-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased.
Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekojaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Hara sadam
Juhtus olema üks paganama ilus ilm, mis sa ikka kodus passid. Tuli mõte minna luusida Hara sadamas, mis siin ikka…. Mõeldud tehtud. Ega siin tänapäeval midagi põnevat peale varemete ei ole aga põnev luusida ikka. Ilus ilm, meri, see täitsa tsill ju 😉 Loodus toimetab siin omaette ja võtab tagasi omale mis ripakile jäetud. Kahju, et vene ajal sellest kohast ööd ega mütsi ei teadnud, ehk oleks siis õnnestunud siinkandis isegi mõnda allveelaeva näha.
Üllatavalt palju jäi silma siin pesitsevaid linde, ilmselt nende jaoks turvaline kohake. Katsusime neid võimalikult vähe häirida ja lasime jalga. Ah jaa siis sai sinna ligi veel tasuta aga nüüd tuleb varemete vaatamise eest pappi välja köhida….
-
Laevaga Piiterisse vol. 2
Alles nädalake tagasi sai laevaga Piiterisse sõidetud ja tsillitud. Nüüd natuke jälle asja sinnapoole. Egas midagi viuh laeva ja minek. Tallinnas seisis sadamas terve joru välismaiseid sõjalaevu, et tea mis õppus tulemas, äkki miinitraalimine…. Egas midagi laevas kõht täis ja kotile. Eelmine kord magasin selle Kroonlinna sissesõidu maha, seekord ei saanud seda lubada 😀
Hommikul olin varakult üleval, käisin sõin kõhu täis ja vutvut üles dekile. Oligi õige aeg just sõitsime lüüside vahelt läbi ja kohe oli ka ringtee. See on ka äge, läheb siin otse laevatee alt läbi. Edasi tulid juba Kroonlinna fortid. Vot seal tahaks kunagi luusida 😉 Natuke veel ja oligi juba sadam. Piiriületus on sadamas jube kiire põhimõtteliselt oled mõne minutiga üle.
Sadamas hüppasin bussi ja sellega sai ilusti paleeväljakule. Tsillisin vähe ringi, vaatasin kas kõik tõllad ja värgid on kohal. Pets ja Cats olid ka täitsa kohal ja lubasid endast raha eest pilti teha. Käisin apteegist läbi sebisin mõned rohud, siis veel poest nänni ja viuh bussile. Õhtul juba kodus tagasi.
-
Laevaga Piiterisse
Nagu ikka juhtub, et vahel on asja krt teab kuhu…. 😀 Sebisin paar laevapiletit Piiterisse… Mingil imelisel moel õnnestus need Peterline kassast sebida 27€ per face. Söögid ja majutus hinnas…. Õhtul pesakonnaga laeva ja pakaa Tallinn. Laevas nagu ikka tsill-grill, ilusad merevaated, kõht täis ja kotile. Hommikul sööma ja siis ülemisele dekile nautima Piiterisse sissesõitu.
Hommikune vaade peale sööki siis selline…. Kursil reisisadama poole on pisikesed saarekesed mis kalamehi või suvitajaid täis. Algab Piiteri tööstusrajoon…. sadamad… sadamad… sadamad… Kuna farvaater on kitsas siis enamjaolt on liiklus jagatud kellaajaliselt millal ja kuhupoole sõidetakse… 2 suuremat laeva kõrvuti ei mahu….
Siin käib päris kõva silla ehitus üle lahe ja tööstusrajooni…. See on üks Peterburi ringtee uus osa. Lõpuks olimegi sadamas, piiriületus on kiire ja viisavaba. Piiriületusel eraldi boksid kohalikele ja turistidele. Sadamas ootas bänd ja kuldne peobuss 😀 😀 Sadamast linna ja tagasi saab laevapileti olemasolul Peterline tasuta bussiga marsruudil Sadam – Nevski Prospekt. Võib ka käsitsi minna mööda promenaadi või ühistranspordiga. Piiteris on muidugi ühistranspordiga väga hea trippida, hullult tihe graafik on. Linnas kiire turistimagnetite ülevaatus ja viuh bussile, õhtuks kodus tagasi 😉
-
Kurksest Harju – Ristile
Kui Padisest sai ka isu täis kolistasime vähe Kurkse ja Harju-Risti kandis. Kurkse sadam ikka endises kohas ja elu kihas täiega, pea iga putka ees praeti midagi. Kurkse väinas hukkunute mälestusmärk ilusti korras ja isegi küünal põles. Kuna siin oli hull tuul siis pikalt luusida ei tahtnud. Tegime paar pilti ja lasime jalga.
Tiksusime vaikselt edasi Harju-Risti poole. Mõtlesime, et viskame kiire pilgu kirikule ja laseme jalga kodupoole. Kirik remondis aga sisse luusima sai ikka. Kiriku ees seisis mingi ulmehaagis 😀 😀 pole sellist riistapuud varem näinudki. Huvitav kas käsitöö või tehase värk. Algselt olla olnud siin ümar torn aga väidetavalt varises 17 sajandil torni üks osa alla ja seda ei taastatud. Nii saigi siin omanäoline üheltpoolt lapik teiselt poolt kumer torn 😉
Kolasime kirikus vähe, hea rahulik, ei ühtki hingelist. Ukse juures muidugi hakkab kohe silma väga äge korjanduskast, see pärinevat 17 sajandist. Kiriku pikihoone sarnaneb Padise kloostri maa-aluse kabeliga, mille neli võlvi lähtuvad samuti kiirtena ühest sambast, pole ka midagi imestada kui selle kiriku ehitasid väidetavalt Padise kloostri tsistertslastest mungad. Siin on mõningaseid sarnasusi veel Padise kloostriga. Portaali kohal on konsool habemiku peaga mis sarnaneb Padise kloostri kiriku skulptuuridega. Väidetavalt olla modelliks olnud kohalik talupoeg. Kiriku kooriruumi seina ääres on ka üks kirikukell mida ei saa mõra tõttu kasutada. See kell olla pärit 16 sajandist aga tornis üleval on ja toimib veel vanem kell. See on pärit 15 sajandist ja on teadaolevalt vanim kell Eestis. Et siis tänapäeval helisevad seal tornis koos 15 sajandist pärit kell ja 2006 aastal Saksamaal valatud uus kell.
Turnisime torni ka, seal on muidu iseteenindusega kohvik aga praegu remondi ajal see ei toimi. Tuleb peale remonti uuesti tulla 😉
Uurisime vähe kiriku ümbrust ka, siin on ühtteist põnevat vaadata küll.
Kohe kiriku taga asub Vaikuse laste rahupaik. See on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või surnud vastsündinueas, kes leinavad oma katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mäletuspaik – kus leinata neid, kellel hauda polegi; teisalt on see koht, kus saab mulda panna lapse tuha. Siin on ka Hatu ja Padise mõisnike von Rammide hauaplats.
Eraldi tähelepanu väärib muidugi Vabadussõja ausammas ja pärg. See on üks neljast Vabadussõja ausambast mis on säilinud puutumatuna omal kohal tänapäevani. Ausamba esiküljele on kirjutatud 8 Vabadussõjas langenud Risti kihelkonnast pärit mehe nimed ning Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13″. Alles ka mälestuspärg, mis on ainus teadaolev omasugune Eestis. Pärja lintidelt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikaias oleva Vabadussõja mälestussamba juurde tõenäoliselt mälestussamba avamisel, 29. juunil 1924. a EW sõjaministri poolt. Nõukogude okupatsiooni saabudes kirikutorni varjule viidud pärg lebas seal tolmu alla mattununa aastakümneid. 2011 aastal toodi torni koristamise käigus pärg taas päevavalguse kätte ja tehti esmase puhastuse. Pärg konserveeriti 2014. aasta juunis Ennistuskoja Kanut poolt Kaitseministeeriumi ja koguduse toel. Oma silmaga saab seda pärga näha kiriku eeskoja seinal
-
Kiiu – Aabla raba
Pole ammu seal rabas luusimas käinud, sai projekti võetud. Kuna see matkarada suht väike siis kannatab talvise lühikese päeva jooksul natsa mujal ka luusida. Kuna sealkandis neid põnevaid kohti jätkub siis alustasime kohe hundikangrutest. Hundikangrud on Muuksi linnamäe läheduses Kahala järve kaldal olevad kivikalmed. Tänapäeval hirmsasti vaieldakse nende hulga üle. Jutt käib 85 – 250 kalmest, palju siis tegelikult on ei tea ilmselt keegi. Igatahes on see päris huvitav kohake luusimiseks.
Siinsamas läheduses on ka Turje keldri juga. Siit tavaliselt kiman alati mööda ja ei viitsi sinna luusima minna. See ju teest päris kaugel ja üle eramaade minek. Sinna lähedale saab ainult käsitsi mööda klindiserva. Juga ise pole küll suurem asi aga vaated klindiservalt on päris head. Omalajal olid siin ümberringi muinaspõllud.
Põikasime sisse ka Hara sadamasse, siis sai veel ilma rahata. Nüüd saab sinna piletiga. Ma muidugi ei saa aru mida seal viieka eest vaadata on??? Aga jh eks tänapäeval üritatakse iga prügimägi ja suva varemed ka raha teenima panna, kuigi vaadata pole seal midagi enam. Luusisime kiirelt kai lõpuni ja tagasi ning kobisime rabasse ära.
Rabas tegime ikka selle korraliku ringi ära, majakivi juurde ja vaatetorni ikka ka. Ma ei viitsinud sinna kivi otsa ronida, käidud seal juba küll ja küll 😉 See on ka selline hea raba veel kus eriti hullult rahvast ei ole, kuigi hakkab ka juba käest minema.
