Kõht läheb ju ikka tühjaks, eriti tööinimesel. Eriti siis kui lõuna jääb vahele, sest lõunapausi pole ette nähtud. Info päevadel pole meil kunagi mingeid söögipause antud. Ma arvan, et see on tööaja rikkumine, aga kuhu ma siin kaevan. Võibolla pärast hooaja lõppu. Meie graafikud teeb Jolanta. Mina ei tea, kas tema üldse sööb või mitte, minul läheb igatahes kõht tühjaks. Mõnikord on infod kümnest hommikul õhtul üheksani välja ja ka ajaliselt pole ühtki hingetõmbepausi, siis on küll natuke niru. Ja kuna meie kallisse Alkoclari (hotelli, kus mina ja Tiina ametlikult lõunat ja õhtust süüa saame) kauguse tõttu ka füüsiliselt ei jõua, siis tuleb ampsata seal, kus saab. Oma raha eest siis muidugi. Õnneks omlett pole väga kallis ja õnneks on ilusaid ja huvitavaid kohti veel avastada küll.

Väike puhkehetk Tekirovas kanade ja kukkedega ning pastoraalse hõnguga. Toit oli oivaline. Mooruspuu pildus meid ka valminud marjadega. Vaate üle ka ei kurda 😀

Mõnusaid kohti, kuhu õhtul, või pigem öösel, töölt tulles sööma minna on ümbruskonnas mitmeid. Õhtusöök jäi vahele, sest olin lennujaamas. Lõunasöögi jätsin ise vahele, sest hilishommikul kustutasin nälja omletiga ja lõuna saabus seejärel liiga vara 😀 Nii ma siis transfeeride lõppedes tundsingi, et vaatamata keskööle võiks korraks midagi ka hamba alla otsida. Seekord langes liisk Milkbari kasuks. Kuigi menüü on üleni ükskeelne, on siiski võõramaalastele piltide keeles ära näidatud, mida nad tellida võivad 🙂

Saabunud on Türgi suvi. Päeval on liiga palav, aga õhtu on chill. Keskööl on õues 24 kraadi sooja ja kookosõli mu vannitoa riiulil on alaliselt vedel.