-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Manilaid
Vähendasime valgeid laike Eesti gloobusel 😉 Juba tükk aega on olnud plaanis Manilaiu külastus aga ikka tuleb midagi vahele. Seekord sai siiski plaan teoks ja saar tudeeritud. Väidetavalt olla olnud vanasti Manija Pootsi mõisa heinamaa juba krt teab mis ajast ning kalurite peatuspaik. Legendi kohaselt olla 1933 aastal Kihnu saar kihnlastele liiga väikseks jäänud ja 22 peret olla kolinud Manilaiule. Nu kurja, ma veidi kahtlen selles, et just 1933 täiesti lampi võttis 22 peret kätte ja kolis asustamata saarele, see lõhnab natuke väljasaatmise järgi. Ju see käis ikka pikema aja jooksul. Tänapäeval on saarel nii mõnigi turismitalu kus saab mõnusalt aega veeta. Autoga saarele erilist asja ei ole, see nii pisike, et enne kui gaasi põhja saad peab hakkama pidurdama 😀 😀 Täpselt paras käsitsi lonkimiseks. Paar suurt rändrahnu on siin ka olemas, üks näeb päris konna moodi välja kui õige nurga alt vaadata. Ja huvitav, et nii mõnelgi aastal on meri olnud nii kõrge, et ilmselt nii mõnegi õue peal tuli paadiga sõita 😉 Muidugi oli selleks juhuks kui üleujutus tekib ehitatud ka paar onni 😉 Veel üks huvitav asi on see, et siin puudub kalmistu, väidetavalt viiakse kadunukesed mujale.
Umbes tunniajase jalutuskäiguga jõuab vabalt saare teise otsa välja. Seal on peale ilusa vaate veel väike 1933 ehitatud tulepaak. Loomulikult sai Manilaid ka pilvepiirilt üle vaadatud. Kusjuures siin on veel üks pisike laid mille on okupeerinud kormoranid ja seal neid oli ikka nii, et mustas.
Väike vaade pilvepiirilt Manilaiule ja majakale
Linnusita saar sai ka pilvepiirilt üle vaadatud.
-
Virtsu ja Kuressaare linnus
Mõnda aega tagasi sai Saaremaal drooniga linnuseid piilumas käia, aga siis ei õnnestunud eriti midagi tarka pildile saada. Seda eriti Kuressaares ilge tormi tõttu. Aga nüüd sai see asi parandatud ja Kuressaare linnus ka drooniga üle lennatud. Kuna praamini veidi aega jõudsime üle vaadata ka Virtsu linnuse. Sellest suht hilisest linnusest on paari sõnaga juttu siin. Siin maapealseid pilte ei hakanud uusi tegema kuna muutunud pole siin eriti midagi, piirdusime mõne pildiga pilvepiirilt ja oligi aeg praamile kobida.
Väike video Virtsu linnusest pilvepiirilt sai ka purki 😉
Viuh praamile ja Saaremaa poole minek. Muideks, Virtsus tekkis küsimus kus siin üldse on võimalik normaalselt süüa saada. Ma ei pea silmas hamburgerit ja friikaid, see ei ole söök. Ilmselt on vastus, et ei olegi sellist kohta. Tegelikult vale puha, Virtsus saab väga hästi süüa varahommikust hilisõhtuni välja, ainult sissepääs maksab paar juudirubla 😀 😀 Võtad praamile edasi-tagasi pileti ja söö palju jaksad 😉 Saaremaal kimasime ühe jutiga Kuressaarde drooni lennutama ja seiklus alaku 😉 Vaevu sain drooni lendu ja kohe leidus miski üliagar “kitseke” kes politsei kutsus ja seda esimest korda 5 aasta jooksul mil ma olen drooniga lennanud 😀 😀 Vot ei kannata seda 1949 aasta pealekaebamise stiili, kui sul on midagi öelda või küsida tule räägi mitte ära kiibitse.
Ütleks, et politsei oli väga viisakas ja asjalik, kuigi ilmselt drooninduse kontroll on nendele veidi uus ja tundmatu asi. Pole täpselt selge mida ja kuidas kontrollida. Aga eks me kõik õpime. Korraks oli kerge arusaamatus väitega, et kogu Kuressaare on lennukeelu ala, tegelikkuses see päris nii ei ole. Linnus jääb ilusti sellesse alasse kus võib teatud piirangutega ja lennujaama lennujuhiga kooskõlastatult lennata. Need protseduurid olid ilusti täidetud ja paberid korras 😉 Lõpuks läksime sõbralikult laiali, oleks rohkem selliseid toredaid ametnikke.
Väike video pilvepiirilt
-
Vormsi jäätee
Nii, äsja sai just käidud mööda jääteed Kihnus. Seekord siis käime ära Vormsil. Aga nagu ikka mul juhtub, milleks otse kui ringiga saab 😉 Käisime läbi Paldiskist lootusega vaadata sealset Pakri juga pilvepiirilt. Aga kahjuks jäi seal lendamine ära, nii ulme kõva tuul oli, et anna olla. Aga pole hullu lähme teinekord uuesti. Möödaminnes vaatasime Padise tee ääres topiseid, sinna ikka aegajalt lisandub mõni uus tegelane juurde. Kunagi oli sarnane väljanäitus Väike – Maarjas aga seal jäi see bürokraatlike ametnike hammaste vahele ja tegijat pedereeriti niikaua kui ära korjas oma näituse. Kahjuks sigineb meil aina rohkem selliseid bürokraatlikke ametnikke kes ajavad näpuga seadusepügalaid taga. Kas ikka peab? Vahel võiks mõnes asjas veidi loominguline ka olla. Möödaminnes vaatasime kiirelt üle veel Ungru lossi varemed ja kimasime edasi Rohuküla poole.
Rohukülas vaatasime kiirelt pilvepiirilt üle sadama ja jäätee ning panime Vormsi poole ajama.
Väike video Rohuküla sadamast ja jäätee algusest pilvepiirilt
Vormsil tegime kiire tiiru kiriku ja kalmistu juurde, ega siin rohkemaks aega ei jätkunud, peab ruttu tagasi jõudma, enne kui jäätee kinni pannakse. Muidugi vaatasime üle ka Vormsi ainukese valgusfoori 😉 Huvitaval kombel ei olnud Vormsil lahti ühtki kohvikut erinevalt Kihnust. Siin vist ei taheta raha teenida. Kui tiir peal siis kiirelt tagasi sadamasse ja mandri poole minema.
Vormsi poolel oli muidugi veidi vett kogunenud jääteele, aga polnud hullu, saigi auto puhtaks.
Lõpuks merel ja tuld drooni saatel mandri poole 😉
-
Kihnu jäätee
Meil mingid pimedusega löödud paniköörid kisavad kliimasoojenemisest, huvitav küll, kus see on? Ei mäletagi sellist aega kus oleks korraga nii palju ametlikke ja mitteametlikke jääteid olnud kui sellel aastal. Loomulikult tuleb kohe võimalust kasutada ja veidi ringi trippida. Alustame seekord Kihnu külastusega, kola autosse ja minek. Start hommikul vara, kuna meedias pasundati kilomeetrite pikkusest järjekorrast ülesõidule. Aga kohapeal selgus, et meedia on jälle kõvasti paanikat tekitanud tühjalt kohalt 😀 😀 Järjekorras polnud ühtki autot. Munalaiul lasime drooni lendu, et seda värki pilvepiirilt ka vaadata ja panime Kihnu poole ajama droon sabas 😉
Väike droonivideo Munalaiu poolsest jääteest ka.
Algul mõtlesime, et kuna turiste pole siis Kihnus kohvikud kinni ja süüa saame poest. Aga võta näpust, jäätee tekitas piisavalt turiste kes süüa tahaks, seega tuleb kohvikud lahti teha 😉 Eks isegi proovisime nii mõneski kohvikus ühtteist. Esimese koogi-kohvi peatuse tegime Rooslaiu talu kohvikus. Kuigi jõudsime enne ametlikku avamisaega oli kohvik juba lahti. Maitsesime head kooki ja kimasime edasi. Plaan oli siiski saarele tiir peale teha kui juba seal. Edasi kimades jäi kohe silma, et siin on hullult kosklate peasakaste üles pandud, ei tea kas neid peetakse siin munevate kanade asemel…
Majaka poole kimades jäi silma ka päästekuur, huvitav mis tehnikat siin kasutatakse. Lõpuks majaka juures. Kihnu 28 meetrine malmist tuletorn telliti Inglismaalt legona ja pandi kohapeal kokku 1864 aastal. Paarikümne aasta pärast peale valmimist hakati valgustamisel kasutama petrooleumi, tänapäeval on asi muidugi automatiseeritud ja majakavahti ei ole. Majakasse saab siiski sisse, aga meil jäi see külastus praegu puuduliku kodutöö tõttu ära. Kuigi ilmselt oli sissepääs helistamise kaugusel, aga las teiseks korraks jääb ka midagi 😉 Edasi kimasime kohalikku muuseumi.
Kohaliku muuseumina on see üsnagi arvestatava suuruse ja eksponaatide hulgaga. Paar põnevat vidinat oli ka mida mujal muuseumites pole tähele pannud. Nagu näiteks hälli moodi pesumasin ja puidust margapuu. See viimane on kasulik vidin kaupmehele. Vastavalt vastukaalu niiskusele saab ostjaid kaaluga veidi lüpsta 😉 Muideks muuseum on üsnagi innovaatiline ja seda saab külastada kodus tugitoolis tiksudes tasuta virtuaaltuurina. Peale muuseumi külastust käisime kohalikus poes kust sai väga häid saiakesi ja kohalikku leiba kodustele kaasa osta. Natuke ekslesime ka metsas ja sattusime Pärnamäe talu juurde 😉 Siin oli ka täiesti arvestatav kohvik. Manustasime seljanka ja mõned koogid ja juba oligi aeg käes sättida jääteele tagasi. Pimedas ju üle ei lasta 😉
Muidugi professionaalsest huvist ajendatuna vaatasime üle kohaliku kalmistu. Kui näiteks Vormsi kalmistul on terve joru ratasriste siis siin on lihtsalt ristid, mis küll eemalt näevad metallristidena välja aga valdav osa on siiski betoonist valatud või kivist tahutud. Muidugi oli siin kalmistul ka üllatusi mida mandril veel väga ei näe. Nimelt kahel värskel haual oli väga palju pärgi aga praktiliselt kõik need olid plastikust kuhu vahele oli ära eksinud mõni üksik päris lill.
Väike Kihnu poolne jäätee video on siin, rohkem videoid Kihnu jääteest on torus leitav. Kokkuvõtvalt oli päris tsill tripp ja kindlasti soovitan kasutada võimalust seal käia.
-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest on siin
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele on siin
-
Mida teha Hiiumaal, vol.2
Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.
Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉
Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.
Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉
Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉
