-
Sharm el Sheikh – Kairo
Niisiis Kairosse minek bussiga. Sharmis pole muidu viisat vaja aga kui tahad Siinailt välja minna siis peab viisa olema. Viisa saab saabudes lennujaamast ja kui isegi viisat pole aga tuleb isu sõita Luxorisse või Kairosse, siis väikese lisatasu eest teevad nüüd tänava reisikorraldajad selle viuh ära. Varem nad seda teenust ei pakkunud. Me tegime viisa juba lennujaamas, sest meil oli plaan nagunii Kairosse minna. Nii nagu lubatud korjati meid hotelli eest kell 0.30 bussile ja viidi teisele poole Sharmi kontrollpunkti, seal tanklas komplekteeriti meid vastavalt paketile teistesse bussidesse ja algas unetu öö läbi tundmatuse. Varahommikul oli väike söögipeatus mingis üksikus kohvikus.
Muidugi hinnad olid siin isegi turistile ebakohased, olenevalt kumba kassase läksid maksis väike küpsisepakk kas 10 või 12 dollarit 😀 😀 Me ei hakanud isegi rahakotte välja võtma, et midagi osta, meil oli juba teadlikult oma söök kaasas, aga neid kes näljastena järtsus passisid oli nõrkemiseni. Ja suuri busse seisis siin kümneid. Kusjuures isegi peldikute juures seisid vennikesed ja korjasid 1$ külastuse eest 😀 😀 õnneks meestel hea, lähed bussi taha ja soristad ära 😉 Ma muidugi pärast Kairos vaatasin poodides huvi pärast palju see kullast küpsisepakk tegelikult maksab, keskeltläbi oli hind 20-30 kohaliku vahel. Nii, et tuleb ka maantee äärde putka teha 😀 😀
Kui rahval kõhud täis kimasime Suessi kanali alt läbi edasi Kairo poole. Bussiaknast vaadates tundus linn ikka väga prügine ja muidugi on siin ka sudu üleval. Esimene peatus oli Kairo muuseumi juures, siin läks pool bussi tühjaks. Ühesõnaga need kelle paketis oli vana muuseum kobisid maha aga teised kütsid edasi paadisõidule Niilusel.
Tegime miski tunnise tiiru Niilusel, vaatasin, et siin on jube palju sõudjaid trenni tegemas. Kusjuures huvitav oli, et isegi naiskondi oli näha. Ilmselt mingi spordiklubi või koondise värk. Kuigi pole kunagi Midagi Egiptuse sõudjatest kuulnud.
Lõpuks siis selle paljukiidetud uue muuseumi külastus, eemalt vaadates nagu meie Rocca keskus 😉 Ja muidugi pileti eest osatakse siin ikka raha küsida, 1450 kohalikku. Sellise hinna juures on mul alati küsimus, mida ma selle hinna eest saan? Muidugi sisse astudes näed hiigelsuurt aatriumi kus paar kivikuju, muud ei midagi. Tegime mingi 1,5 tunnise kiire giidituuri. Üldmulje, suured saalid aga eksponaate hõredalt, hiigelsuured vitriinid on täis ühesuguseid eksponaate mitmelt realt.
Ei saanud pihta vitriinide pointile, miks on vitriinis näiteks vähemalt 100 ühesugust korvi või 100 ühesugust karpi või seinatäis ühesuguseid sõrmuseid. Kas teil nagu muid asju ei olegi näidata peale sadade ühesuguste korvide, karpide ja sõrmuste? Väidetavalt ju peaks Egiptuse ajalugu olema väga leiurohke, siin tekkis küll küsimus, kus need leiud siis on, kui mitte siin? Teine asi mis ajas sita keema, ei mingit loogikat ajastutega, ega skeeme kust kuhu minna ja kus midagi on, täielik kaos. Ja tuleb välja, et siin pole isegi muumiaid, need pidavat kõik vanas muuseumis olema. Ütlen ausalt, selle raha eest seal minu arvates nüüd küll mitte midagi vaadata ei ole. Isegi Sharmi muuseum on põnevam, muumiad on olemas ja pilet maksab ainult 200 kohalikku. Aga eks ootused ja lootused on erinevad ja kindlasti on sadu inimesi kellele see muuseum meeldib
Väike video muuseumist on siin
Peale muuseumi külastust kimasime sööma. Teel sööma jäi silma üks hiidvana Volvo ja muidugi ka tänavaturg. Siin on tavaline, et see on sõidutee eraldusriba peal. Söök oli seekord veidi omamoodi, liha toodi grilliga lauale aga kõik muu mudru oli rootsi lauana, seal oli päris kobe valik lisanditest.
Lõpuks siis lapse unistus täitus, saabusime Giza püramiide vaatama, muideks ka siin on päris krõbeda hinnaga pilet, 700 kohalikku. Muidugi siin on ilge killavoor kaamelitest, hobustest ja kaarikutest mille kõigega saab turist sõita püramiidide vahel. Muidugi siin tahavad giidid sind kohe lüpsta selle sõiduvärgiga, kogudes huvilistelt bussis sõiduraha 20 dollarit nägu väitega, et selle eest on sõit sinna ja tagasi ning tasuta pildistamine sinu telefoniga 😀 😀 Me võtsime kaarikusõidu kahe peale otse kutsarilt ilma kauplemata 10 $ eest, kusjuures selle hinna ütles kutsar ise, kaubeldes ilmselt oleks ka viieka eest saanud.
Kusjuures pole need püramiidid midagi nii täpselt ühesuguse mõõduga kividest, täitsa suvakad on kohati, ja ei usu mina, et need kivid kõik kuskilt karup… kaamelite seljas ükshaaval kohale toodi. Vaadates pinnast on ju jummala selgelt näha ruudu kujulised raiejäljed kogu perimeetri ulatuses. Sedasama kinnitab ju siinsamas olev sfinks, mis on ju ilmselgelt kivipinnasest kohapeal ühe tükina välja tahutud.
Kuigi sfinks on siinsamas siis sinna otse püramiidide juurest ei saa, aed on vahel. Tuleb väike ring sõita.
Peale püramiidide külastus oli papüüruse ja õlitehas külastus. Me ei viitsinud minna, käisime hoopis silla all ristmikul olevas poes Labubu krõpse vaatamas 😉 ja siis tiksusime lihtsalt vaadates kohalikku liiklust. Müstika kuidas see toimib. Marsa või tuktuk jääb seisma kus jumal juhatab, kasvõi keset kahte kujutletavat sõidurada. Siin on küll parempoolne liiklus aga sõidetakse sealt kus parajasti mahub, samuti pargitakse seal kus mahub, kasvõi keset sõidurada. Siinsamas kimab ka kohalik oma eesli ja vankriga autode vahel. Meil oleks sellise kaose peale juba ammu poolemeelsed juhid üksteisel ninad viltu tagunud. Aga siin puudub juhtidel isegi keskmine näpp. Meie närvihaiged juhid tuleks siia koolitusele saata 😀 😀
Lõpuks saabus rahvas ja algas 8 tunnine sõit Sharmi poole. Kokkuvõttes kestis kogu üritus täpselt 24 tundi 😉
Väike video liiklusest.
-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Valaste juga
Pole tükimat aega saanud Valastel käia, eks seal ole varasemalt ka piisavalt käidud ja igapäev tormata polegi pointi. Tuleb lihtsalt peale passida millal langevad kokku kõik sobilikud asjaolud, piisavalt külma ja vägevat põhjatuult ning ongi juga jääs. Just mõnda aega tagasi selline kokkulangevus oligi ja siis tuleb kohe tormata, tavaliselt meie sitas kliimas see ilu seal kaua ei kesta.
Kurja küll, kus seal oli tuul, hetkega näpud jääs aga mõne pildi sai ikka teha ka. Seekord polnud just kõige ägedam see värk siin, aga abiks ikka. Olen siin näinud kus juga on alt üles välja jääs. Eriti äge oli ükskord kui ülevalt oli juga niimoodi jääs nagu oleks raketimootorid töös. Peale paariminutist tiiru olid näpud nii jääs nagu rehapulgad krt 😀 😀 Õnneks oli kohvik lahti, kuum kohv ja seljanka aitas külma välja 😉
Kui supp ja kohv manustatud mõtlesin, et prooviks äkki drooniga ka paar pilti saada. Aga tuul ikka räigelt tugev, kas üldse julgen sellise tuulega lennata, tuul viib sahinal drooni võssa. Ja kuidas sa pulti näpid kui näpud hetkega jääs. Julge hundi rasvane rind on haavleid täis 😉 Kui ei proovi ei saa teada. Lasin linnu lendu ja ise viuh autosse sooja. Õnneks on mul piisavalt raske droon, kuigi isegi see natuke porises, et tuul kõva. Aga talle püstitatud ülesande sooritas edukalt. Krt tehnika ikka nii arenenud, et näitad droonile ekraanil ette mida ta tegema peab ja võid ise minema kaduda, toimetab täitsa iseseisvalt. Kui videod tehtud saad ühe nupuvajutusega linnu koju tagasi kutsuda, pole miskit liigset jebimist.
Väike Valaste joa droonivideo ka. Rohkem videoid leiad torust.
-
Söögitegemise katsetused
Ega mulle eriti süüa teha ei meeldi, aga vahel kui tuleb tuhin peale siis pigem katsetan midagi uut. Ei viitsi nüridalt pliidi ääres passida. Kõikvõimalikud kastmed ja muud maitsestamiseks mõeldud plastmass lisandid jäävad minust poodi, milleks tappa toidu ehedat maitset nii nagu tänapäeval kombeks on. Sai kunagi proovitud Täkupoisis paljukiidetud rohumaa lihaveise pihvi. Võtsin ampsu ja kohe tekkis küsimus kus siin pihvis liha on? See lihtsalt koosnes kõikvõimalikest maitseainetest millele oli võibolla lisatud näpuotsaga liha. Sellise pihvi õige nimetus peaks olema hoopis lihalõhnaline maitseainepihv. Igatahes minust jäi ta söömata. Kõige paremad maitsed saab kätte juba sajandeid tegelikult ainult pipra ja soolaga.
Mõnda aega tagasi sai lihtsalt prooviks katsetatud tänapäeva moodsas kinnise kambriga suitsuahjus suitsetamiseks laastu asemel õunapuulauda. No ei viitsi koguaeg kuskilt sobilikku laastu otsida mis raketikiirusel ära põleb. Õunapuulaud tundus päris hea lahendus olema. Laud annab ise suitsu ja on samas ka resti asemel. Pole muret, et midagi kukub läbi resti või jääb resti külge kinni. Ja kusjuures laud korduvkasutatav ikka päris mitmeid kordi. Nüüd ainult lauda kasutangi, hea mugav ja ega raisku lähe ka saagimise jääkprodukt laastu näol 😉
Nüüd siis päris pikalt katsetatud lauda nii kala kui liha suitsetamiseks ja mitte ainult 😉 Katsetatud sai ka kukeseeni suitsetada. Nendega muidugi veidi pusimist ja peab laskma parajalt krõbedaks, siis näpuga soola peale ja võib krõbistada kartulikrõpsude asemel 😀 😀
Lauaga on hea see, et võid kõik riiulid erinevaid asju täis panna, kartmata, et vedelikud üksteisele peale tilguvad ja maitseid rikuvad. Nii saab korraga teha praadi ja magustoitu
Mingil hetkel mõtlesin, et äkki saab suitsuliha õunapuulauda kasutades ka grillis teha. Muidugi ega hing ei anna rahu ennem kui ei proovi 😉 Ja mis selgus? Saab täitsa edukalt ka grillis teha suitsetatud asju. Kusjuures isegi veidi väiksema pusimisega kui suitsuahjus. Ainuke häda on see, et laud kestab veidi vähem kui suitsuahjus. Aga pole häda, neid õunapuulaudu on mul ikka varuga 😉 Jätkub nii omale kui ka sõpradele. Ükspäev teen kirsilaudadega ka katsetusi 😉 Ja ehk panen poodi müüki ka.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
