-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Valaste juga
Pole tükimat aega saanud Valastel käia, eks seal ole varasemalt ka piisavalt käidud ja igapäev tormata polegi pointi. Tuleb lihtsalt peale passida millal langevad kokku kõik sobilikud asjaolud, piisavalt külma ja vägevat põhjatuult ning ongi juga jääs. Just mõnda aega tagasi selline kokkulangevus oligi ja siis tuleb kohe tormata, tavaliselt meie sitas kliimas see ilu seal kaua ei kesta.
Kurja küll, kus seal oli tuul, hetkega näpud jääs aga mõne pildi sai ikka teha ka. Seekord polnud just kõige ägedam see värk siin, aga abiks ikka. Olen siin näinud kus juga on alt üles välja jääs. Eriti äge oli ükskord kui ülevalt oli juga niimoodi jääs nagu oleks raketimootorid töös. Peale paariminutist tiiru olid näpud nii jääs nagu rehapulgad krt 😀 😀 Õnneks oli kohvik lahti, kuum kohv ja seljanka aitas külma välja 😉
Kui supp ja kohv manustatud mõtlesin, et prooviks äkki drooniga ka paar pilti saada. Aga tuul ikka räigelt tugev, kas üldse julgen sellise tuulega lennata, tuul viib sahinal drooni võssa. Ja kuidas sa pulti näpid kui näpud hetkega jääs. Julge hundi rasvane rind on haavleid täis 😉 Kui ei proovi ei saa teada. Lasin linnu lendu ja ise viuh autosse sooja. Õnneks on mul piisavalt raske droon, kuigi isegi see natuke porises, et tuul kõva. Aga talle püstitatud ülesande sooritas edukalt. Krt tehnika ikka nii arenenud, et näitad droonile ekraanil ette mida ta tegema peab ja võid ise minema kaduda, toimetab täitsa iseseisvalt. Kui videod tehtud saad ühe nupuvajutusega linnu koju tagasi kutsuda, pole miskit liigset jebimist.
Väike Valaste joa droonivideo ka. Rohkem videoid leiad torust.
-
Söögitegemise katsetused
Ega mulle eriti süüa teha ei meeldi, aga vahel kui tuleb tuhin peale siis pigem katsetan midagi uut. Ei viitsi nüridalt pliidi ääres passida. Kõikvõimalikud kastmed ja muud maitsestamiseks mõeldud plastmass lisandid jäävad minust poodi, milleks tappa toidu ehedat maitset nii nagu tänapäeval kombeks on. Sai kunagi proovitud Täkupoisis paljukiidetud rohumaa lihaveise pihvi. Võtsin ampsu ja kohe tekkis küsimus kus siin pihvis liha on? See lihtsalt koosnes kõikvõimalikest maitseainetest millele oli võibolla lisatud näpuotsaga liha. Sellise pihvi õige nimetus peaks olema hoopis lihalõhnaline maitseainepihv. Igatahes minust jäi ta söömata. Kõige paremad maitsed saab kätte juba sajandeid tegelikult ainult pipra ja soolaga.
Mõnda aega tagasi sai lihtsalt prooviks katsetatud tänapäeva moodsas kinnise kambriga suitsuahjus suitsetamiseks laastu asemel õunapuulauda. No ei viitsi koguaeg kuskilt sobilikku laastu otsida mis raketikiirusel ära põleb. Õunapuulaud tundus päris hea lahendus olema. Laud annab ise suitsu ja on samas ka resti asemel. Pole muret, et midagi kukub läbi resti või jääb resti külge kinni. Ja kusjuures laud korduvkasutatav ikka päris mitmeid kordi. Nüüd ainult lauda kasutangi, hea mugav ja ega raisku lähe ka saagimise jääkprodukt laastu näol 😉
Nüüd siis päris pikalt katsetatud lauda nii kala kui liha suitsetamiseks ja mitte ainult 😉 Katsetatud sai ka kukeseeni suitsetada. Nendega muidugi veidi pusimist ja peab laskma parajalt krõbedaks, siis näpuga soola peale ja võib krõbistada kartulikrõpsude asemel 😀 😀
Lauaga on hea see, et võid kõik riiulid erinevaid asju täis panna, kartmata, et vedelikud üksteisele peale tilguvad ja maitseid rikuvad. Nii saab korraga teha praadi ja magustoitu
Mingil hetkel mõtlesin, et äkki saab suitsuliha õunapuulauda kasutades ka grillis teha. Muidugi ega hing ei anna rahu ennem kui ei proovi 😉 Ja mis selgus? Saab täitsa edukalt ka grillis teha suitsetatud asju. Kusjuures isegi veidi väiksema pusimisega kui suitsuahjus. Ainuke häda on see, et laud kestab veidi vähem kui suitsuahjus. Aga pole häda, neid õunapuulaudu on mul ikka varuga 😉 Jätkub nii omale kui ka sõpradele. Ükspäev teen kirsilaudadega ka katsetusi 😉 Ja ehk panen poodi müüki ka.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Tõrva – Jõgeveste
Käisime ajaviiteks testimas Tõrva veemõnulat, ega midagi erilist ei ole. Nagu külasaun ikka 😉 sooja saab ja vette ka. Hulle rahvamasse ka polnud. Kokkuvõtteks, kui ootad Viimsi SPA taolisi atraktsioone siis ära sinna mine. Kui tahad lihtsalt ajaviiteks tiksuda siis mine. Peale ligunemist mõtlesime kuskil keha kinnitada aga nagu lõuna poolses Eestis tavaks, unusta ära, et õhtupoolikul midagi kuskilt saad. Kõik kohad kinni. Siin on küll muidu päris hea söögikoht “Läti Saatkond” aga seal ei kannata väga süüa. Tallinnas Viru tänaval saab ka soodsamalt kui seal, oleneb muidugi sellest ka mida ostad. Rämpstoitu saab mõistliku hinnaga, aga ma eelistan siiski päristoitu. Vaatasime siis niisama ringi mis siin keskväljaku ümbruses on. Üks põnev asi on muidugi vana alajaama hoone, huvitav mis seal tänapäeval on…
Siinsamas on ka tõrvaahju laadne sümbolehitis nagu nad seda ise nimetavad 😉 Muidugi sealsetelt astmetel avaneb ilus vaade veskijärvele kus on ujuvad saarekesed lilledega. Kui tiir peal kimasime kodupoole.
Möödaminnes põikasime Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Seal juures ja sees varasemalt sada korda käinud ja sellest pikemalt kirjutatud siin. Seekord mõtlesin, et parklast kaugemale ei lähe, teen lihtsalt drooniga paar taevapilti ja video.
Ja mida ma taevast näen… ei usu oma silmi 😀 😀 Pidin ikka kohale lonkima ja käega katsuma kas on tõsi. Kui igal pool on mingis hirmsas eneseväljenduse paanikahoos punamonumentidele kang sisse löödud, siis siin on see millegipärast täitsa puutumata. Huvitav kuidas see märkamata on jäänud 😉
-
Mulgi elamuskeskus
Sai lõpuks veel üks kohake üle vaadatud, muidu kimad koguaeg mööda ja sisse põigata pole aega. Aga seekord oli see lausa programmis 😉 Ennem muidugi põikasime sisse Vilja tallu. Seal kasvatatakse mahevilja mis sõidab otse väljamaale ja see ei tähenda, et peale kombaini ja traktori talus midagi ei ole. Taluõuel on moodne elumaja, minispaa, tiik, tenniseväljak ning palju põnevalt kujundatud lillepeenraid. Lillepeenrad on kujundatud nii, et lilleilu on varakevadest hilissügiseni aga samas vajavad need minimaalset hoolt. Siin tegime ka hommikukohvi ning maitsesime kohalikke küpsetisi. See tegevus pidi algselt küll Täkupoisis olema aga kahjuks on sealne rahvas pika unega ja sealt me midagi tarka hommikul hamba alla ei saanud 😉
Järgmine peatus oligi Mulgi Elamuskeskus. Iseenesest asub see strateegiliselt suhteliselt hea koha peal, täpselt Helme ja Taagepera vahel. Mulgimaa omavalitsused seadsid juba ammu ühiselt eesmärgiks rajada Taagepera lähedale, Sooglemäe talukompleksi Mulgimaa külastuskeskuse kus taaselustatakse külastajale atraktiivses kaasaegses võtmes mulkide lood, tavad, mütoloogia ja pärimus. Algselt oli plaan asi avada EW 100 aastapäevaks aga läks nagu meil ikka kombeks väikese kummivenitusega 😉 Lõpuks avati kompleks alles 2023 aastal. Nüüd saab siin vaadata kuulsate mulkide tegemisi püsinäitusel, küülikut silitada ja kohvikus mulgiputru ja korpi nautida. Need toidud sai ka ära proovitud, kobiseda polnud midagi, täiesti maitsvad asjad. Muidugi kokkuvõtvalt päris kobe kohake aga pilet päris krõbeda hinnaga nagu Eestis kombeks ja selle eest ei saa te mitte midagi 😀 😀
Vaatasime pilvepiirilt ka seda mulkide imelooma 😉
