat kus on nii riis kui rosinad. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse lava peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matustel igaühele eraldi. Enne söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, peielauas on kaetud ka lahkunule koht ja tema taldrikul põleb küünal.

Mida lähemale tänapäevale seda nüüdisaegsemaks on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad toidud. Traditsioonilised soojad talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud kommide ja küpsistega. Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama – vaatama reeglina ei kutsutud, see toimub vabal tahtel.

Surnuvalvamise komme on tänapäeval suht harv nähtus.

Surnule pandi kaasa ka igasugu kraami, Kagu – Eestis pannakse siiani meestele kirstu kaasa viinapudel. Samuti toimis sealkandis veel eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kollektiivne toidukraamiga abistamine, peielised toovad leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe võimalusele. Lisaks sellele on veel tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.

Teel surnuaiale süüakse veel mitu korda suupisteid ja lõpuks kui surnu on mulda sängitatud pakutakse surnuaia väravas suupistet ja alkoholi kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk. Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.

Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele.

Haual söömise komme on levinud meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures elujõulisena säilinud. Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini, on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas.

Neid kombeid muidugi tänapäeval enam väga ei järgita ja söömaajad kalmistu väravas toimuvad vaid erandkorras, kui on külm ilm või pikem sõit ees.


KOKKUVÕTTEKS Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal Lõuna – Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad – herned surnuvalvajatele enam väga ei valmistata. Üldjuhul hakkab kaupluste toidukraam tänapäeva peielaualt välja tõrjuma omavalmistatud süldi, salati ja pirukad. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust magusat napsi, näiteks likööri.

Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.

Selle blogi algallikas on www.folklore.ee