-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
-
Hauakivide puhastus.
Mõned päevad tagasi sai uurimas käidud hauaplatse ja tellijatele pakkumised tehtud. Seekord pakkumised sobisid ja läks tööks. Muidugi ilm oli selline kahtlane, ähvardas lumesajuga. Õnneks lasi ennem sadu enamus töid ära teha. Egas midagi vesi, pesuvahendid ja muu staff kaenlasse ja läks lahti. Seekord sai selle hauakivi veel enamvähem puhtaks vee, harja ja …. Ei pidanud apteeki minema. Siin muidugi terve suur plats piirde ja mitme hauakiviga aga kliendi soov oli puhastada ainult suur hauakivi. Seda oli tagantpoolt suht niru puhastada kuna naabrid olid arvanud heaks oma platsile piire teha pehmest murupiirdest ja platsi tasapinda märgatavalt tõsta. Aga kahjuks selline lödi piire ei pea raskusele vastu ja vajub laiali. Aga noh saime hakkama. Töö käigus sai ka peenrapiire taastatud.
Siin platsidel sai hauakividelt sammal eemaldatud aga kive pesta ei jõudnud enam. Ilm läks päris külmaks ja lund hakkas sadama. Pesupäev tuleb veidi hiljem 😉 Kui kellelgi samuti hauaplatsi hoolduse mure siis uuri asja ja võta ühendust muhkel@muhkel.ee või 55923491
-
Piirsalu ja Kullamaa kalmistutel asjatamas
Õige mitu päringut hauaplatside hoolduseks oli kogunenud Läänemaale. Egas midagi, hooaeg käes tuleb jalad kõhu alt välja lükata ja tegutsema hakata. Ja nagu ikka miks otse kui ringiga saab, tiksusime vaikselt läbi Keila ja Padise Haapsalu poole. Piirsalus sai tehtud esimene väiksem peatus, vaatasin mis põnevat on siinsetel kalmistutel. Piirsalus neid nimelt 2 uus ja vana. Kõigepealt viskasin pilgu peale uuele kalmistule, ega see nüüd suur ei ole aga oi kurja kus seal on ägedaid riste. Hullult palju on kiviriste, pole mujal kalmistutel sellist kogust nagu täheldanudki. Kalmistu ise olla rajatud alles 19 sajandil. Kellelgi on olnud viitsimist kokku lugeda enne 1945 aasta lõppu paigaldatud hauatähised. Kalmistul olevat 125 metallhauatähist (s.h. sepiseid 105), üks sepisaed ja 55 kivist hauatähist. Paar metallristi hakkas silma oma kujunduse poolest, jälle midagi sellist mida pole mujal veel kohanud.
Põikasin vanale kalmistule ka, siin ka hullult metall ja raudriste. Siin kalmistul olla vanemad kui II MS lõpp 193 metallhauatähist (s.h. sepiseid 118), üheksa sepisaeda ja 73 kivist hauatähist. Selle kalmistu rajamise aeg pole teada. Muidu täitsa lahe selline harmoonias kalmistu aga nu ikka peab väike “kirss tordil” ka olema. Kargas kohe silma keset kalmistut Hiina plastmassi täis plats…. Kõik ilusa rikkus ära…
Lõpuks jõudsime Kullamaale kah, siia oli kõige rohkem asja. Tegime tiiru surnuaial ja ümber kiriku. Viskasin pilgu peale paarile platsile, et tellijatele pakkumised saaksin teha. Siinne kirik on päris vana, arvatavalt ehitati see 13.sajandi lõpukümnendil. Algselt ühelööviline hoone oli 18 sajandini ilma tornita, mis ehitati 1870 aastal. Kiriku sisustuses on säilinud mitmeid haruldusi 17 sajandist nagu näiteks barokne võidukaarerühm, renessaansskantsel, epitaafid, laelühtrid, hauaplaadid. Pühakotta sisse praegu ei saa viirus möllab, mulle see isegi natuke sobib. Saab rahulikult toimetada, keegi ei sega. Aga kes tahab täpsemalt uurida kiriku kohta siis siit või siit saab.
Kullamaa kalmistul on ka päris palju põnevaid vanu hauatähiseid. Ja üllatuseks nägin päris palju taastatud ja värvitud vanu metallriste. Muidugi ei saa siin kalmistul ilma “Sitakoti Matsi” kalmu külastuseta. Matsi kohta liigub nii palju legende, et anna olla. Rahvapärimus teab kõnelda: “Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist”. Tegelikkuses pole sellel legendil mingit kinnitust, sest ei leidu ühtki arhiividokumenti tõestamaks Matsi päritolu. Arvatavasti oli ta rikas mees, sest kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: “Siin puhkab Jumala rahus …” Neid legende leiab internetiavarustes kõikvõimalikke. Veel üks legend pajatab, et Mats pärines Sitakoti külast, milliseid oli kunagi ümbruskonnas lausa kaks.
Hauaplatse näeb siin samuti kõikvõimaliku kujundusega. Tagasihoidlikust kuni kunstmurukatteni välja.
Kabeli akendel on siin isegi vitraažid, seinale on kinnitatud üks hauaplaat ja paar ilusti taastatud risti. Kui platsid said üle vaadatud siis vutvutvut koju hinnapakkumisi tegema. Loodame, et läheb kaubaks.
-
Virumaad avastamas
Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele. Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.
Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.
Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg
Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.
Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉
Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.
Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.
Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉
Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.
Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.
Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
-
Raasiku kalmistul asjatamas.
Oli natuke asja Raasikule… mõtlesin sujuvalt üle vaadata ka paar hauaplatsi. Siinsel kalmistul nägi jälle natuke isemoodi lahendusi. Üks päris edev laternahoidja jäi silma ja siis veel üks malmrist mida oli mitu korda poltide ja plaatidega parandatud. Huvitav mis on selle parandatud risti lugu… Paar Malta risti hakkas ka silma.
Siin hakkas veel silma see pingindus, hullult mädad kõik…. milleks selliseid hoida…
Muidugi mis siin kalmistul viskas vähe s… ventikasse oli kemps. Enamjaolt igal normaalsel kalmistul on kemps ja need tavaliselt suht korras, mõnes kohas on isegi vaip põrandal. Aga siin… Väliselt päris ok, mõtlesin astun sisse teen väikse nr.1 aga peale ukse avamist ma sellest loobusin. Nu kurja küll… kui korras hoida ei viitsi siis likvideerige üldse ära. Nõrganärvilised jätke need pildid vaatamata 😉
Praktiliselt pea igal vanemal surnuaial näeb kuidas loodus võtab kõik omale tagasi mis vähegi hooldamata jääb. Siinselgi kalmistul oli näha sellist pilti.