-
Korilusega tegelemas
Kõik räägivad, et metsas on seeni nagu putru. Loomulikult vaja minna kohe üle vaatama mis värk sellega on. Tuleb välja, et ongi metsad seeni täis, eriti puravikke. Seeni on isegi seal kus neid kunagi olnud pole. Natukese ajaga oli ämber täis. Kodus osa kohe pannile ja osa talveks sügavkülma.
Kui juba korilusega tegeleda siis ega kalagi pole paha söögipoolis. Näppu jäi üks kaksühes haug. Kurja küll see vennike oli alla kugistanud nii suure liigikaaslase, et saba otsapidi suust väljas aga ise ikka veel näljane 😀
-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada
-
Tšill ja madu
Sai üle hulga aja natuke looduses hulgutud. Eks sellega ole ka nii, et iga päevaga jääb puutumata loodust lageraie hulluses aina vähemaks ja vähemaks. Vanasti oli mõnus tiksuda RMK loodusradadel või lõkkekohtades aga viimasel ajal on need muutunud ajuvabade vennikeste läbukohtadeks. Seekord ühtki loomakest ei näinudki, tuli piirduda liblikate ja muude putukatega. Noorena olid “liblikad” ikka kõhus aga nüüd käime neid heinamaal vaatamas 😀 😀 Aga silma ei jäänud mitte ainult liblikad vaid ka mõned ööviiulid.
Aga eks peale tšilli tuleb veidi tööd ka teha. Üks arboristide poolt maha võetud hiigelsuur kuusk tuli muundada küttepuudeks. Kurja küll, läksin kuuri kankut võtma ja tunnen kuklakarvadega, et keegi jälgib pingsalt. Päästikusõrm hakkas kohe tõmblema 😀 😀 Kiire pööre ja mida ma näen, ilgelt pirakas nastik kuuri seinal ca meetri kaugusel. Vennike ehmatas vist ise ka ära minu kiire reaktsiooni peale ja tardus seinale nagu kleeps. Sain rahulikult isegi paar pilti teha 😉 Peale väikest särtsu ellu läks saagimiseks. Räigelt pirakas ja okslik kuusk, need pakud ei mahu ühtegi halumasinasse ja kirvega taod neid lõhki ilmselt kevadeni 😀 Ega midagi, saeme siis kohe haluks. Ega see piki puud saagimine just lõbus ei ole, mitte ainult kett ei vaja koguaeg teritust vaid ka latt vahetust. Miski imetrikiga sõi ära isegi veotähiku aga lõpuks sai kuusk siiski legoks ja riita. Isegi üks ilus päevakoer tuli riita imetlema 😉
Peale tööd tuleb ikka süüa ka. Seekord läks lisaks kartulitele ja lihale suitsuahju ka magustoiduks mõeldud õunad. Eelroaks läks potti paar vähki 😉 Suitsetamiseks sai kasutatud juba varem valmis saetud õunapuu laudu ja laastu. Toit sai hea nagu alati 😀 😀
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast.
14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole.
Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
-
Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär
Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.
Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.
Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉
Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.
Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀
-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte.
Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
-
Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad
Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.
Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.
Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.
Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀
Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.
