-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
-
Rohu raketibaas – Kunda
Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele.
Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline.
Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal.
Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.
Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.
Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras.
Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.
Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutan ükspäev pikemalt. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉
Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉
Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.
Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.
Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.
-
Eesti kalmistukultuuri muutumine
Nagu ma siin juba varasemalt olen maininud kalmistukultuuri muutumisest, siis Eestis on see pooleks…. Endised Liivimaa alad ja nö Eesti. Liivimaa kalmistukultuurist on üsna palju kirjutatud. Katsun siin ühe kokkuvõtte teha Põhja – Eesti kohta. Nagu ma varasemalt kirjutasin siis kalmistukultuur saab alguse meil ca 13 – 14 sajandist. Kristlik kalmistukultuur saab ilmselt alguse 17 sajandist kui Luteri kiriku survel sunniti loobuma matmisest külakalmistutele ja kasutusele võeti massiliselt rõngasristid. 18 sajandi lõpul sundis keiserlik keskvõim loobuma matmistest kirikutesse, linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad. Kirikaedadest eraldi surnuaiad rajati pärast Senati 1772. aasta 19. mai ukaasi, millega keelati rajada surnuaedu eluhoonetele lähemale kui 100 sülda (ca 215 meetrit). Selle seadusega lõpetati komme matta surnuid otse kiriku juurde. Mõne kiriku ümbruses olevat toona juba lausa valendanud hauakaevajaile ette jäänud inimluudest, rääkimata sellest, et pühakodade ustelt lõi vastu laibalehk. Oli ju aadlikel õigus sängitada oma kadunukesed otse kiriku põranda alla.
Mõlemad üleminekud olid harjumatud ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. Ukaasi eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.
1773 aastat võib lugeda nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda, siis asuti täitma senati ukaasi.
19 sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920 – 30 aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950 – 60 aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Tänapäeval on valdav osa ilmalikel matustel.
Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli.
Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kuid liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus kalmistut.
1870 aastal hakati Kundas tootma Portlandi tsementi ja see muutus väga ruttu kalmistutel moekaubaks. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive – piirdekõrgendeid, millesse kinnitati isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.
Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960 -ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.
19 sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup. Selliseid ägedaid plekkpärgi võib veel mõnel üksikul kalmistul kohata.
1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt. Seoses II MS ja muude segaste aegadega kadus see unustustehõlma, uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960 -ndatel nii umbes korra kümne aasta jooksul. Tänu sellele kujunes hoolimatus ja maitsetus surnuaedadel “umbrohuks”.
Õnneks on vanad ajaloolised kalmistud muinsuskaitse all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kõik muutused tuleb kooskõlastada.
Tänapäevase kalmistu märksõna on PRAKTILISUS – kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.1932 ajakirjast “Maret”
Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes selles lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu omaste ja sõpradega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu. Tahtes mälestada lahkunuid, tahame luua midagi jäävat, mis kannaks mälestuse põlvest-põlve edasi igavikku.
Kui teha jalutuskäik läbi meie kalmistute, siis näeme, et nende korrastamisel pole silmas peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei mingit plaani ega süsteemi, ei mingit ilumõistet. Raudaedade ja plekkpärgade rägastik jätab mulje, nagu puhkaksid lahkunud traattõkete vahel, nagu kardaksid leinajad, et surnud ei saa muidu rahu, kui nende rahupaik peab olema ümbritsetud raua ja lukuga. Vääralt oleme kuhjanud kalmu ainult häirivate üleliigsusega ja asjata raisanud oma raha. Selles kaootilisuses on suures osas tahtmatult ja teadmatult süüdi leinajad. Juhituna oma armastusest leinajate vastu kantakse sinna kokku kõike võimalikku, püüdes kaunistada seda hingelähedast paika oma sisemiste veenete kohaselt ja vastavalt oma esteetilisele arengule. Kahjuks puuduvad siin autoriteetselt poolt püstitatud minimaalsedki esteetilised nõuded, niisamuti puudub asjatundlik kontroll ja nõuandev keskus.1926. aasta “Alutaguse taadi tähtraamat” kirjutab meie esivanemate kommetest surijatega ümberkäimisel.
Kui haige surema hakkas, asetati ta, et suremist kergendada, voodi kõrvale õlgedest tehtud asemele. Nüüd pesti surmahigi külma veega, pühiti põrand, riputati lilli või kuuseoksi ja avati uks, et hing takistusteta majast välja pääseks. Siis hakatakse surma ootama.
On väljas parajasti tuuline, siis nimetatakse seda hingetuuleks. Juhtub toas peegel olema – kaeti see, et surm peeglist vastu vahtima ei hakkaks. Kuni surnukeha matmata, ei tohtinud keegi külas töötada, sellega kutsutavat surma jälle ühele elanikest. Kui surnu oli väga armastatud, pandi temale villu kirstu ning kirstu pähitsesse seoti ristamisi lõng.
Meessurnule pandi kirstu viina, kirves, habemenuga ja muid asju, mis järelejäänud tarvitada ei tohtinud. Naissurnule pandi peotäis höövlilaaste, seep, peahari, viht ja natukene valget raha. Ka toitu ning asju, mis kadunule elus armsad olnud.
Selga tõmmati harilikult särk, milles ta suri, abielurahvale aga pulmasärk, mis harilikult seks otstarbeks alles hoiti, kätte anti peerg, et tal oleks valge läbi surmaoru minna.
Nõel, millega surnuriie õmmeldakse, jäetakse riidesse. Kui nüüd kirst kinni löödi, andis veel igaüks paar korda käega naela pihta, kes seda aga teha ei saanud, nagu väiksed lapsed, nendel võeti käest kinni ja löödi siis.
Oli kirst juba äraviimiseks vankril, raiuti vankri tagumise otsalaua peal kukel pea otsast, et surnu kodu käima ei hakkaks. Samuti valati ära sõitnud surnuvankrile pangetäis vett järele või löödi nael uksepiita. Viimane toiming täitis ka statistilist otstarvet, et oleks näha, palju surnuid majast välja on saadetud. Väravasse jõudes valati vankri rataste alla õlut, et kadunul teises ilmas janu ei oleks.
Alutaguses istunud tütar isa kirstu peal ja hüüdnud: “Miks surid sa? Kas sul polnud kõike külluses, leiba, liha, herneid…” jne.
Talvel, kui harilikult teed üle põldude on aetud, tegi matuserong ringi õiget teed mööda, olgugi et viimane tuisanud ja paha, sest matuserongi ülesõitmine olla põllule iseäranis kahjulik.
Enne surnu ärasaatmist ei tohtinud tuba pühkida, pesu pesta ega sauna kütta, pärast püstitati väike kadakapõõsas ukse kõrvale. Õled, milledel keegi suri ja lauad, millel ta olnud, viidi kohe pärast kirstu ära viimist tee peale ja põletati ära. Muidu surevat jälle keegi majas. Mõnel pool pandi isegi hauale ande, viina, peahari, lilli ja muud. Hauale püstitatud rist põimiti kirjude paeltega. Jõudes tagasi matusemajja, vehkisid matuselised teelt murtud kuuseokstega ja hüüdsid majarahvale: “Ärge surge enam – surnuaial pole ruumi!”M. J. Eiseni 1920. aastal kirjutatud raamatus “Esivanemate ohverdamised” räägib autor meie esivanemate usust hukatud surnute maagilisse jõudu:
Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepitusohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma “mati maksnud”, surmaga ise ennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Igatpidi esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kalliteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muudele sellest puudu olevatele isikutele edasi anda. Arvati, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid leida ja kätte saada. 1859. aastal oli veel surnutel kirikuaial pead otsast ära lõigatud, et need lõikajatele rahaauku ette näitaksid.
Mitte ainult surnu üksikud liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kuidagimoodi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga, hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk.
Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saada. Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti aga sellest halba sündivat: kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus.
Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järel hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas. Kui aga esines surnute väljakaevamisi haudadest, seati sisse surnuaedadesse vahid põhjusil, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid ja kellel vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe ülesse (1704. aastal). Tõenäolisem oli aga see, et surmanuhtlus määrati vaid neile, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata.Selle blogi algallikas on Tapa Muuseumi koduleht.
-
Toimetused kalmistul jätkuvad.
Nädalake tagasi sai alustatud ühe suurema hauaplatsihoolduse projektiga. Siis sai hauaplats võsast lagedaks võetud, hauakivi tegemisse saadetud ja vana platsipiirde olukorda uuritud. Soe talv laseb rahulikult nokitseda enne hooaja algust. Seekord sai kivi paika tagasi ja piire taastatud niipalju kui kannatas. Võsa on paekivi surm, sinna alla kogunev niiskus ja praht lagundab paekivi ikka päris korralikult ära. Seekord sai sellest piirdest veel asja, ehk kestab mõned aastad veel. Pool platsi sai liivaga kaetud, nüüd ootame millal kääbas paika vajub siis saab lõpetada. Ehk saab aprillis – mais selle ära siluda ja püsikud peale istutada. Panen paar pilti asjast enne ja pärast. Eks kui püsikud peale saab siis saab päris valmis asjast kah pilti. Oma lähedase kalmule platsihoolduse saad tellida siit või siit. Enamjaolt saab suht väikeste kuludega platsi algse ilme taastada.
-
Virumaal tuuldumas
Ühendasin mitu asja ja käisin luusisin vähe Virumaal. Sai natuke tuuldutud, iseendaga olemist nauditud, maailmaasjade üle mõeldud, paar asja muuseumi viidud, mõned viikingikilbid tellijatele toimetatud, venelaste uusaasta vastu võetud, surnuaedades luusitud jne jne. Vahel on lihtsalt vaja aega iseendale ja teha seda mis pähe tuleb. Tiksusin vaikselt sõbra poole, rääkisime maailmaasjadest ja kobisin kotile. Järgmine päev võtsin suuna Iisaku poole, paar vidinat oli vaja sinna toimetada 😉 Muuseumis läks vähe pikemalt nagu ikka ja sõbrants kutsus külla. Õhtul pidavat olema väike uusaastapidu vanausuliste juures. Ma tükk aega praadisin kas minna või mitte, luusisin vähe ringi, tegin kirikust paar pilti ja otsustasin minna. Nagunii midagi targemat plaanis ei olnud. Vedasin ennast sõbrantsi juurde ja käisime peol ära. Väga tore üritus oli. Võibolla kuluski ära natuke rutiinist välja saada.
Järgmisel päeval tiksusin vaikselt kodupoole. Otsustasin luusida nendes kohtades kust ma tavaliselt hooga läbi sõidan 😉 Ilm oli muidugi vastikult tuuline aga pole hullu. Esimese peatuse tegin Roela käbikuivati juures. See on päris huvitav asjake, sisse küll ei saanud aga seekord polnud ka oluline. Järgmine kord katsun sisse ka saada ja uurida mis värk. Väidetavalt ehitati meil kuivatid peale 1925 aasta seemneikaldust. Roela kuivati rajati kui üks moodsamaid Eesti Vabariigis. Tänapäeval on see kuivati taastatud ja nö. muuseumina kasutusel. Sealsamas on ka RMK lõkkekoht ja matkarada mööda oosi.
Järgmiseks tegin väikse kõrvalpõike Viru – Jaagupi kiriku juurde. Alati tuiskan sealt mööda ja sisse põigata ei viitsi. Seekord mõtlesin asja uurida. Väidetavalt olla see kolmas kirik sealkandis, esimesed kaks on hävinud. Praegune gooti stiilis kodakirik ehitati 1455 – 1460. Liivi sõjas kirik purustati ja hoone taastati aastal 1667. Põhjasõjas rüüstati kirik taas. Kirikuaias on säilinud kaks 17 sajandi rõngasristi, mõlemad on tänapäeval kaitse all. 1989 ehitati kirikuaeda Eesti esimene stalinismiohvrite mälestusmärk.
Kirik uuritud kimasin edasi Rakvere poole. Rakveres sirutasin natuke jalga ja lonkisin kohalikul Tõrma surnuaial. Sportlikust huvist vaatasin kuidas siin on kunstlillede ja pinkidega lood. Üllataval kombel oli siin kunstlilli väga vähe aga samas pinke nagu putru 😀 😀 Surnuaed ise üllatavalt korras ja hooldamata haudu vähe.
Edasi põikasin sisse Kadrina kiriku juurde. Esimene asi mis kohe silma jäi oli parklas olev lasipuu 😉 Pole seda juba ammu kuskil kirikute juures näinud. Kirik ise ehitatud ilmselt 15 sajandil. Paksud müürid ja võlvipealsed lubavad oletada, et kirikul oli ka kaitsefunktsioon. Kiriku sisustusest on huvitav ilmselt 1490. a Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirik ise.
Kirikuais on päris huvitava kujundusega vabadussõja ausammas. Lonkisin väheke ka surnuaial, see samuti üllatavalt korras ja puhas. Siin samuti kunstlilli väga ei näe ja pinke kah mõõdukalt. Päris huvitavad kohakesed sattusid kõik need olema millest muidu otsejoones tuimalt mööda kiman. Nii, et alati tasub teha väikseid kõrvalpõikeid 😉 -
Faktikontroll.
Selle kalmistuvärgiga tegeledes on läbi tudeeritud miljon artiklit ja räägitud vanemate inimestega. Niipalju kui on artikleid ja inimesi kellega räägitud niipalju on ka erinevaid arvamusi pinkide ja kunstlillede osas. Osad ütlevad, et milleks neid vaja… Teine osa räägib, et pink peab olema seal all hea asju hoida 😀 😀 ja kunstlilled ka kui pole aega kalmistul käia, säilivad igavesti 😀 😀 Nuuh egas midagi lappasin oma kalmistupildid läbi suurema tähelepanuga. Ja mida ma näen…. Need kunstlilled pole sugugi ainult venelaste teema, nii mitmelgi kalmistul kuhu on maetud valdav osa eestlasi näeb päris palju kunstlilli. Seega ilmselt suht kasvav trend ilmselt. Lonkisin ka mõnel kalmistul spetsiaalselt. Huvitav on see, et enamusel kalmistutest on platsiread kaootilised ja korrapära puudub. Samas oli huvitav Maardu surnuaed…. Ilusad sirged read ja praktiliselt puudub haud kus pole mõnda kunstlille. Päris paljudel on neid lausa kilode viisi. Surnuaed ise oli üle ootuste suhteliselt korrastatud. Korrastamata haudu nägi märgatavamalt vähem kui mujal surnuaedadel.
Pinkidega sama teema neid on siiski üllatavalt palju ka eesti surnuaedadel. Aga korrashoiu poolest ei ole erilist vahet, valdav enamus on väga halvas seisukorras ja ilmselt istumist väga ei kannata ning tõesti nende alused näevad välja nagu prügimäed. Isegi vanad küünlatopsid vedelevad seal, kuigi surnuaiad on prügikaste täis….. Müstika…. milleks neid hoida. Nii mitmelgi hauaplatsil oli pingi kõrval ka laud olemas 😉 Huvitav kas on veel olemas mõni päris õigeusuline kes käib kirikupühadel kalmistul söömas…. Pingid on äärmusest äärmusesse, näeb ampluaad betoonist valatud pingist plastikust suvilatoolini välja.
Hauaplatse on samuti äärmusest äärmusesse, on nii maitsekalt kujundatud kui ka….. mnjh… Silma jäi muidugi riivama see, et päris palju oli hooldamata, võib öelda isegi, et väga hooldamata hauaplatse aga ometi oli sinna pandud värskelt palju küünlaid…. Kui juba kalmistule lähedasele küünalt viima lähed siis võiks ju see mõni minut aega olla ja plats vähemalt kulust ja kuivanud lehtedest ära puhastada. Üldjuhul on ju kalmistutel olemas mingi kuurike kust saab reha võtta.
Tudeerimise käigus nägin päris huvitavat nähtust mida ma ei ole mujal tähele pannud…. Kalmistul puudub tööriistakuur aga tööriistad, aiakäru jne on olemas keset kalmistut, miski metallikäraka najal. Abiks ikka… Kui siinsamas tööriistade läheduses ringi vaadata siis…. Siin nägi kõige rohkem hooldamata haudu, kuigi neile olid küünlad värskelt pandud.
Ja veel üks huvitav tähelepanek, Jõelähtme kalmistul tuleb eeskirja järgi korrastada mitte ainult plats vaid ka platsi ümbrus ja sealhulgas jalgrajad. Vot nii…. Kalmistutel kehtivast seadusandlusest ma juba ühes varasemas blogis rääkisin. Ilmselt pole kaugel see aeg kui kalmistul hooldamata platsi eest hakatakse sunniraha nõudma.
Maardus nägi muidugi ka kunstlillede kõrgemat pilotaaži. Põgusa luusimise käigus leidsin ühe kalme millel oli küngas silumata ja kunstlilled välimuse järgi pandud jumal teab millal. Matmisaega ei viitsinud andmebaasist tsekkama hakata. Ilmselt seda peale matuseid väga korrastatud ei ole, kõik on juba sammaldunud aga küünal pandud kalmele äsja värskelt. Samas oli veel üks sarnane küngas püsti aga see oli hooldatud. Lihtsalt mätas suure hulga kunstlilledega juba 3 aastat peale matust. Kokkuvõtvalt on jah kunstlilled tõusev trend ja lagunenud pingid prügihoidlatena kasutusel. Faktid peavad paika.
-
Toimetused kalmistul
Erakordselt soe talv soosib natuke meie toimetusi. Seekord sai ette võetud suurem projekt. Kui eelmised olid sellised piirdepuhastuse ja liivavahetuse tegemised siis seekord on täislaks. Plats pealt lagedaks, hauakivile lisakirjed, piirded puhtaks, uus kate ja püsikud peale. Pea kogu päev läks põõsaste juurimisele. Lõpuks pääses ligi vanale piirdele, tellija soovis selle alles jätta. Algul olin selles üsna skeptiline aga tundub, et siiski seekord saab veel asja. Nüüd jääb vaid oodata millal kivi valmis ja paika saab, selle järgi tuleb piiret paika ajama hakata. Pole tükk aega hauakivile kirjete tegemisega tegelenud, aastat 5 – 6 tagasi oli hind üsna mõistlik. Nüüd uurides palju asi maksab siin tundub, et vähemalt Tallinnas ja selle ümbruses tehakse seda tööd kullast tööriistadega ja iga liigutus maksab ulmehinda…. Uus kivi on ka odavam osta kui lasta üks rida kivile juurde raiuda.
