-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mõned selle hooaja omamoodi nähtused
Nii nagu eelmise hooaja lõppemisel kirjutasin veidi omamoodi disainidest ja nähtustest kalmistutel jätkan ka sellel hooajal traditsiooni. Eks meil hakkab kogu see kalmistukujundus kuidagi läikivaks ja plastiks muutuma. Siia kirjatükki ei hakka neid läikivaid asju panema. Panen seekord hoopis midagi tagasihoidlikku aga samas ilusat kujundust. Üsna palju näeb juba urniplatsidel ühte lihtsat platsi suurust plaadikest ja ongi kogu disain. Tavavaaside asemel leidub nii mõnelgi platsil nö. auguga plaati kuhu saab istutada hooajalisi lilli. Umbse plaatimise asemel näeb ka päris palju vabakujulise kiviga kujundusi, mis iseenesest näeb üsnagi ilus välja. Isegi tavalise muruga annab teha põnevaid kujundusi.
Mõnel kalmistul on veel säilinud hauakividele peale pandavad metallkestad. Eks teadjamad inimesed teadsid juba ammu, et marmorkivi määrdub ruttu ja teda puhtaks saada üsna keeruline. Lihtne ja praktiline asi määrdumise vastu ongi plekist kest peale teha.
See hooaeg oli huvitav ka selle poolest, et pole kunagi varem hauaplatsidel näinud nii palju seeni kui sel aastal ja praktiliselt igas elupuuhekis on mitu linnupesa. Seetõttu jäi isegi mitu väljajuurimisele minevat hekki veidi ootele, et pojad saaksid välja lennata. Nii mõneski kohas tuli liivavahetuse käigus vana katte alt välja mitte mõni putukas vaid ikka kümneid ja kümneid maipõrnikaid. Huvitav, et neil on korraga nii paljudel täis saanud viie aastane arenguaeg.
Paar täiesti jaburat ja mõttetut kujundust jäi ka silma. Milleks on plats vaja kujundada nõukaaegsete betoonist õppepommidega või siis siledale pinnasele ehitada lihtsalt lampi ca 50 – 60 cm kõrgune platsipiire nagu hiina müür. Ma saan aru, et mingi ulmepiire tuleb teha sellisel kallakul nagu on näiteks Sininõmme kalmistul siis on iseküsimus. Aga miks siledal maal sellist jura teha…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ilumäe
Varasemalt palju luusinud Ilumäe kabelis nii suvel kui talvel aga kordagi pole veel torni saanud. Nüüd lõpuks see ka üle vaadatud. Päris huvitav ja veidi omamoodi torn koos oma kõrvalkambritega. Ei teadnudki, et tornis on kaks kella, siiani arvasin, et seal on üks kell. Muidugi üks vana kell on asendatud uuega aga ka vana on kohapeal olemas. Kahjuks muidugi mitte kõigile vaatamiseks. Huvitav oli veel see, et tornis pilti tehes ilmus eikuskilt nahkhiir, lendas pildile ja kadus kohe jäljetult. Ja rohkem ma teda ei näinudki, kuigi vaatasin kõik kohad läbi kus ta olla võiks.
Ja muideks ühe väga põneva asja avastasin puht juhuslikult veel. Veidi maad Ilumäe kabelist Võsu poole sõites läksin vaatama kuidas on lood seentega, neid muidugi oli. Aga siis avastasin hoopis palju põnevama teema mille olemasolust Põhja – Eestis polnud midagi kuulnud, veelvähem näinud. See rohkem Lõuna – Eesti teema. Nimelt oli leiuks ristipuu, neist saab rohkem lugeda siit. Ükspäev kui rohkem aega lähen vaatan korralikult kas see oli ainueksemplar või on neid seal rohkem.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Miks plaatida hauaplatsi?
Varasemalt olen siin juba kirjutanud lahti nii piirete kui ka platsitäidete hooldusvajaduse. Aga kordame siis üle. Viimasel ajal tuleb aina rohkem päringuid hauaplatside plaatimiseks. Tekib küsimus, miks seda teha? Kohe tuleb sada vabandust ja põhjust. Aega ei ole käia hooldamas ja plats on siis hooldevaba jne jne. Tegelikult on see lihtsalt enese rahustuseks ilusa illusiooni loomine. Kui aega ei ole saab alati tellida hooldusteenuse ükskõik kust maailma otsast vägagi lihtsalt. Teiseks plaaditud platsi ehitus on kordades kallim ja ei taha hooldust võibolla ainult esimesel paaril aastal. Edaspidi on hooldusvajadus mitmeid kordi suurem ja kallim kui rehaga liivale triipe tõmmata.
Ilma hoolduseta on plaaditud platsid mõne aastaga sellised nagu allolevatel piltidel näha. Plaadid katkised, plats ära vajunud, rohi ja sammal kasvab ning vajavad korralikku pesu. Küsige nüüd iseendalt kas teil on aega ja võimekust tundide kaupa plaatide vahelt sammalt või umbrohtu kaabitsaga välja nokkida või plaate pesta. Ilmselt veelvähem on aega vajunud plaate lahti koukida ja paika sättida. Kui pole aega 10 minutit liiva riisumiseks, siis pesuks või umbrohu nokkimiseks pole ammugi aega. Seda enam, et meil on kalmistuid kus pole isegi vett kohapeal olemas.
Kui on soov siiski plaatida oleks mõistlik kaaluda väiksemate platside puhul ühe suure plaadi paigaldust, see väldib sambla ja umbrohu kasvamise kindlasti aga ei päästa pesust. Suhteliselt hooldevaba on iseenesest muruplats. Ei pea riisuma ega midagi, trimmeriga viuh üle ja valmis 😉 Mõnel kalmistul ei pea muruplatsi olemasolul isegi ise niitma, vaid seda teeb kalmistu haldaja. Vot hoopis see on hooldevabadus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raudristide taastamine
Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….
Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.
Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kadrina kirik
Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.
Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.
Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
