-
Vormsi jäätee
Nii, äsja sai just käidud mööda jääteed Kihnus. Seekord siis käime ära Vormsil. Aga nagu ikka mul juhtub, milleks otse kui ringiga saab 😉 Käisime läbi Paldiskist lootusega vaadata sealset Pakri juga pilvepiirilt. Aga kahjuks jäi seal lendamine ära, nii ulme kõva tuul oli, et anna olla. Aga pole hullu lähme teinekord uuesti. Möödaminnes vaatasime Padise tee ääres topiseid, sinna ikka aegajalt lisandub mõni uus tegelane juurde. Kunagi oli sarnane väljanäitus Väike – Maarjas aga seal jäi see bürokraatlike ametnike hammaste vahele ja tegijat pedereeriti niikaua kui ära korjas oma näituse. Kahjuks sigineb meil aina rohkem selliseid bürokraatlikke ametnikke kes ajavad näpuga seadusepügalaid taga. Kas ikka peab? Vahel võiks mõnes asjas veidi loominguline ka olla. Möödaminnes vaatasime kiirelt üle veel Ungru lossi varemed ja kimasime edasi Rohuküla poole.
Rohukülas vaatasime kiirelt pilvepiirilt üle sadama ja jäätee ning panime Vormsi poole ajama.
Väike video Rohuküla sadamast ja jäätee algusest pilvepiirilt
Vormsil tegime kiire tiiru kiriku ja kalmistu juurde, ega siin rohkemaks aega ei jätkunud, peab ruttu tagasi jõudma, enne kui jäätee kinni pannakse. Muidugi vaatasime üle ka Vormsi ainukese valgusfoori 😉 Huvitaval kombel ei olnud Vormsil lahti ühtki kohvikut erinevalt Kihnust. Siin vist ei taheta raha teenida. Kui tiir peal siis kiirelt tagasi sadamasse ja mandri poole minema.
Vormsi poolel oli muidugi veidi vett kogunenud jääteele, aga polnud hullu, saigi auto puhtaks.
Lõpuks merel ja tuld drooni saatel mandri poole 😉
-
Kihnu jäätee
Meil mingid pimedusega löödud paniköörid kisavad kliimasoojenemisest, huvitav küll, kus see on? Ei mäletagi sellist aega kus oleks korraga nii palju ametlikke ja mitteametlikke jääteid olnud kui sellel aastal. Loomulikult tuleb kohe võimalust kasutada ja veidi ringi trippida. Alustame seekord Kihnu külastusega, kola autosse ja minek. Start hommikul vara, kuna meedias pasundati kilomeetrite pikkusest järjekorrast ülesõidule. Aga kohapeal selgus, et meedia on jälle kõvasti paanikat tekitanud tühjalt kohalt 😀 😀 Järjekorras polnud ühtki autot. Munalaiul lasime drooni lendu, et seda värki pilvepiirilt ka vaadata ja panime Kihnu poole ajama droon sabas 😉
Väike droonivideo Munalaiu poolsest jääteest ka.
Algul mõtlesime, et kuna turiste pole siis Kihnus kohvikud kinni ja süüa saame poest. Aga võta näpust, jäätee tekitas piisavalt turiste kes süüa tahaks, seega tuleb kohvikud lahti teha 😉 Eks isegi proovisime nii mõneski kohvikus ühtteist. Esimese koogi-kohvi peatuse tegime Rooslaiu talu kohvikus. Kuigi jõudsime enne ametlikku avamisaega oli kohvik juba lahti. Maitsesime head kooki ja kimasime edasi. Plaan oli siiski saarele tiir peale teha kui juba seal. Edasi kimades jäi kohe silma, et siin on hullult kosklate peasakaste üles pandud, ei tea kas neid peetakse siin munevate kanade asemel…
Majaka poole kimades jäi silma ka päästekuur, huvitav mis tehnikat siin kasutatakse. Lõpuks majaka juures. Kihnu 28 meetrine malmist tuletorn telliti Inglismaalt legona ja pandi kohapeal kokku 1864 aastal. Paarikümne aasta pärast peale valmimist hakati valgustamisel kasutama petrooleumi, tänapäeval on asi muidugi automatiseeritud ja majakavahti ei ole. Majakasse saab siiski sisse, aga meil jäi see külastus praegu puuduliku kodutöö tõttu ära. Kuigi ilmselt oli sissepääs helistamise kaugusel, aga las teiseks korraks jääb ka midagi 😉 Edasi kimasime kohalikku muuseumi.
Kohaliku muuseumina on see üsnagi arvestatava suuruse ja eksponaatide hulgaga. Paar põnevat vidinat oli ka mida mujal muuseumites pole tähele pannud. Nagu näiteks hälli moodi pesumasin ja puidust margapuu. See viimane on kasulik vidin kaupmehele. Vastavalt vastukaalu niiskusele saab ostjaid kaaluga veidi lüpsta 😉 Muideks muuseum on üsnagi innovaatiline ja seda saab külastada kodus tugitoolis tiksudes tasuta virtuaaltuurina. Peale muuseumi külastust käisime kohalikus poes kust sai väga häid saiakesi ja kohalikku leiba kodustele kaasa osta. Natuke ekslesime ka metsas ja sattusime Pärnamäe talu juurde 😉 Siin oli ka täiesti arvestatav kohvik. Manustasime seljanka ja mõned koogid ja juba oligi aeg käes sättida jääteele tagasi. Pimedas ju üle ei lasta 😉
Muidugi professionaalsest huvist ajendatuna vaatasime üle kohaliku kalmistu. Kui näiteks Vormsi kalmistul on terve joru ratasriste siis siin on lihtsalt ristid, mis küll eemalt näevad metallristidena välja aga valdav osa on siiski betoonist valatud või kivist tahutud. Muidugi oli siin kalmistul ka üllatusi mida mandril veel väga ei näe. Nimelt kahel värskel haual oli väga palju pärgi aga praktiliselt kõik need olid plastikust kuhu vahele oli ära eksinud mõni üksik päris lill.
Väike Kihnu poolne jäätee video on siin, rohkem videoid Kihnu jääteest on torus leitav. Kokkuvõtvalt oli päris tsill tripp ja kindlasti soovitan kasutada võimalust seal käia.
-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest on siin
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele on siin
-
Mida teha Hiiumaal, vol.2
Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.
Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉
Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.
Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉
Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Seiklusministeerium Palivere kandis
Sai üle hulga aja üks Seiklusministeeriumi seiklus läbi tehtud. Nagu juba varasemalt maininud olen siis ajaviiteks on need üritused vägagi ok. Aja seltskond kokku, lae alla äpp, maksa osalustasu ja anna tuld. Uskuge mind, päris põnevaid kohti näeb. Seekord oli üritus Palivere kandis. Lisaks kõigele muule sai üle vaadatud vana Palivere raudteejaam kus tänapäeval asub muidugi päeva- ja noortekeskus. Siis vaatasime üle kui vana võib olla Palivere künnapuu. Teda mainitakse hiiepuuna juba 17 sajandi Lääne – Nigula kirikuraamatus. Siitsamast maa seest on leitud vanu münte, millest vanim on 16 sajandi keskpaigast.
Palivere puu on ilmselt Eesti vanim künnapuu, selle vanuseks hinnatakse vähemalt 500 aastat. Siinsamas vaatasime üle veel Palivere mõisa ja viinaköögi. Varaseimad teated Palivere mõisast pärinevad 1493 aastast. Esimene kivist peahoone püstitati 1845 aastal ja oli algselt ühekorruseline, kahekorruseline oli vaid ta keskosa. Mõis on olnud aegade jooksul olnud nii von Bergide, von Luederite, Pilar von Pilchaude omanduses. 1909 aastal omandas mõisa Woldemar von Hunnius, kelle kätte see jäi kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Alates 1923 tegutses siin lastekodu ja vajadusi arvestades ehitati 1930 aastatel mõis täies ulatuses kahekordseks. 1960 aastal reorganiseeriti lastekodu eriinternaatkooliks.
1994 aastast asus mõisahoones Palivere Laste- ja Noortekodu, siinsamas ruumides tegutses ka hostel ühes seminari- ja peoruumidega. 2012 aasta kevadel lõpetati siin mõisas igasugune tegevus, lapsed koliti ringi Haapsalu hoolekandekeskuse peremajadesse ja mõis läks Riigi Kinnisvara ASi omandisse. 1926 aastal ehitatud ja hiljem renoveeritud mõisa viinakööki jäi tegutsema Vidruka Kool, kuid seegi lõpetas oma tegevuse 2013 aastal. Praegu on mõlemad hooned kahjuks tühjad ja lagunevad tasapisi. Muidugi see viinaköök näeb väga edev välja. Kui sealt küljest need hilisemad ehitised ära lammutada saaks vinksvonks elamise 😉
Möödaminnes vaatasin ajendatuna professionaalsest kretinismist üle ka Koela kalmistu. See on selline pisikene ja üsnagi mahajäetud kalmistu keset küla. Siinsamas läheduses vaatasime üle ka Vabadussõja ausamba ja kohaliku Lääne – Nigula kiriku. Kivikirik pandi siia püsti tõenäoliselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Alates 18 sajandist on kirikut tavatult palju ümber ehitatud. 1760 saab kirik torni. 1809 hävib kirik tulekahjus, taastamine kestis aastani 1824. 1872 aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882 aastaks valmis kullatud ristiga tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit. Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku praegune sisustus pärineb 19 sajandist. Õpetaja lahkel loal sai kiirelt turnitud torni ja kellad üle vaadatud 😉
Edasi kimasime Linnamäele, seal saime teada, et keegi on alajaama seinalt aastaarvu tahvli “rotti” pannud 😀 😀 Linnamäe trafo – alajaam on üks vanemaid Eestis. Ehitati see 1927 aastal seoses Eesti esimese kõrgepingeliini Ellamaa – Haapsalu rajamisega. Omapäraselt arhailise ilmega maakivist hoonel on plekist sadulkatus ning algsena säilinud isolaatorite konsool ja aken. Siinsamas turuplatsil vaatasime üle ka vana nõukaaegse järelveetava teehöövli. Olen sellist isegi omalajal töös näinud 😉 Siit edasi kimasime Sutlepa poole, seal vaatasime üle vana tuuliku ja rookatusega bussijaama. Kahjuks on tuulik juba lagunema hakanud, ehk tehakse veel kunagi korda.
Noarootsi poole kimades tegime põgusa peatuse Kudani kontrollposti juures, see asub Noarootsi poolsaarel kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemat poolsaarele viivat teed. Kahekorruseline hoone ehitati 1980 aastate alguses ja selle juures oli ka suletav tõkkepuu. Kontrollpost ei olnud alaliselt mehitatud, kontroll toimus vastavalt vajadusele. Legendi kohaselt nõudis president Lennart Meri pärast Nõukogude piirivalvurite lahkumist selle lammutamist. Samas soovisid kohalikud selle ajaloomärgina säilitada ja nii see seal veel püsti ongi.
Noarootsis külastasime veel Österby pritsikuuri, see ehitati 1930 aastal. Tol ajal oli see koht tihedalt seotud kohaliku kogukonna eluga. Aja jooksul aga hoone lagunes. Pritsikuur taastati 1998 aastal. Tänapäeval peetakse seda pigem maamärgiks ja puitarhitektuuri mälestusmärgiks. Hetkel näitab pritsikuur jälle lagunemise märke, torni klaasid on katki ja sademed sajavad sisse. Selliseid pritsikuure on üle Eesti veel nii mõneski kohas säilinud ja aktiivses kasutuses. Näiteks Ohtla pritsikuuris näeb näitust kohalikust eluolust. Möödaminnes käisime söömas Österby sadamarestos. Söögid ja teenindus täitsa ok aga hind nagu Tallinna Raekojaplatsil 😉 Ja süüa saab siin ainult laupäev – pühapäev. See on vastupidine Lõuna – Eestile 😀 😀 seal ei saa nädalavahetusel süüa.
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
