-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte.
Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
-
Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad
Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.
Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.
Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.
Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀
Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.
-
Dominikaani trip. Tegelik Dominikaan
Et siis natuke seda tavalist elu ka, mis on väljaspool turismipiirkonda. Kui turistipiirkonnad on suht lakutud ilmega, majad ilusad värvilised ja ehitatakse palju. Veidi kaugemad nurgad on selline omamoodi külaelu, pesu kuivatatakse tänava ääres mitte kuskil tagahoovis. Nagu tahaksid naabritele või möödakäijatele eksponeerida. Lihamüük käib tänava äärses putkas. Lihakäntsakad ripuvad konksu otsas 30 kraadise sooja käes. Aga panin tähele, et lihamüük niimoodi käib ainult ennelõunal. Peale lõunat pole lihamüügist haisugi. Kummalisel kombel pole siin kärbseid.
Nagu juba mainisin siis ehitatakse palju, isegi linnud ehitavad siin korruspesad tervele kolooniale 😉 Muidugi ehitusel pole siin päris tellingutest midagi kuuldud. Täiesti tavaline on ehitusjärgus korrusmaja ümber näha suva lauajuppidest kokku klopsitud tellinguid. Aga samas on ehitusel igal matsil kiiver peas 😀 😀
Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi muru või teeäärte hooldus. Näiteks tee ääri või siis neljarealise maantee eraldusriba peal niidetakse heina tervete meeskondadega, kes tuuakse hommikul objektile autokastis ja õhtul korjatakse kokku. Ja niitmine käib mitte traktori, niiduki või trimmeriga vaid matšeetega 😀 😀 😀 Tänapäeval vaadata sellist asja kus suured mehed küürutades vehivad matšeetega niita on ikka väga kummaline. Kusjuures selliseid niitjate gruppe on maanteel iga natukese maa tagant. See meenutab veidi meie nõuka aega kus arestantidele anti luuad kätte ja pandi tänavaid pühkima 😀 😀 Hekke pügatakse siin ka matšeetega, huvitav tööriist, sobib kõigeks ilmselt isegi leiva lõikamiseks 😉 Kusjuures huvitav on see, et aedades on valdavalt muru korralikult pügatud aga millega… Kahe nädala jooksul ei näinud mitte kuskil mitte ühtki muruniidukit, trimmereid nägime ainult ühes kohas. Sedagi ainult seal suure kiriku juures pargis.
Nagu eelmises postituses juba mainisin siis turistipiirkonnast väljaspool näeb liikluses kõikvõimalikke ronte. Ja politsei ei pedereeri neid sugugi, inimestel on auto siiski elatusvahend ja sellest saadakse aru.
Kõnniteed on siin samuti omaette fenomen, need on aga enamjaolt pole need kasutatavad. Aia majandus on siin ka imelik, praktiliselt ei näe kohta kus pole mitme meetri kõrgust kiviaeda, võrkaeda või okastraataeda. Okastraataed on ka kõnniteede ääres. Küsisin kohalikelt mis värk selle aiandusega on, öeldi, et see on veel eelmise riigikorra ja karjakasvatuse jäänuk. Lihtne teema, seal kus on aed on eravaldus, kus pole on vaba maa. Valdav enamus majade akendest on trellitatud. selle kohta uurisin ka kohalikelt. Küsisin kas vargaid palju, et trellid igal pool 😀 😀 Öeldi, et kuna on ilgelt palav ja majade akendel pole klaase, siis trellid klaase asendavadki 😉 Prügi on siin palju ja kõikjal, kus vähegi midagi mahajäetut on sinna kohe prügimägi tekib.
Veel on huvitav selline kummaline bardakk, kui aed laguneb siis nii ta ka jääb, kui maanteel sõidetakse mõni märk või alpitõke maha siis see vedeleb ilmselt aastaid ennem kui korrastatakse. Suured lagunenud reklaamtahvlid on tavaline asi.
Kus prügi ei vedele on ainult mõni üksik koht ja seegi seal kus turist käib. Kõik aia tagused, värava esised ja tee ääred on seda paksult täis. Tänavatel võib lausa kohata suuri prügihunnikuid. Kummaline on see, et need eriti ei haise siin ja nagu juba mainisin pole kärbseid. Samas on imelik miks see prügi vedeleb, ei saa öelda, et prügikaste tänaval poleks. Isegi prügiautosid näeb liikumas üsna palju aga prügi on ikka hullult. Turistipiirkonnas on isegi erinevad prügikastid sorteerimiseks.
Ega rannadki erine millegi poolest, kusjuures allolevad pildid on tehtud mitte kuskil nurgatagusel metsikul rannal vaid need on tehtud enamusel kohalikel hotellide ja turistirandadel.
Sama palju kui siin ehitatakse on ka maha jäetud või müügis krunte. Ilmselt siin siiski väga hea elu ei ole. Ja kõikvõimalikud tõlked on siin ikka korralikud naerukohad. Valdav enamus tõlkeid on kas inglise või vene keeles, no kurja kas siis ei suudeta leida mõnda inglast või venelast kes asju õigesti tõlgib, google translator on selleks ikka surm 😀 😀 Veel üks huvitav teema on siin tainodega, need on sealsed kohalikud indiaanlased. Kui nüüd täpsemalt öelda siis olid, tänapäeval neid on üsnagi vähe järgi. Seda taino liidet üritatakse igale poole lisada, seda kohtab nii poodide, kohvikute kui suveniiride nimetuses. Samuti on kõikvõimalikke taino kujukesi igalpool. Iseenesest lahe, et mäletatakse esivanemaid. Aga kogu selle fenomeni juures ei saa aru sellest hullust Kolumbuse kultusest. Kolumbus tõi neile ju ainult hävingut, haiguseid ja orjastamise, aga hull kummardamine käib. Umbes nii nagu meil nõuka ajal Lenin. Huvitav kaua võtab neil massipsühhoosist vabanemine aega? Kogu selle tripi kokkuvõtteks võib öelda, et päris lahe teema oli ja tasus käia, ehk ükspäev lähen veel.
-
Dominikaani trip. Viimane päev
Täna viimane päev, asjad kokku ja minek. Kurja Andrus niipalju träna omale sebinud, et ei mahtunud kotti ära 😀 😀 Ega midagi, kohe ruttu hotelli nurgatagusesse ilma hindadeta poodi kotti ostma, tuba pidi olema ära antud kell 11. Miski enamvähem sobiliku koti eest küsiti 35$, pakkusime 25$, see ei sobinud. Ütlesin Andrusele, et lähme teise poodi ja hakkasime välja minema. Nagu võluväel oli 25$ kohe sobilik 😀 😀 Kui asjad pakitud viskasime kotid pakihoidu ja andsime toa ära. Pakihoid oli siin tasuta. Kuna ärasõiduni oli aega veel õige mitu tundi otsustasime sööma minna juba tuttavasse Citrusesse. Andrus võttis omale tõhusama söögi, aga mina piirdusin koogi ja kohviga. Igatahes kook oli väga hea ja serveeriti päris edeval taldrikul. Praadki söödi ära, ju siis oli söödav 😉
Ärasõidu ajaks kobisime hotelli ja sealt transfeer lennujaama. Bussis sai paar sõna vahetatud meiega samas hotellis olnud eestlastega. Küsisid kuidas meil hotellitoas pudeliveega oli? Mis ta ikka oli, koguaeg oli 3 pudelit toas ilma küsimata. Tripile minnes võtsid kaasa, tagasi tulles olid uued toas. Aga neil ei olnud ega antud vett ilma küsimata. See küll kummaline kuidas sama hotelli erinevates korpustes on erinev teema. Meil oli isegi koridori peal veeautomaat. Lõpuks lennujaamas, kõik kontrollid läksid siin väga libedalt. Seekord isegi kaootiliselt küsiti rahvalt kas see ärasõidu registreeringu QR kood on, piisas vastamisest, et on. Näha igatahes ei tahetud. Samuti läks röntgenist läbi kott milles poole liitrine veepudel ilma mingi kobinata ja täiendava kontrollita.
Lennule minekuks oli aega sitaks, tiksusime niisama ringi. Kolistasime läbi nännipoed ja kohvikud. Ühes nännipoes jäid silma kaitsvad silmad Nazar Boncuk mis on näiteks Türgis tavaline nänn, huvitav mis teema siin sellega on. Veel oli üks huvitav poeke kus müügil erinevaid kohalikke kreeme ja šampoone, otsustasin ära kasutada taskupõhja jäänud paar dollarit ja võtsin ühe šampooni. Kusjuures müüja pani selle ilusti tax free kilekotti koos tsekiga. Varsti oligi aeg lennukile minna, siin hakkas mingi kummaline teema. Pääslast lasti läbi ca 30 inimese kaupa, õues rivistati kõik üles ja kaks narkokoera lasti peale. Kui kontrollitud lubati bussi mis viis lennuki juurde. Kusjuures kogu meie lennuki rahvas nuusiti miskipärast niimoodi läbi. Ei tea mis eelinff neil oli, aga ilmselt midagi ei leitud, sest lennuk läks õigeaegselt välja. Hakkas pikk kodulend, vahepeal anti makarone ka süüa 😉 Täiesti söödav oli. Aga kohv oli lennukis mitte just suurem asi.
Lõpuks maandusime Frankfurdis, ooo ja milline bling valgustus pandi lennukis põlema 😀 😀 Lennujaamas kobisime röntgenist läbi nii ise kui kotid ja edasi jätkulennule. Siin hakkas saksa ornungi jant peale, uues röntgenis oli tööl mingi eeskirjas näpuga järge ajav naisametnik. Kõigepealt ei meeldinud neile mu 0,5 liitrine veepudel. Samas kõrvalt läks probleemideta läbi mingi vennike, kellel rippus seljakoti küljes karabiiniga ca liitrine läbipaistev pudel veega. Küsisin, et kuidas siis see võib olla aga tavaline veepudel ei tohi olla. Vot see pidavat olema matkavarustus ja see võib olla… Mat vashu…. nu ei saanud mina aru kuidas liiter vett matkapudelis on ok aga 0,5 tavapudelis ei ole ok. Järgmine asi mis ei meeldinud oli Dominikaani lennujaama tax free poest ostetud šampoon. Peale pikka uurimist avastas, et pudel on 220 grammi ja see ei ole lubatud kuna 20 grammi on üle lubatu. Seletan, et see ju tax free kotis ja tsekk kaasas nii nagu peab. Tema jahub, et kott lahtine ei tohi olla, oleks kott kinni siis poleks probleemi. Räägin, et mis see siia puutub siduge siis kinni või andke ma seon ise sõlme peale kilekotile, aga ei kus sa sellega. Nii ei tohi ja kõik, ei huvitanud teda ükski asi. Lõpuks ei viitsinud enam tolaga vaielda selle paari dollari pärast ja lasin ära visata. Ma sellest nüüd vaesemaks ei jää, aga noh kui nüüd ametnik tahab olla ahv granaadiga ja sellest pedereerimisest rahulduse sai siis olgu tal hea olla. Nii, et ülimalt harva kohtab reisidel ka selliseid ametnikke. Veel mõni tund lendamist ja ongi +30 asemel -5 😉
-
Dominikaani trip. Kohaliku kaubandusega tutvumise päev
Täna oli meil samuti tripivaba päev, käisime söömas ja mõtlesime mida vaba ajaga peale hakata 😉 Ega ühtki tarka teemat kohe ei tulnudki. Hotelli ees jõlkudes plahvatas, et käime ajaviiteks ära hotelli transfeeriga kaubakeskuses. See meil ju veel täitsa käimata. Hotellist käis 2x päevas tasuta buss kaubakeskusesse. Mõeldud tehtud, kimasime bussiga Kaubakeskusesse.
Kaubakeskus Blue Mall asus veidi edasi sellest kaubakeskusest kus me jala käisime. Suuruselt oli see kõvasti suurem kui Jumbo ja oli olemuselt teistsugune. Kui Jumbo oli pirakas toidupood millele lisaks paar söögikohta ja nännipoodi, siis Blue Mall oli vastupidine. Hullult kõikvõimalikke poekesi ja kohvikuid. Isegi droone ja elektritsikleid müüdi. Huvitaval kombel oli siin olemas pehme jäätise lett mõningase valikuga aga kui hinda vaatasin siis ostma ei kutsunud. Toidupood oli pisikene ja rohkem orienteeritud gurmee toidule. Sain siit poest mõned kommikarbid kodustele. Kuigi kahjuks mitte kohalikke, sest nagu juba kogetud siis neid praktiliselt ei olegi. Ühesõnaga päris ok kaubakeskus aja surnuks löömiseks. Hinnad sellised keskmised, veidi odavamad kui meil aga mitte märkimisväärselt. See 2,5 tundi kaubakeskuses möödus märkamatult ja juba viiski buss meid hotelli tagasi.
Viskasime kola tuppa ja läksime linna sööma. Sõime mulle juba tuttavas Citruses. Ribi ka seekord imemaitsev. Võtsime prooviks kohvi, isegi see oli võrreldes hotelliga ikka öö ja päev. Kui kõhud täis läksime kolasime kohalikes uusarendustes. Huvitav, et siin on isegi kortermajadel paari meetri kõrgused müürid ümber ja väravas on mehitatud valve. Aia peal on üsna tavaline pudelikildude või okastraadi rida. Oli ka paar sellist aeda mille peal oli lõiketraat. Aga kui sellest veel vähe leiab aia pealt ka elektrikarjuse. Huvitav, et nende aedadega oli Egiptuses sama teema, aga seal oli see enamjaolt hotellide ümber. Kortermajade ümber nägi harva sellist jura.
Lõpetasime oma luusimise ühes kohalikus poes Super Lama. See midagi meie kunagiste säästumarketite sarnast kus väiksele pinnale on üritatud paigaldada võimalikult suur kaubavalik. Ja kaupa siin tõesti oli, isegi medikamente müüdi. Iseenesest kaubavalik hea ja hinnad ka täiesti ok. Ütleks, et see pood oli nendest toidupoodidest kuhu me varasemalt sattunud olime kõige soodsamate hindadega. Näiteks kõige soodsam ca100 grammine šokolaad oli siin jämedalt 1$. Mujalt sarnaseid naljalt alla 4$ ei leidnud. Sai siitki poest kodustele ühtteist võetud.
-
Dominikaani trip. Tiksumise päev
Kuna Andrus ikka veel lühises 😀 😀 oli täna ka tiksumise päev. Käisime vaatasime mida hommikusöögil pakutakse. Aga nagu ikka ei midagi erilist, võtsin omleti ja natuke peekonit. Omlett on siin ainuke kindla peale minek siiani olnud peale arbuusi ja ananassi 😉 Kui kõht täis kobis Andrus tuppa aga mina linna laiama.
Luusisin niisama mööda suva tänavaid ja vaatasin mis toimub. Kuigi Bavaro piirkond on päris suur liigub siin inimesi üllatavalt vähe. Kõrvaltänavad on praktiliselt inimtühjad, isegi lapsi ei näe. Seoses lastega tuli meelde, et oleme ju ringi kolistanud piisavalt palju kõikvõimalikes kohtades aga rasedaid või titekäruga vanemaid praktiliselt silma ei hakka. See aga ei tähenda, et lapsi pole. Tegelikult on külades lapsi õues mängimas nii, et anna olla. Lõpuks sai jala kolamisest kopp ette, mõtlesin, et rendiks auto ja vaataks professionaalsest huvist üle mõned kohalikud kalmistud. Jah idee hea aga polnud kaasas juhiluba ja veelvähem rahvusvahelist juhiluba. Mõtlesin, et kui siin autod ilma numbriteta siis kuidas juhiloaga värk on. Kuidas ikka teada saad, ilmselt tuleb küsida. Kõikvõimalike sõiduriistade rente on siin igal nurgal.
Marssisin esimesse ettejuhtuvasse sisse, tahtsin algul bagi rentida aga see võeti nina alt ära. Vaatasin järgmine ok asi oli ilus punane Santa Fe 😉 Aga kuidas sa küsid kui inglise ja hispaania keelt ei räägi. Translaator aitab hädast välja, kuigi selle tõlked on imedemaa aga ajab asja ära. Küsisin, palju maksab? Öeldi, et 120$ on 2 päeva ja üheks päevaks nad eriti rentida ei taha kuna see kallis. Küsisin huvi pärast aga palju siis kolmeks päevaks maksab, üllaülla see oli 125$. Kauplesin siiski üheks päevaks, see tähendab, et nüüd siis juba pooleks päevaks 😉 Hinnaks öeldi 100$, ütlesin, et liiga palju, pakun 80$, see ei sobinud. Nagu minema sättisin ennast nii kohe sobis neile 80$ 😀 😀 Küsisin kuidas maksan ja mis dokke vaja on. Seepeale küsiti, kust pärit? Euroopa sobis hästi. Ei tahetud ühtki dokki näha, vahetasin raha võtme vastu ja kogu moos. Küsisin kas mingit lepingut vai asja ei tehta, selle peale öeldi kuhu sa selle saare pealt ikka autoga lähed, küll sa tagasi tuled 😀 😀 Hüppasin pulti ja tuld. Käisin tudeerisin paari kohalikku kalmistut ja siin on mida vaadata. Täiesti teistmoodi maailm, ning need väärivad eraldi kirjatükki. Lõpuks autoga tiirud tehtud andsin võtme ära, autot ei vaadatud isegi üle. Küsisin neilt veel, kus on kohalike poolt hinnatud hea söögikoht? Vastati, et eranditult Citrus.
Ega midagi, kuna see Citrus oli siinsamas lähedal keskväljakul vaatasin selle üle. Siin saab istuda nii sees kui väljas, loomulikult valisin õues istumise. Koheselt toodi menüü ja teenindus oli väga hea. Lisaks oli siin päris kiire wifi. Võtsin mahla, jäätisekokteili ja ribi friikatega. Vahepeal jalutas mööda värskeid mangosid müüv tädi. No mina ei tea ju jäme ja liikuv see kael peab olema kui suur kauss mangodega pea peal on nii, et maha ei kuku. Kusjuures sellist peaga kandmist siin ikka kohtas nii mõneski kohas. Toit toodi üsna ruttu, ribi oli väga suur ja mõnusalt mahlane. Ütleks, et autorendis ei valetatud, siin toit tõesti ülihea. Lõpuks veeresin hotelli. Õhtul hilja käisime veel Andrusega hotellis söömas. Kuna mul päevasest restos käigust veel kõht täis siis nokkisin ainult seltskonna mõttes natuke arbuusi ja ananassi.
-
Dominikaani trip. Rand, parasailing ja resto
Kuna Andrus jooksis kultuuri üledoosist lühisesse siis luusisin täna üksi 😀 😀 Hommikul ei viitsinud söömas käia, kuidagi räige kopp on ees sellest viletsa kvaliteediga hotelli lobist. Kõigepealt käisin hotelli katusel luuramas mida põnevat sealt näeb, aga kahjuks suurt ei midagi 😉 Siis mõtlesin, et lähen kolan rannas nii pikalt kui viitsin. Siin on rannas kolamine lihtne, igal hotellil on küll oma rand aga piiranguid ei ole, lesi seal lamamistoolil kus meeldib. Türgis ega Egiptuses nii ei saa, seal kipuvad privaatrannad olema ja kohe aetakse minema kui vales kohas oled. Lonkisin oma paar kiltsa piki randa, siin oli isegi paar tripipakkujat ringi lonkimas. Sportlikust huvist küsisin mis parasailing maksab. Kummalisel kombel on parasailingu pakkumine siin päris kirves, hinnad kahele kõikusid 90-120$ vahel. Võrreldes Türgi või Egiptusega on see ikka väga ulme kirves.
Vahepeal oli rannas selline kaldapealne nänniputkade tänav, loomulikult sai tiir seal ka tehtud. Aga ei midagi erilist, ainult riided ja ehted, isegi venekeelne pood oli. Lõpuks kuskil ranna lõpus tuli vastu mingi vennike kes pakkus parasailingut 80$. Ütlesin tuimalt, et kui 60$ kahele saan ja kohe tänaseks siis võtan, see ei sobinud müüjale. Marssisin edasi, veidi aja pärast kuulen kuidas vennike jooksis järgi ja ütles, et sobib 😀 😀 Marssisin hotelli Andrusele järgi ja läksime tegime asja ära. Siingi käis asi nii, et kaatriga tullakse randa järgi ja viiakse parasailingu kaatrile. Nagu konveier, ühed peale teised maha 😉 Kokkuvõtvalt ütleme, et selle raha eest oli asja küll, kallim oleks juba puhas pealemaksmine. Peale parasailingut lonkisime hotelli tagasi. Parasailingut reisikorraldaja pakkumistes ei olnud, tänaval oli aga suht kirves.
Õhtul oli meil veel see ükspäev bronnitud resto. Resto oli paketihinnas ja miks mitte proovida mida head pakutakse. Aga noh ega menüüs nüüd hullult valikuid ei olnud aga vähemalt sai naerda tõlkepärleid. Võtsin mingid suva asjad proovida. Eelroaks oli avokaado pasta, söödav aga ei midagi erilist. Põhiroaks oli Cordon Blue, see põhimõtteliselt kana seene kastmes aedviljadega, samuti söödav aga ei midagi erilist. Magustoiduks võtsin juustukoogi. Ütleks, et tasemelt alla keskmise, meil on poe juustukook ka parem kui see.
